Soolaleivapidu

Ma ei ole blogis meie kodust väga pilte jaganud varem. Ühe korra olen tühja külmkappi küll näidanud ja terrass on ka siin päris mitu korda kõigile vaatamiseks olnud. Aga ülejäänud kodu pildistamise peale pole ma varem isegi väga mõelnud. Alati on selline tunne, et kõik ei ole veel päris valmis, toad ei ole sellised nagu unistustes (või pinteresti piltidel :) ja siis ei olegi sellist tunnet tekkinud, et tahaks siin blogis kellelegi midagi näidata. 

 Ma olen veel selline tüüp, kellele kohutavalt meeeldib ümberkorraldusi iga natukese aja tagant teha. Selle siin elatud aja jooksul olen ma ikka päris mitu korda mööblit ümber tõstnud. Ja sa ei usu ilmaski, kui mitu korda ma olen nelja aasta jooksul diivanipatjade katteid vahetanud. Ma ise ka ei uskunud, kui meenutama hakkasin. Aga nüüd avastasin ükspäev, et kõik asjad on juba päris jupp aega samal kohal püsinud, nii et ehk on siis lõpuks õige hetk. :)

Majaosa, mida me siin üürime, on meil enam-vähem kolmas ühine kodu. Ja Prantsusmaa on kolmas riik, kus me koos oleme elanud. Varasemalt oleme jaganud Rootsis ühikatuba ning Eestis Nõmmel lühiajaliselt korterit üürinud. Selle Rootsi pärast kirjutasingi, et see on enam-vähem kolmas kodu, sest ühikatuba koduks nimetada on khm...mõne jaoks ehk natuke liiga palju, kuigi meie ise peame ka seda oma ühiseks koduks. 

Et ka siin on tegemist üürikaga, siis ilmselgetel põhjustel ei ole me siin suuri ümberkorraldusi teinud- seinu ei ole värvinud, tapeeti ei ole pannud ning põrandaid ei ole vahetanud. Seda enam, et aasta enne meie sissekolimist tehti siin väga põhjalik remont. Mööbli oleme küll pidanud kõik ise muretsema, sest sisse kolides olid siin vaid valged seinad ja kolm terrasitooli. 

Aga aitab pikast jutust. Täna kutsun sind siis lahkelt esiuksest sisse. Tere tulemast!

Alustame päris algusest ehk siis esiuksest ja koridorist, kus valvab Jänes ja mille lõpus paistva ukse taga asub wc. Kui kingad jalast võetud ja mantel seljast, saab paremalt kohe kööki astuda. 

 

Maja on tegelikult hiiglama vana ja sellest tulenevalt säilitanud nii mõnegi omapärase detaili. Köögis näiteks on vana leivaküpsetusahju roosast graniidist korstnaosa ning samast kivist aknalaud, mis kunagi ammu ammu täitis hoopis kraanikausi ülesannet. Kivist majal on võimsad kaheksakümne sentimeetri paksused seinad ja üks selline eriti madal ukseava nagu vanade eestlaste rehielamutes. Me kumbki ei mäleta, et oleksime sealt alt läbi minnes tõsiseid muhke saanud. Küll aga on meil eredalt meeles see, kui üks meie külalistest sealt omale verise kulmu sai. (tervitused K-le siinkohal ;) 

Läbi selle madala ukseava pääseb aga köögist edasi söögi- ja elutuppa.

Elutoast avaneb uks terrassile, mis sulle küll vist pikemat tutvustamist ei vaja. Ja selle kõrvalt viib trepp üles teisele korrusele. 

 

 Üles jõudes avaneb selline vaatepilt. Otse ette vasakule jääb vannituba, kus on mu kodu lemmikdetail. Suur katuseaken. Kui mul oleks kombeks pimedatel selgetel talveõhtutel küünlavalgel vahuses vannivees mõnuleda, siis üles vaadates võiks sellisel hetkel kõik taevatähed üle lugeda.

 Vannitoa kõrval asub meie magamistuba. Ja magamistoa kõrval vasakul paistab uks, mille taga peitub majapidamisruum. Seal elavad oma elu pesumasin, jalgratas ja moosipurgid. Majapidamisruumist veelgi vasakule pöörates, saad astuda külalistetuppa, mis täidab ühtlasi ka raamatukogu, office'i ja õmblusateljee ülesannet. 

  

Alumisel pildil on vaade sellest ülemisel pildil olevast lahtisest aknast. 

Ja ongi ekskursioon läbi. 

       Mäletad, ma eelmise nädala alguses kirjutasin, et räägin sulle varsti meie elumuutvast uudisest. :) Vot, lood on nüüd nii kaugel, et õige pea saab sellest ülalnähtud kodust meie jaoks minevik, sest me ostame omale maja. :) See oli tegelikult samuti üks põhjustest, miks ma tahtsin praeguse kodu siia blogisse jäädvustada. 
Me oleme selle majaostuga nüüdseks umbes kuu aega intensiivselt tegelenud. Enne Eesti reisi oli see veel üpris ähmane idee, mistõttu ma ei julgenudki sellest kõva häälega eriti kellelegi rääkida. Pärast tagasitulekut oleme aga selle projektiga päris igapäevaselt hõivatud olnud ja tänaseks on asjad niikaugel, et suure tõenäosusega kirjutame lepingule alla veel selle aastanumbri sees. :)

Hetkel jäävad veel kõik muud detailid saladuseks aga ma kindlasti kirjutan sellel teemal siin veel üsna mitu pikka postitust. Saladuseloori kergitamiseks ütlen veel vaid niipalju, et me hakkame uut maja ehitama, sellist, mis tuleb täpselt meie soovide ja vajaduste järgi. Ning selle ümber hakkab olema suur aed. Et kõik porgandipeenrad ja mustikapõõsad ikka ära mahuks. :) Jipppiiiiii :) 

ps: Ei pea vist mainimagi, et me oleme väga väga põnevil. :)

Kaunist alanud nädalat kõigile!

gros bisous