Tere November!
Kalendrisügis kestab teatavasti veel kuni detsembri keskpaigani aga kuna kõrvitsapidu on tänaseks möödanik, siis mina tahaks nüüd küll kangesti lund ootama ja jõulukaunistusi meisterdama hakata. Oktoober oli siin valdavalt hall ja vihmane aga kuna sekka mahtus ka mõni väga päikeseline ja ootamatult soe sügispäev, siis kokkuvõttes on selleaastane sügis siiani olnud siiski hulga positiivsem kui eelmise aasta oma. Järgmiseks nädalaks lubatakse, et mõnel päeval tõuseb temepratuur veel isegi kuni 20 kraadini, mis teeb küll meele rõõmsaks.
Kui mõnel päeval päike pilvede vahelt piilub, siis leiab aiast isegi veel natuke õieilu.
Saarepuude hekid on lõpuks ometi värvi muutma hakanud ja metsavaade niisamuti. Vahtraid siin ei kasva ja kasedki on pigem haruldased, nii et piltpostkaardilikku värvilist sügist me metsast ei leia aga saarepuud, mis on siin segametsas ühed levinuimad, muutuvad sügise teisel poolel kõigepealt kollaseks ja seejärel pruuniks ja pakuvad seeläbi ka päris toredat muutumismängu.
Aroonia ja meie kolm pisikest mustikapõõsa päkapikku, mis on alati sügise alguses imeilusad punasekirjud pilgupüüdjad, on tänaseks täiesti raagus ja ilmselt juba talveunes.
Kasvuhoone mullapinna tegime tühjaks, õues olnud pottides oliivipuud kolisid esialgu sinna talvituma ja kui väga karmi talve ei tule, siis ma arvan, et nad võivad sinna jäädagi.
Peenramaa sai samuti tühjaks tehtud ja maa läbi kaevatud. Külvasin sinna talveks küll ühe pika rea spinatit, mis tänaseks on ilusti üles tõusnud ja mis loodetavasti elab ilusti talve peenras üle. Eks see paistab veebruaris, ma esimest korda kasvatan.
Tühjal peenramaal käime me nüüd metsloomade jälgi avastamas. Mitu nädalat tagasi käis üks Bambi öösel maasikataimede värskeid võrseid ja lehti söömas ning tegi peenramaale ilusa jäljemustri.
Vaarikapeenar sai ka ära harvendatud ja maha lõigatud, pojengid ja floksid ja roosid niisamuti. Mitmesse püsilillepeenrasse panin mitu uut rida tulbisibulaid kevadeks maha ja maja esise heki all tärkab loodetavasti kevadel ka rida värvilisi krookuseid.
Suurtesse lillepottidesse istutasin külmakindlad kanarbikud, lootuses, et nad püsivad ilusad värvilised vähemalt kuni lume tulekuni. Vasakpoolsel ja alumisel pildil on üks püsik, mille eestikeelset nime ma kahjuks ei suuda kuskilt leida. Mul on temast suviti nii kahju, sest igal aastal ta soojal ajal kiratseb ja vaevu-vaevu kuumalainete ajal elus püsib aga sügisel, kui ilmad jahedamaks muutuvad, leiab kuskilt alati oma elujõu üles ja hakkab mühinal kasvama ning õitsemagi.
Maja seina äärses peenras õitsevad täna veel viimased siilkübarad. Ma alles sügise alguses nad istutasin ja mu suureks üllatuseks jõudsid enamus neist sel aastal ka õitsema hakata. Ma olin alguses õienuppe nähes nii rõõmus. Ja hiljem natuke vähem rõõmus. Ma ajasin nimelt jonnakalt nädalaid taga valgeid siilkübaraid aga õitsema hakates selgus, et vähemalt kaks neist on nii punased kui veel olla saab. Neile tuleb kevadel uus koht leida, sest mu püsilillepeenra plaanis olid ette nähtud vaid valged õied ja kuskilt tuleb siis ikka valged asemele leida.
Selleks aastaks on selle tänasega aiapostitustele vist kriips alla tõmmatud. Puhkab nüüd natuke mullastest küünealustest ja rohuplekilistest püksisäärtest ning jääb kevadisi toimetusi ootama!
Bisous
No comments:
Post a Comment