Kuigi ma alustasin ka lugemispäevikuga juba jaanuari esimestel nädalatel, sai see õige hoo sisse alles märtsi keskpaigas-aprillis, mil meil siin pandi terve riik lukku ja elu seisma ning ma veetsin ligi kuu aega kodus nelja seina vahel.
Oma kevadisest karantiiniajast mäletangi ma põhiliselt seda, et mu päevad kulgesid raamatute maailmas, kui üks otsa sai, siis alustasin kohe järgmist ja ma võisin vahel terve päeva diivanil istuda, hommikul alustatud raamatu õhtuks lõpetada, lihtsalt lehekülgi neelata. Või siis swipe'ida. Ma eelistan iga kell võimalusel käes hoida päris raamatut aga kuna kevadel raamatupoodi ei pääsenud ja pakkide tellimist ukse taha üritasin ma siis pigem vältida, saigi mu parimaks sõbraks Amazoni Kindle, ehk e-luger. Ja tegelikult lugesin ma pärast seda, kuni aasta lõpuni, rohkem e-raamatuid kui päris raamatuid, sest 1) e-raamatud on siin märkimisväärselt soodsamad kui mistahes-kaanelised päris raaamatud, nende seas ka äsjailmunud uhiuued teosed 2) me ühe korra ostsime sel aastal juba uue seinasuuruse raamaturiiuli, sest C loeb sama palju kui mina, aga temal on vastupidiselt minule enamik päris raamatuid (piltidega, mida e-lugerisse oleks üsnagi mõttetu tellida) ja kui minul oleksid samuti päris raamatud ... meil lihtsalt ei ole enam nii suuri tühje seinu, kuhu uusi ja uusi raamaturiiuleid tekitada 3) e-lugerit on väga mugav kaasas kanda- reisis ta augustis minuga nii La Réunion'i saarele kui käib vahel argipäeviti kotis kaasas, kui bussiga linnas seiklen. Lugemine on bussiootamise parim ajaviide.
Ma lugesin aasta peale kokku nii palju raamatuid vist viimati keskkooli viimases klassis. Või siis äkki ikka ka ülikooli aastatel aga pärast seda on mu lugemisharjumus olnud pigem tagasihoidlik. Ma olen küll alati lugenud ja lugemist armastanud aga sel aastal lugesin ma tõesti üle pika aja märkimisväärselt rohkem kui varasematel aastatel. Päeviku pidamine seal kõrval oli taaskord küll suureks motivaatoriks aga tegelikult tekkis vist kevadel lihtsalt lugemishasart ja -harjumus ning see on oluliselt mõjusam motivaator kui päeviku pidamine.
Mis puutub keeltesse, siis peamiselt lugesin ma inglisekeelset ja eestikeelset kirjandust. Esimest küll ülekaalukalt rohkem kui teist aga mul on hea meel, et eestikeelne kirjandus mul siiski peaaegu järjepidevalt öökapil on. Prantsusekeelsed raamatud jäävad minust hetkel puutumata, kui välja arvata reisijuhid, aiandusega seotud raamatud ning kokaraamatud. Neid leidub meie kodus vaid prantsuse keelseid ( mõni eestikeelne kokaraamat on küll tegelikult ka riiulis) ja neist arusaamisega ei teki mul mingeid probleeme, samas kui peaks lugema prantsusekeelset Hugo't või Voltaire'i ....
Kuna lugemispäeviku pidamine oli sel aastal esmakordne ettevõtmine, siis nii nagu eelmise aasta lõpus ostupäevikugagi, ei ole mul täna ka seda nimekirja millegagi eriti võrrelda. Ja tegelikult hakkasingi ma neid raamatuid üles märkima pigem lihtsalt selleks, et mul meelest ei läheks, mida ma lugenud olen. Ja et mõnikord mõnest raamatust üles tähendada mõni eriliselt hinge puudutanud mõte.
Lugemispäevikul ei olnud vähemalt alguses mingit arvulist eesmärki. Mul ei olnud kuni septembrini õrna aimu, kui palju raamatuid ma olin selleks ajaks läbi lugenud. Ühel päeval otsustasin lihtsalt huvi pärast nimekirja kokku lugeda, ja sealt tuligi välja, et neid raamatuid oli seal juba selleks hetkeks rohkem, kui ma oleksin arvanud. Sealtpeale panin endale siiski konkreetse eesmärgi, et tahaks aasta lõpuks vot sellise numbri kokku saada ja.... saingi.
Lugesin 2020. aasta jooksul läbi 36 raamatut. See oli ka mu septembris seatud eesmärk. See teeb umbes 3 raamatut kuus, kui ma arvestan, et ühe raamatu läbi lugemiseks kulub keskmiselt üks nädal. Tööl käimise, aiatööde ja kõikide mu muude hobide kõrvalt, oli see number mu jaoks tore üllatus.
Kõige õhemas raamatus oli 220 lehekülge, kuldne keskmine oli ma arvan umbes 350 lehekülge. Kõige rohkem raamatuid lugesin märtsis ja aprillis (kodune karantiin) ning aasta lõpus oktoobris-novembris (aias pole enam midagi teha).
Mul on täiega hea meel nende raamatute seltsis veedetud tundide üle ja mul on kindel plaan järgmisel aastal oma lugemisharjumusega ja -päevikuga ka jätkata.
Loetud raamatute hulgas oli nii mõrvamüsteeriume, elulugusid, klassikalist ilukirjandust, teabekirjandust, kaasaegset tõlkekirjandust. Oli häid lugusid ja natuke vähem häid lugusid. Mõned jäid väga hästi meelde ja mõned on küll seal päevikus aga kui oleks vaja nüüd ja kohe sisu kokkuvõtet, siis peaks ilmselt enne uuesti otsast alustama.
Mu vaieldamatu selle aasta lemmik raamatuavastus ja lemmikkirjanik on rootslane Fredric Backman. Ma lugesin lõpuks läbi 5 tema kirjutatud teost ja pean vist esimest temalt loetud raamatut ka selle aasta raamatupärliks. "A man called Ove", eesti keeles ilmunud pealkirjaga "Mees nimega Ove" oli vist mu selle aasta lemmikraamat. Ma naersin südamest ja nutsin südamest seda raamatut lugedes. See oli nii mitmel korral nii mõtlemapanev ja nii nii samastatav, hästi ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, nii ajakohane ja ajatu samaaegselt, ootamatute keerdkäikudega, üllatava lõpuga, (eba)sümpaatsete tegelastega, tuttava olustikuga. Raudselt mu selleaastane lugemisoovitus number üks.
Bisous
No comments:
Post a Comment