Üleriiklik liikumispiirang vol2 !?

Tsau, kuidas läheb?

Ma tahtsin juba pea nädalapäevad sellest siinsest olukorrast ja meie igapäevaelust kirjutada aga kuidagi käsi ei tõusnud blogilehte lahti tegema. Segaste aegade segased emotsioonid vajasid natuke aega ja rahu, settimist. Teise laine algusest alates on siin valitsenud ebakindlus ja kui siis eelmisel neljapäeval lõpuks president liikumispiirangu kehtestas, läksid asjad lihtsalt veelgi ebakindlamaks ja segasemaks.  

Mitte väga palju aega tagasi, ei arvanud me kumbki C-ga, et sellesse erakordsesse aastasse mahub viirusepuhangu teinegi laine. Kui aus olla, siis ega me veebruariski ju ei uskunud, et see esimene lainegi siia jõuab. Samuti olime me veel mõned nädalad tagasi veendunud, et valitsus ei võta vastu otsust aasta oluliseimatel kuudel majandust peaaegu seisma panna. Eriti, kuna sellest eelmisest löögistki pole kõik veel taastunud ning jõuludeeelne müük tähendab mõnedele ettevõtetetele kolmandikku aasta kasumist. Aastast, mis niigi on olnud nii paljudele üks eriti kehv aasta. Ei olnud meil kummagis küsimuses õigus aga loota ju võis. Eks need arvamised ja veendumused olid me mõlema positiivse meele soovunelmad, reaalsuses saime loetud päevad enne presidendi liikumispiirangu väljakuulutamist aru, et kõik lähebki justnimelt niipidi ja muud moodi ei saakski.  

Erinevalt kevadisest kodusest karantiiniperioodist käime me mõlemad praegu tööl. 

Enamik inimesi käib ikkagi tööl edasi. Koolid, lasteaiad on avatud ja enamik riigiasutusigi pidid uksed lahti jätma. Lisaks tehti umbes kilomeetrine nimekiri poodidest, mis sel korral võivad ka kõik lahti jääda ja nädal pärast piirangute kehtestamist, on meil tunne, et elu kulgeb mingis mõttes ikka samas rütmis edasi nagu enne presidendi kõnet. Ainukeseks erandiks on kultuuri- ja toitlustusvaldkond, meelelahutusasutused ja restoranid/baarid on kinni ning kõiksugused kogunemised ja üritused on keelatud. Ka perekesksed. Ehk siis hästi lühidalt- only work, no fun. Masendav.

Kõik nn eluliselt mittevajalikud poed pidid taaskord oma uksed kinni panema. Nendeks on peamiselt väikesed iseseisvad ärid- lillepoed, juuksurid, ilusalongid, raamatupoed, mänguasjapoed, ehtepoed, rõiva- ja kingapoed jne. Seekord tõstsid nad aga siiski niipalju kisa ja kära, et selle nädala kolmapäeval keelati supermarketites ja suurtes poodides, mis avatuks jäid, kõigi mittevajalike toodete müük. Reaalsuses näeb see poes välja nii, et raamatute, lillede, kosmeetika, rõivaste ja kodutekstiilide, mänguasjade ja muude toodete riiuliteridadele tõmmati lindid ette või visati linad, kiled peale. Sellega pidi valitsuse meelest olema tagatud suurte ja väikeste äride võrdsus- et, kui sa raamatupoodi ei saa minna raamatut ostma, siis ei saa sa seda teha ka prismas või selveris. Aus värk, eks. Ainuke, kelle elu keeruliseks tehti, on tavaline inimene. Ja ainuke äri, mis selles kasumit teenib, on Amazon. 

Suured supermarketid leidsid aga juba päev hiljem, et neile tehti nende müügikeeldudega loomulikult karjuvat ülekohust ning leidsid viisi ikkagi neid mittevajalikke tooteid müüa, nö click and collect meetodil. Tänaseks on samasuguse süsteemi kasutusele võtnud ka väga paljud neist väikestest suletud äridest. Kesklinnas asuvad poed on ukse ette tekitanud leti, klient ise poodi sisse ei pääse aga ukse pealt on võimalik kätte saada oma netist ostetud/broneeritud kaup. Click and collect. Riigis, kus e-kaubandus enne käesolevat aastat oli mingi üsna ebamäärane ja ebapopulaarne nähtus, on selle aastaga teinud tohutu suure tiigrihüppe. Paljudel poodidel polnud siiani kodulehtegi, nüüd on kõik järsku nädalaga click and collect'ini ja kaugemalegi jõudnud. 2020 on aasta, mil prantslased avastasid e-poodlemise.

Tänu sellel, et sel korral on nii suured kui väikesed ärid tunduvalt protestialtimad kui kevadel ja need clic and collect'i teenused on paljud poed taasavanud, ongi linnapilt enam-vähem selline nagu meil ei kehtikski liikumispiirang. Ja see on nii vastuoluline, sest tegelikult on meil jällegi väljas liikumiseks vaja ära täita paber, mis õigustab su hädvajalikke ! liikumisi. Aga tundub, et praegu veel vähemalt põhjendavad inimesed ka raamatutellimusele järgiminemist kui hädavajalikku käiku. Ja aiandisse saab minna- lillepoodidel kästi uksed sulgeda aga aiandid jäid avatuks. Ehituskauplused on samuti avatud- erinevalt kevadest, kui need kõik kinni olid- on sügisel remonditarbed esmavajalikud. 

Kõige rohkem teeb meelehärmi see, et kõik üritused ja kogunemised on keelatud. Kõik jõuluturud tühistati üksteise järel, mis tegi meele kohe eriti nukraks. Meie igaaastane traditsioon jõulude eel jõuluturul käia, jääb sel aastal katki. Ma saan loomulikult terve mõistusega aru, miks need otsused tehti aga see ei tähenda, et ma ei võiks sellepärast natuke kurvastada. Nii hea oleks olnud see aasta lõpetada lumises alsace'i talvevõlumaailmas jalutades, kinnastes käte vahel aurav tass kuuma glögiga, imetleda jõulutuledes ja -kaunistustes majakeste sära ja kuulata tänavakõlaritest kostuvat püha ööd, teha viimased kingiostud, vaadata kuuseküünalde süütamist.... 

Hetkel ei ole meil lubatud isegi mitte oma maakonnast lahkuda. Sõpradele külla ei saa ja kedagi külla kutsuda ka ei tohi. Tööl tuleb ka pidevalt meeles pidada sotsiaalset distantseerumist ja nüüd on meil kohustus ka tööl olles mask ette panna. Lisaks kogu ülejäänud avalikule ruumile. Me oleme alates kevadest maski kandmist harjutanud, nii et see on meie jaoks väga tavaliseks muutunud. Nüüd levis meedias aga üleskutse kanda isegi kodus pereringis viibides maski. Kujutaksid seda ette? Ma küll mitte. 

Kõiksugused meediakanalid on üleüldse praegu midagi sellist, milles ma üritan viibida võimalikult minimaalselt. Täpselt nagu kevadel. Hiljutised terrorirünnakud, liikumispiirangute kehtestamised, presidendivalimiste ootusärevus ja kõik, mis puudutab koroonaviirust- uudistevoost on viimasel ajal üsna raske leida positiivseid jutte. Mida suuremaks muutuvad need uute nakatunute (60 400 viimase 24 h jooksul) ja uute surmajuhtumite (300 viimase 24 h jooksul) ning haiglasse sattunute arvud (praegu 4300 reanimatsioonis), seda rohkem ma tunnen, et kogu see info põhjustab mulle jälle liialt stressi ja ärevust ja mida vähem ma neid numbreid jälgin ning uudiseid loen, seda parem mu vaimsele tervisele. 

Selline on meid ümbritsev elu hetkel. Mul on plaanis karantiinipäevikusse lähiajal veel üks sissekanne teha aga edasi tahaks kirjutada muudel teemadel. Ma ei ole viimasel ajal siin küll väga sage postitaja olnud aga loodan, et see on möödanik. 

Bisous