Täna, täpselt neli aastat tagasi kolisin ma Prantsusmaale. Praegu seda siia kirja pannes tundub see nii uskumatu. Ühest küljest on mul selline tunne, et neli aastat peaks olema justkui jube pikk aeg. Aga teisest küljest on mul selline tunne nagu ma oleks alles eelmisel nädalal siia kirjutanud, et minu siiakolimisest sai nüüd kolm aastat. Jippiiiii jeeee. Sööme kooki. :) Või midagi sellist.
Ma pidin endale mitu korda kinnitama, et ma just natuke aega tagasi ei kirjutanud seda sama teksti siia. Et ei ole vaja hakata esimest lauset ümbersõnastama, sest tegelikult ikka ei ole väga suurt ohtu, et ma olen ennast nädalast nädalasse kordama hakanud. Või et keegi mäletab aasta taguse postituse täpset sõnastust.
Kui mu enda mälu mind ei peta, siis ma olen vist alati selleks päevaks midagi erilisemat küpsetanud. Ühe korra tegin kindlasti oma lemmikumat õunakooki ja ühel aastal katsetasin mu meelest tiramisuga. Küllap ikka selleks, et seda oktoobrikuist tähtpäeva kuidagi meeles pidada ja ehk sellest ka väike traditsioon luua. Kuna minu sünnipäevast on juba mõned head kuud möödas ja C sünnipäevani on veel mõned head kuud aega, siis see sobis siia keskele suurepäraselt.
Aga täna ei ole ma midagi küpsetanud. Täna olen ma ise oma pisikest traditsiooni murdnud, sest mul lihtsalt ei olnud ei tähistamise ega küpsetamise tunnet... Meil on õhtusöögi magustoiduks kaks koogitükki ikka aga seda ainult sellepärast, et me esmaspäeval alles küpsetasime ja seda on siiani veel järgi.
Mulle tundub, et see neljas aasta on kuidagi eriti kiiresti mööda läinud. Ja ma ei teagi päris täpselt miks tänane päev ei tundu nii olulise ja tähtsana kui varasematel aastatel. Võib-olla on see loomulik, et aasta aastalt muutubki kolimise kuupäev vähemtähtsamaks. Võib-olla nii peabki olema.
Võib-olla on asi selles, et sellel aastal olen ma mitu korda Eestisse jõudnud ja viimasest pikemast korrast ei ole ka veel väga palju aega möödas. Ning ka sellel aastal on minu sõbrad sealt siia jõudnud ning seegi oli alles väga hiljutine külaskäik. Tänu nendele sagedasematele kohtumistele ei tundugi need vahemaad enam niiiiiii hirmus pikad kui alguses. Kuigi kui ma ükspäev jõuludele mõtlema hakkasin, siis tuli küll kange tahtmine jälle lennupileteid vaatama hakata. :)
Võib-olla olen ma siinse eluga lõpuks lihtsalt ära harjunud. Sellele aitas kindlasti kaasa see, et käesoleval ja pisut juba ka eelneval aastal oli siinne elu kohati argipäevaselt rutiinne (ja seda ainult positiivses mõttes). Hea on ka see, et esimese aasta põnevused, teise aasta hirmud ja kolmanda aasta koduigatsused on tänaseks seljataha jäänud. Aeg-ajalt käivad kõik kolm muidugi külas. Vahel ükshaaval ja vahel tulevad kõik koos suure hurraaaga korraga. Aga üldiselt on see neljas aasta selles mõttes võrdlemisi rahulik olnud. Ma tean, kus ma olen. Ma tean, mis ma teen. Enamuse ajast. Loodetavasti. Ma tean, mis ma veel teha võiksin.
Ja võib-olla tuleneb selleaastane vaikne 12. oktoober hoopis ka sellest, et mineviku asemel on praegu tunduvalt põnevam tulevikku vaadata. Täna saime kätte esimese parandustega lõppvariandi majaplaanist. Ja leidsime kohe, et sellele tuleb juba mõned uued parandused teha. Hommikul veetsin kaks tundi võrreldes erinevate kraanikausi mudelite plusse ja miinuseid. Eeeem... kes oleks uskunud, et kraanikausi valimine nii ütlemata põnev võiks olla. :)
Vot nende "võib-olla" põhjuste pärast jäigi täna kook küpsetamata. Aga sellest pole midagi. Selle asemel vaatan hoopis L'i tehtud pilte ja mõtlen, kui tore päev meil oli.
Kallistan!
vest Cache Cache / pluus Mexx / püksid Guess / kell Cluse
No comments:
Post a Comment