Kolmapäeva hommikul ärkan mina nagu tavaliselt kella 7 ajal äratuskella valju nõudmise peale.
Ilmselgelt veel täiesti unises olekus hakkan aknaluuke lahti kerima, ja mu silmade ees avaneb see ülemine kaader.
Esimese hooga ei saa ma arugi, et nad on meie aias. Mõtlen, et nad on teiselpool võrku metsa serval ja otsin kiiruga telefoni, et pilti teha, enne kui nad plehku panevad. Alles pärast kolmandat või neljandat klõpsu saan aru- nad ei ole teps mitte metsa serval, nad on täitsa meie aias ja sellest kuidas nad mööda aia serva ikka edasi-tagasi jooksevad- saan ma lõpuks aru- nad on lõksus ega leia väljapääsu.
Vaata, meie krunt on küll kolmest küljest võrguga piiratud aga maja esine on ikka veel lahtine- kui sa tead, kui palju automaatikaga väravad maksavad, siis saad aru, miks see esine ikka veel lahtine on.
Kõrval naabritel pole üldse midagi- ei väravat ega aeda- välja arvatud see jupp, meie kahe vahel, mille meie ise panime. Nii et sealt naabrite poole pealt metsast nad ilmselt tulidki. Ja leidsid lihtsalt meie aeda sissepääsu. Me ei tea, kui kaua nad meil aias edasi-tagasi olid paanitsenud, aia äärde ja aia äärsesse lillepeenrasse on igatahes päris korralik rada tallutud.
Selle metsaserva aiavõrgu ühte otsa jätsime omale värava, et meil oleks mugav seenel ja marjul käia ja nii ma siis esimese asjana läksingi pidzaamas seda väravat lahti tegema. Sellel hetkel, kui nad mind märkasid, sattusid nad muidugi veel suuremasse paanikasse ja üritasid nii aeda rammida kui üle hüpata aga kumbki ei õnnestunud. Lihtsalt paanika oli. Tegin värava lahti ja jätsin nad rahunema, lootuses et nad nüüd lahtisest värvast kergesti välja pääsevad. Tühjagi. Selle 50 minuti jooksul, mis mul kulus enda valmis seadmiseks, hommikusöögiks, hambapesuks.... polnud kumbki neist väravat üles leidnud. Jalutasid muudkui edasi-tagasi. Jõudsin teha telefoniga videoid ja kaamera kahe erineva objektiiviga pilte ja kui ma lõpuks natuke enne kaheksat uksest välja astusin, oli üks neist ikka veel aias. Esimene leidis mõned hetked enne mu äraminekut väljapääsu aga millegipärast teine ei järgnenud talle. Nii et ma läksin ise tööle ja jätsin ühe sõbrakese aeda valvama, lootuses et tagasitulles teda enam ikka seal pole. Ei olnudki, koju jõudes polnud aias enam kedagi.
Erilist kahju nad õnneks ei tekitanud. Välja arvatud see sissetallatud mururada, mis nüüd kevadel ilmselt kohe nagunii tagasi kasvab. Ühes nurgas suutsid nad küll aiavõrgule natuke kahju teha, aga selle saame vist ise tagasi pingule tõmmata. Selline kahtlane tunne oli, et ühe mustikapõõsa kallal nad võib-olla käisid, aga ma pole selles 100% veendunud, võib olla, et see põõsas oli juba varasemalt natuke räsitud olemisega.
Ühesõnaga, vahepealse ajaga ei ole siin eriti nagu midagi muutunud. Selles mõttes, et aprilli alguses sai meil 5 aastat siin elamisest ja nii nagu me siis alguses leidsime oma täiesti tühjalt mullakrundilt metsaelanike jälgi ja vaatasime niisamuti nii mitmegagi mõnel hommikul tõtt, siis nüüd- viis aastat- hiljem on näed ikka sama lugu.
No comments:
Post a Comment