Kell on pisut enne poolt kaheksat kui C silmad lahti teeb. Pärast nädalast siinolekut oleme vist tõepoolest kirikukellade helinaga nii ära harjunud, et esimest ja teist kirikukellaäratust ei kuule isegi mitte läbi une. C ärkab pea alati enne mind ja kuna ta üldjuhul peale ärkamist pikalt voodis pikutada ei armasta, siis läheb tema kööki ja valmistab meile hommikusöögi. Tegelikult on valmistamine vist kergelt liialdatud sõnakasutus, sest üldjuhul on tal vaja vaid teevesi keema panna, brioche lahti lõigata ning moosipurgid lauale panna. Mõnel päeval tuleb ka pagariäris käia. Aga niikaua saan mina mõnusalt veel teki all lebada, sest erinevalt temast olen mina selline laisalt aeglane ärkaja. Tööpäevadel mitte, aga igal muul ajal- absoluutselt. Selline, kes paneb 15 minutit enne õiget ärkamisaega kella helisema, et saaks äratust kolm korda edasi lükata, et veel viis minutit magada :) Umbes kaheksa ajal tuleb C mind äratama ja selleks ajaks on mu teetass ka parajalt maha jahtunud.
Me tõime C õele nö soolaleivakingituseks neli purki omatehtud moosi ja tänaseks oleme ühe ja poole hoopiski ise ära söönud. Järgmine kord tuleb kingitus paremini läbi mõelda :) Pärast sööki pesen mina nõud (sest erinevalt õhtust, ei meeldi mulle üldse hommikuti musti nõusid kraanikaussi jätta), C õde läheb poole üheksa ajal tööle ja meid ootavad siis pea- ja hammastepesud, riietevalimised (see puudutab peamiselt küll vaid ühte meist :) ja seljakoti kokku pakkimine. Enamikel päevadel läheb kotti lõunasöök, meie superhea Michelini teejuhiraamat ja kaamera. Täna veedame päeva Angers'i linnas, kus kavatseme lõunatada mõnes restoranis, nii et lõunasöögi valmistamine ja pakkimine jääb täna vahele.
Natuke peale üheksat oleme autos, valmis päeva avastusretkeks. Täna on vaja umbes tund aega sõita, et Angers'isse jõuda.
Esimesena plaanime külastada linna keskel paiknevat keskaegset hiigelsuurt kindlust. See on üks viiest kolmetärni vaatamisväärsusest meie teejuhise raamatus, nii et tahame seda kindlasti näha. Jõuame kindlusesse natuke peale selle avamist ja naudime järjekorravaba piletiostu. Tegelikult ei ole me pea kuskil pidanud eriti pikalt kuskil jäjekorras seisma, hoolimata sellest, et praegu on siin puhkuste tipphetk. Kuna ma olen ikka siinse töötukassa nimekirjas, siis vastava tõendi esitamisel, saan ma paljudes kohtades soodushinnaga pileti. Mõistlik süsteem, onju. Sellesse kindlusesse pääsen aga lausa tasuta, sest tegu on riikliku mälestusmärgiga. Juhuuu, hästi alanud päev :) Ilm on küll natuke liiga tuuline ja pilvine aga praegu pole midagi muud teha kui loota, et ehk läheb pärast paremaks.
Kindlusel on 17 võimsalt paksu kaitsetorni, mille peal saab jalutada ning Angers'i katuseid ja korstnaid pildistada. Nagu kohalikest maapealsetest viinamarjaistandustest veel vähe oleks, leiame tornide katustelt esimese asjana kolm pisikest viinamarjapuu rida ja sealtsamast kõrvalt kohe ka juurvilja- ja maitsetaimepeenrad. Selline roheline mõtteviis on siin päris laialt levinud. Ja kui mõelda ajas tagasi, siis on sellel ju siin väga pikad traditsioonid, sest kõikide kindluste, losside ja kloostrite juures on kunagi kapsaid ja porgandeid kasvatatud.
Kindluse sees säilitatakse ühte väga väga pikka (seina)vaipa. Selle tellis Anjou hertsog Louis I, mõõtmetes 6 meetrit korda 140 meetrit (pidi ikka suur elamine olema) ja sellest on väga suur enamus ka päris hästi säilinud. Ainult mõned stseenid läksid revolutsiooni käigus põlema ja kaduma. Vaip kooti aastatel 1373-1377 ja see jutustab Uue Testamendi Ilmutusraamatu loo. Ma arvan. Päris täpselt ei tea, sest seda raamatut mu raamaturiiulis pole aga nii muuseumitädi väitis ja google pärast mulle tõlkis. Vaip on pr keeles Tenture de l'Apocalypse, inglise keeles Apocalypse Tapestry. Kui tahad, võid wikipediast edasi lugeda. Pildi vaibast näppasin ka samalt lehelt, sest galerii tingimustes ei saanud ma head pilti. Säilivuse huvides on ruum hästi hästi hämaraks tehtud, välguga pildistada ei ole lubatud ja lõpuks tahame tagasi sooja õue, sest galeriis on püsivalt vaid 19 kraadi.
Pärast kindluse külastust otsime üles turismi infopunkti, et saada linnakaart. Sealt soovitatakse meil veel ka Angers'i katedraali, vana vanalinna osa, lilleparki ning sinist mosaiikmaja minna vaatama. Märgime kaardile neli ristikest ja läheme jalutama. Eelmisel õhtul tegime natuke kodutööd ja meil on juba kaks aadressi vaja kõigepealt üles leida.
Esimene on kohalik pisikene käsitööšokolaadi valmistaja, kelle firmamärk on sinine šokolaad. Ühes turismiajakirjas, mis meile ühe teise linna infopunktis ette jäi, oli neist haarav artikkel ja meil tärkas huvi. Mismõttes nad teevad sinist šokolaadi? Millest see tehtud on? Ja kuidas see maitseb? Ja mis see maksab?
Maksab palju. Väga palju isegi tegelikult. Aga meil on parasjagu puhkus ja kuna me üldiselt ikka üritame kulusid mõistlikkuse piirides hoida, siis vahel peitume ettekäände taha, et me oleme ju puhkusel ning ei satu siia igapäev ja kulutame natuke ebamõistlikult palju ühe ebatavalist värvi šokolaadi peale. Vahel võib. Puhkusel olles veel eriti. Ja siis, kui šokolaad on väga väga hea :)
Miks šokolaad sinine on? Sellepärast, et kunagi ammu ammu tuli kohalikul šokolaadimeistril idee värvida oma šokolaad sama värvi nagu kohaliku piirkonna majakatuste kiviplaadid. Loogiline, eks. Nii jäigi ja nüüd saavad nad selle eest kümnekordset hinda küsida. Geniaalne.
Angers'i tüüpiline arhitektuur ja katedraali üks külg
Kindluse siseõu ja katusel kasvavad viinamarjapuud
Angers'i vanalinna osa ja linna läbiv Maine'i jõgi
Sinine mosaiikmaja
Angers'i lillepark ja mina "pokemone püüdmas"
Ei ei, me kumbki pole tegelikult massihullusega kaasa läinud aga kui me sinna parki jõudsime, pingile istusime ja ümbritsevaid inimesi pool minutit jälgisime, saime aru, et me oleme kohaliku pokemoni hotspot'i jõudnud. Meil oli seal lõbus :) Suuremad ja väiksemad lapsed, teismelised poisid ja tüdrukud, keskeas pereisad (üks selline kusjuures ütles meile huumoriga: "palun, ei naera mu üle" :) kontoripreilid, emad beebid vankrites, sõprade kambad, üksik tibi....no absoluutselt kõik inimtüübid, keda pärastlõunal ühes pargis võiks kohata, jalutasid ninad telefonis ja ajasid pokemone taga. Täpselt nii nagu ma pildil :)
Meie teine aadress, mille olime eelmisel päeval valmis vaadanud, viis mind kellapoodi. Ebatavaline turismiobjekt, ma tean. Aga ma olen umbes täpselt pool aastat internetis ühte kella imetlenud. Siiani polnud ära tellinud, sest sisetunne ütles, et enne on vaja proovida. Kuna meie kodukandis selle brändi tooteid üheski poes ei müüda (Eestis samuti mitte), käisingi ma alates jaanuarist aeg-ajalt internetis nende lehel seda kella imetlemas ja ootasin õiget aega. Ilmselgelt on mul palju kannatust.
Kuni jõudis kätte meie puhkus, sest siinkandis on neil millegipärast väga mitu esinduspoodi. Mõnes linnas näiteks lausa kolm. Üks ka justnimelt Angers'i linnas, kust ma lõpuks selle kauaoodatud kella endaga kaasa tõin. Hea, et ma oma kõhutunnet alati kuulan, sest lõpuks ma ei valinudki seda mudelit, mida olin internetis pool aastat imetlenud. Reaalsuses oli see minu käe jaoks natuke liiga suur ja nii valisingi ma lõpuks samade värvide ja numbristiiliga pisut väiksema mudeli. Me very happy now :)
Sellega lõppes meie Angers'i linna avastusretk ning ees ootas pärastlõunane Cointreau tehasekülastus ja degustreerimine. Sellest kirjutan aga pikemalt järgmisel korral ;)
bisous
No comments:
Post a Comment