Alustuseks on mul hea meel, et ma mõlema päeviku pidamisega taaskord aasta esimesest päevast kuni viimaseni pausideta hakkama sain. Ostupäevikut pidasin teist aastat järjest, lugemispäeviku võtsin ette esimest korda. Tegelikult ei tekkinud kummagi täitmisega mingeid probleeme, ei läinud meelest oste kirja panna ega midagi muud sellist. Kumbki päevik ei tundunud ka hetkekski tüütu kohustusena vaid pigem hoopis oli väga motiveeriv. Eriti just lugemispäeviku pidamine. Mulle väga sobib kõiksuguste nimekirjade koostamine ja to-do-list'ide tegemine ja ilmselt ka seetõttu ei ole sellises päeviku pidamises midagi ületamatut mu jaoks.
Aga alustame ostupäevikust.
Kui ma eelmise aasta detsembri lõpus esimest korda sellise päeviku lukku panin ja kokku lõin, siis mul ei olnud väga seda millegagi võrrelda. Kulutatud summad olid nii nagu nad olid ja nende põhjal mingeid järeldusi või ka lubadusi teha, oli selline natukene nagu tunde küsimus. Sel aastal tekkis aga võrdlusmoment eelmise aasta päevikuga ja see tegi asja hoobilt huvitavamaks ja konkreetsemaks. Nii oli võimalik juba palju paremini analüüsida ja järeldusi teha.
Ma ei pannud selle aasta alguses omale väga konkreetseid eesmärke, kuigi eelmise aasta kokkuvõttesse olen üles tähendanud, et järgmisel aastal võiks olla eesmärgiks seda ostusummat vähendada. Kui sa oled siin uus lugeja või seda aasta tagust lugu enam ei mäleta, siis meeldetuletuseks- ostupäeviku pidamine tähendab seda, et ma märgin aasta jooksul üles kõik oma rõiva- ja aksessuaariostud. Rõivaste kategooriasse mahuvad kõik alates sokkidest ja aluspesust kuni kõikide hooaegade väliriieteni. Ja aksessuaarides on siis põhiliselt jalanõud ja kotid, sekka salle, kindaid jms.
Sellise päeviku pidamisega tahan juurutada endas jätkusuutlikumaid tarbimisharjumusi, läbimõeldumat ostlemist, see viimane puudutab just rõivaoste. Pean eraldi arvestust rõivastele ja aksessuaaridele, sh kottidele ja jalanõudele, sest neid viimaseid pean mina pigem esmavajaduseks- mul pole riiulite viisi kingapaare, pigem on king või saabas mu jaoks tarbeese, paratamatu, ilma milleta ei saa. Ma käin oma saapad tallatuteks ning alles siis ostan omale uue paari. Nii et suhtun selle kategooria kulutustesse leebemalt kui rõivaostudesse, milles mul arenguruumi tundub et on veel küll ja küll. Aksessuaaridele tehtud kulutused märgin üles pigem lihtsalt huvi pärast, mitte niivõrd eesmärgiga neid koguseid ja ostusummasid vähendada, sest see kategooria on mu enda standardite kohaselt juba üsnagi mõistlik.
Aga hoolimata sellest äärmiselt ebatavalisest aastast, ei täitnud ma seda aasta alguses endale seatud eesmärki, rõivaste ostusummat vähendada.
Kuiseid kulutusi kokku lüües tuli välja, et kogusumma on sel aastal hoopis üsnagi märkimisväärselt suurem kui eelmisel aastal. Ja ma teadsin seda tegelikult juba umbes juuni-juulikuust alates, sest alates sellest hetkest, ei mõelnud ma nii mõnegi ostu puhul enam kokku hoidmise peale. Ma ei tee peaaegu kunagi impulssoste, ka sel aastal on neid ehk 2-3 terve aasta peale, sest mul on komme oma oste enne vähemalt kaks-kolm nädalat kaaluda, aga ma tean, et ma tegin sel aastal mitu ostu sellise mõttega, et ah, mis sest (rahast) ikka. "Mulle meeldib see nii väga", "see sobiks mu garderoobi ülihästi", "mul on just seda vaja", "see on liiga soodne diil, et seda mitte ära kasutada" jne jne. Küllap oled isegi mõnda neist vabandustest oma ostu õigustamiseks endale (või kellelegi teisele) kinnitanud. Ma peitusin sel aastal üsna mitmel korral nende vabanduste taha. Mis on midagi uut, sest eelmisest aastast ma sellist käitumist ei mäleta. Õnneks on vähemalt enamus neist ostudest kauakestvad või väga vajalikud- lühike villane talvine jakk, millega praegu kogu aeg käin, kaks nahast jakki kevadeks, mis peaksid mitu hooaega vastu pidama, paar püksipaari, sest ma käin viimasel ajal kogu aeg ainult pükstega... jne.
Ühesõnaga, mul on kahju, et ma oma eesmärki ei täitnud, et see rõivastele kulutatud ostusumma sel aastal vähenemise asemel hoopis suurenes aga samas ma ei kahetse ka vist mitte ühtegi tehtud ostu. Kindlasti oleks saanud tagantjärgi vaadates mõne ostu jätta tegemata aga sel aastal avastasin ma esimest korda, et kasutan ostlemist mõnikord teraapiana ja no ju siis oli seda teraapiat vaja. Lisaks tuli neid oste kokku lugedes välja ka üks positiivne asi.
Numbritest ja statistikast rääkides. Täpselt nagu eelmisel aastal, on ka sel aastal kuid, mil ma ei ostnud absoluutselt mitte midagi. Märtsis, aprillis, augustis, septembris ja oktoobris ei lisandunud mu garderoobi mitte ainumatki eset. Loogiline, kevadel olime karantiinis, augustis jällegi puhkasime neli nädalat. Kõige suuremad kulutused olid jaanuaris, juunis ja juulis. Eelmisel aastal olid muide samuti jaanuar ja juuli kõige ostuderohkeimad kuud. Jällegi, see on tegelikult üsna loogiline, sest jaanuaris kasutan ma alati soodusmüüke, et kvaliteetsematesse asjadesse investeerida, juunis ja juulis ma pakun, et ma valmistusin puhkuseks. Sel aastal oli mul enne reisi tunne, et mul on sinna kohvrisse mitut uut asja vaja ja nii need rahakotirauad avanesidki.
Mis puutub kulutatud rahasummasse, siis võrreldes eelmise aastaga kulutasin ma rõivastele 200 eurot rohkem, ehk siis kui eelmisel aastal tuli kokku aasta peale ligi 800 eurot, siis sel korral läheneb see summa 1000ndele. Aga garderoobi lisandus aasta jooksul täpselt 30 eset. Nii uskumatu kui see ka poleks, on see täpselt sama arv, mis eelmiselgi aastal. Ehk siis ma ei ostnud sel aastal koguseliselt rohkem asju, vaid valisin lihtsalt natuke kallimaid. See oli vägagi positiivne üllatus mu jaoks. Kahe aasta peale 60 asja tundub nüüd niimoodi välja kirjutatuna ja arvutatuna, küll ootamatult suur kogus. Juba 30 asja ühes kuhjas on ju päris suur hunnik. Aga seal hunnikus on ka pesu ja sokke, ilma milleta nagu väga ei saa. Ja välirõivaid, mida ei ole nüüd ehk järgmised 5, 7 .... ? aastat vaja välja vahetada. Nii et ma ei teagi, võib-olla see seekordne ostlemise aasta ei olnudki nii lootusetu kui ma alguses arvasin. Seda just tänu sellele, et ma ei ostnud koguseliselt rohkem rõivaid kui eelmisel aastal.
Järgmise aasta eesmärgid. 1) Pidada aasta algusest kuni aasta lõpuni taaskord ostupäevikut. Ma praegu mõtlen, et miks mitte veel üks aasta kirja panna. Seda enam, et ma tõesti ei leia, et see mingi tüütu kohustus oleks. 2) Kulutada rõivastele vähem raha kui aastal 2020. Kui seekord ei õnnestunud, äkki järgmisel aastal õnnestub? 3) Panna iga kuu hoiukontole selle arvelt suurem summa kui sel aastal. Säästudeks kõrvale panen ma nii või naa iga kuu juba väga mitmendat aastat. Järgmisel aastal võiks ju proovida ka seda summat pisut kasvatada. 4) Osta aasta jooksul vähem kui 30 eset. See number jäi mind natuke kummitama. Huvitav, kas 20 asja oleks reaalne eesmärk?
Ma alguses mõtlesin, et kirjutan kahe päeviku kokkuvõtted ühte postitusse aga see esimene venis juba parajalt pikaks, nii et teeme kaks eraldi postitust. Järgmisel korral kirjutan aasta jooksul läbi loetud raamatutest.
Bisous
No comments:
Post a Comment