Sest ega kaks ei saanud siis jääda kolmandata...
Prantsusmaal kehtib juba vähemalt kaks nädalat kolmas liikumispiirang ja eeldatavasti on meil umbes kaks nädalat veel ees ootamas. Kui mitte rohkem. Loodetavasti mitte rohkem. Kõigi eelduste kohaselt lubatakse mai alguses hakata piiranguid leevendama. Hoiame pöialt, et midgai vahepeal hullemaks ei lähe.
Seekordne confinement tehti karmim kui teine aga siiski tunduvalt leebem kui esimene. Praegu on liikumine lubatud 10 km raadiuses kodusest aadressist, ja selle viimase tõestuseks peab loomulikult kaasas kandma kogu aeg ka sellekohast tõendit. Viimaseks sobib nii elektriarve kui isikuttõendav dokument. Minul näiteks on käekotis meie tulumaksutõend. Sest kõik minu muud ametlikumad viisakad dokumendid on elukohaga kas Tallinnas- id kaart ja pass näiteks või siis meie siinses vanas elukohas- juhiluba nt, nii et mul ei jäänud muud üle, kui see maksutõend omale välja printida ja kotti panna.
Päevasel ajal ei ole vaja elukohatõendit kellelegi näidata, kui ei lähe just 10 km kaugemale. Kui töötad kaugemal kui 10 km oma kodust, siis peab töökoht väljastama eri tõendi. Teatud põhjustel võib kodust ka kaugemal kui 10 km käia aga vaid kuni maakonna piirini. Edasi sealt saab umbes ainult presidendi eriloaga. Õhtul kella 19.00 hakkab kehtima komandanditund, kuni hommikul kella 6.00 ja kui sel ajal väljas liikuda, siis peab olema täidetud lisaks elukohatõendile veel ka üks teine paber, millele on märgitud väljas liikumise põhjus. Kõlab nagu hull paberimajandus ja ausalt öeldes on ka. Õnneks on nad siin viimase aasta jooksul nii suure digihüppe teinud, et seda viimast paberit saab täita ka oma nutitelefonis, ilma välja printimata. Elukohatõndit tahetakse aga ikka paberil näha. Ja seda töökoha tõendit niisamut. Nii et see digihüpe on kokkuvõttes ikka pigem nagu väga tagasihoidlik, vähemalt ühe eestlase jaoks.
Kõik mittevajalikud poed ja suuremad kaubanduskeskused on loomulikult kinni aga võrreldes kevadega on sel korral mitmed ettevõtjad võidelnud endale kätte vajalikkuse staatuse. Nii said seekord uksed lahti jätta juuksurisalongid, raamatupoed, lillepoed, aianduspoed ja ehitusmaterjalidepoed. See on üsna mitmekesine juba, nii et väga ei kurda. Ainuke, mida teha ei saa, on rõivaid ja jalanõusid osta. Samuti on kõik mööbli- ja kodusisustust pakkuvad kauplused kinni.
No ja kultuuri- ja meelelahutusasutustest ma üldse ei räägigi. Ega restoranidest ja baaridest. Me oleme aastaga lõpuks vist ära harjunud, et muuseumisse ega kinno ei saa. Et elu pandeemia ajal koosnebki tööst, kodust ja toidupoest. Masendav? Jaaaaa! Restoranid ja baarid on olnud alates oktoobri lõpust kinni. See teeb juba peaaegu pool aastat. Huvitav, kas keegi üldse tegutseb veel restoraniäris? Lootust on, et äkki mai alguses saavad baarid ja restoranid ka lõpuks mingilgi viisil oma uksed avada aga seda lootust on nüüdseks alal hoitud juba rohkem kui aasta jooksul, ei tea kauaks seda veel jätkub...
Vahetult enne liikumispiirangu kehtestamist nägime mitu nädalavahetust järjest oma sõpru ja tegime plaane ka mai lõpus üks pika nädalavahetuse puhkus koos veeta. Nüüd hoiame pöidlaid, et piirangud selleks ajaks kaoksid. Vahepealsel ajal peame aga sünnipäevi skype'i vahendusel online escape game'i mängides.
Ja tegelikult on meil ikka hullupööra vedanud ka. Et pole koroonaga silmast silma kohtunud. Piirangud piiranguteks. Lillepoodi tulbikimbu järgi saame ju ikka minna ja isegi uue soengu saab, kui tahab.
*Mul oli see postitus valmis kirjutatud tegelikult juba eelmisel nädalal, ainult lõpp oli puudu. Tahtsin lõpetada ikka pigem positiivselt, kirjutada midagi sellest, et hoolimata kõigest on ju peamine see, et meie ja meie lähedased on terved püsinud jne.
Aga nüüd saan sellele loole kirjutada hoopis teistsuguse lõpu. Nimelt selgus eile kõigepealt, et C ülemus on lähikontaktne. Esialgne test oli tal negatiivne, mispeale käis ta korraks tööl aga kui õhtul läks enesetunne imelikuks, siis otsustas, et jääb ikka terveks selleks nädalaks igaks juhuks koju ja olenevalt enesetundest teeb ehk ühe või mitu testi veel enne, kui uuesti tööle ilmub. Ja täpselt samal ajal selgus minu töökohas, et üks minu kolleegidest on samuti lähikontaktne, kes sai samuti negatiivse testi aga kes oleks pidanud sellest hoolimata koju jääma aga ei jäänud.
Kummaline, et me mõlemad saime ühel ja samal päeval lähikontaktse. See on esimene kord alates eelmise aasta kevadest, kui me mõlemad nii otseselt teame kedagi, kes võiks olla nakatunud. Nüüd me vist saame lõpuks aru, miks meie maakonna numbrid pidevalt häirekella löövad.
Juhul, kui nendele lugudele tuleb mingisugune järg, eks siis saan uue loo kirjutada.
Seniks aga, ole terve!
Bisous
No comments:
Post a Comment