Me veetsime enamiku oma puhkusepäevadest mägede tippudes ja metsade džunglites, nii et see polnud teps mitte mingi linnapuhkus. Hotellidki asusid pigem väiksemates külakestes või siis suuremate linnade rahulikes äärealades. Aga mõnedel päevadel sattusime me siiski natukene ka linnakestes-külakestes ringi jalutama ja mulle meeldib alati reisidel natukene ka kohalikku arhitektuuri pildistada. Enamasti on see hoopiski teistsugune kodulinna harjunud linnapildist ja teistsugust arhitektuuri on väga põnev silmitseda. Täna ongi siin mõned fotod saare põliselanike tüüpilistest (valdavalt ilusaks renoveeritud) (elu)majadest.
La Réunion'i pealinnas, mis on ühtlasi ka saare kõige suurema elanikkonnaga linn, elab u 150 000 inimest, ehk siis see on Tartust vist ikka pisut suurem linn. Üldse on saarel ~860 000 elanikku ja väga suur enamus neist elab rannikualadel. Saare keskkosas on asustus veel hõredam kui Hiiumaal.
La Réunion on Saaremaast ainult õige pisut väiksem- 2,512 km² vs 2,673 km² aga kui Saaremaa saab uhkustada ühe meteoriidi kraatriga, siis sellele prantsuse saarele mahub ära tervelt kaks vulkaani, üks magav ja teine aktiivne. See viimane purskas viimati alles selle aasta aprillis. Kas sa teadsid, et matkamas käiakse muide justnimelt selle aktiivse vulkaani tipus? Seda muidugi juhul, kui vulkaanil pole märgatud mingeid ohumärke. Sel juhul pannakse vulkaani kraatrini viiva teeraja alguses olev värav lukku ja niisama vulkaani peale kondama ei pääse ükski peastsegi turist. Sel nädalal, kui meie saarel olime, jälgiti ka vist vulkaani natuke tähelepanelikumalt, sest üks hotellitöötaja soovitas meil kindlasti enne vulkaani poole teele asumist kontrollida vulkaani infolehelt netis, ega pole mingeid hoiatusi antud. Aga kuna värav oli pärani lahti ja netis mingeid keelde ka polnud, siis me asusime üsna rahuliku südamega kraatri poole teele.
Oih, ma kaldusin nüüd selle vulkaanijutuga täiesti teemast kõrvale, sest täna pole siin ühtki pilti vulkaanidest ja ma tahtsin hoopiski ju majadest ja arhitektuurist rääkida.
Üldiselt ei ole selles kohalikus uuemas linnapildis midagi väga vaimustavat ega erilist. Suuremate linnade üldmulje on kohati isegi natuke nukker, kortermajad on tihtipeale üsna räsitud olemisega, natukene ajast ja arust disainiga. On muidugi ka uuemaid rajoone ja ilusamaid linnakesi aga nende moodsad elamud on üsna samasugused nagu uued majad igal pool mujal maailmas, asugu need siis Eestis või Prantsusmaal.
Vaatamist väärt on saarel hoopiski unesco maailmapärandi nimistusse kantud külakesed, kus on säilinud tüüpilised saare põlisasukate kreoolide majakesed.
Ehitatud kohalikust puidust, vanimatel neist ei ole originaalis näiteks kunagi aknaid ees olnud. Olid vaid aknaluugid, sest kliima on sealkandis lihtsalt selline. Kui sadas, piisas aknaluukide kinnipanemisest ja rannikualade talved on meie mõistes nagu üsnagi soojad suved. Üleval mägedes kehtisid muidugi natuke teised reeglid, seal võis äärmiselt äärmiselt harva ka lund näha, nii et sealsete elanike majad olid natuke kliimakindlamad ja loomulikult on nüüd kõik renoveeritud majad omale ikka aknaklaasid ka ette saanud. Tänapäeval ei ela vast keegi enam nii arhailistes tingimustest.
Tüüpilised kreooli majad on ehitatud alati päikesetõusu suunas. Ja neil on üks omapärane kaunistus katuseservas, pitsiline karniis. Sellel on nii dekoratiivne kui praktiline otstarve. Nimelt ei lase see katusele sadaval vihmaveel otse majaseinale voolata, vaid selle asemel tilgub vesi pitsilise mustri pealt tilk-tilga haaval hoopiski maja ümber kasvavatele põõsastele. Maja seinad jäävad kuivaks ja põõsad saavad kastetud. Win-win. Nendel põõsastel on ka veel omaette funktsioon- ei ole lihtsalt ilu pärast sinna suvaliselt istutatud ja valitud vaid need on alati sellised taimed, mis hästi lõhnavad. Tugeva aroomiga nagu näiteks sidrunhein, ilang-ilang või jasmiin, mis majast sääsed eemale peletavad.
Selliseid kreooli majakesi või isegi terveid külakesi ei ole saare peale enam üldse palju alles jäänud. Enamik on muinsuskaitse alla võetud ja unesco pärandisse kantud ja neist on saanud omaette vaatamisväärsused.
Üks ilusaimaid saare kirikuarhitektuuri näidiseid.
Hinduismi tempel.
Seda roosat katoliku kirikut nimega Notre-Dame-des-Laves nimetatakse saarel ka Jumala imeks ja sellest on saanud samuti pop atraktsioon.
Imeks muutus see pisike hoone aastal 1977, mil vulkaani purskest tekkinud laavajõgi peatus täpselt kiriku ukse ees. Väidetavalt ei ole seal keegi eriti midagi kaevanud ega puhastanud, hiigelsuur laavavool, mis muidu sealt ülevalt vulkaani tipust alla voolates hävitas oma teel kõik, mis ette jäi, hangus mingil müstilisel kombel selle kiriku ukse ees ja ime oligi sündinud. 
No comments:
Post a Comment