Eile möödus täpselt neli aastat sellest päevast, mil me siia värskelt valminud majja oma kodu hakkasime looma. Ei teinudki aprillinalja, kolisime täitsa päriselt.
4 aastat tundub ühekorraga nii ilmatuma pikk aeg kui ka justkui eilne päev.
Ma mäletan nii selgelt, kuidas tol kolimispäeval oli kõledalt külm ja tuuline ilm. Kuidas me ikka ja jälle edasi-tagasi uue ja vana kodu vahet sõitsime, tundus et kastihunnikutel ei paistagi lõppu tulevat. Kuidas meie sõbrad sel samal päeval uue maja ette kraavi kaevasid ja heki istutasid. Nii umbes 30 puud. Meid oli palju ja me olime hästi organiseeritud. Mäletan, et maja lõhnas ikka veel värvi järgi ja lumivalged tühjad seinad mõjusid hiigelsuurtena. Nii palju ruumi. Kuidas me õhtul tähistasime C sünnipäeva ja ma olin selleks puhuks ettenägelikult tordiküünlad oma käekotti pakkinud. Mäletan, et me ei saanud esimesel ööl kumbki C-ga magada, sest magamistoa seina taga olev veeboiler tegi harjumatut müra. Järgmisel hommikul programmeeris C selle teisele ajale ja sellest ajast peale magame siin nagu notid.
Nelja aastaga on majast vist päris kodu saanud ja ma mõtlesin teha sulle väikese kodutuuri. Täiesti ilma sättimata ja ilustamata, nii nagu me siin täna ja praegu elame. Ma pole muidu ka väga suur lillepottide ümbertõstja ja diivanipatjade kloppija piltide jaoks aga seekord haarasin tõesti lihtsalt kaamera kätte ja tegin lemmikvaadetest pildigalerii. Majapidamisruumi unustasin ära aga mis sest.
No comments:
Post a Comment