Esmaspäeval oli mul mitu ideed ja teemat, millest plaanisin sellel nädalal blogis kirjutada. Siin ma siis nüüd olen. Käes on reede õhtu ja mul on alles nüüd aega maha istuda, et blogi lahti teha. Tegelikult pakin ma samal ajal ka sõbranna kingitust, loen, mida on vaja teha residentsuse muutmiseks ja kuulan, kuidas C mingisuguse tööalase probleemiga maadleb. Ma vist ei pane väga mööda, kui pakun, et selle postituse kirjutamiseks läheb üksjagu aega.
Teen väikese kokkuvõtte möödunud nädalast.
Teen väikese kokkuvõtte möödunud nädalast.
Ma panin sellel nädalal kokku oma portfooliot. See tähendas esmaspäeva ja teisipäeva, mis möödusid õmmeldes, mitmeid kunagi ammu alustatud rõivaesemeid lõpetades ja uuendades. Teisipäeva õhtu möödus triikides. Aeg, mida ma ei saa enam kunagi tagasi. Kolmapäeval ja neljapäeval mängisin ma fotograafi ja teesklesin, et meie ülemise korruse külalistetuba/raamatukogu/õmblusateljee on tegelikult ka fotostuudio ning minu puidust mannekeen teeb samavõrdselt head tööd kui Kate Moss. Mu peas sündis sel nädalal küll üks ideaalne photoshoot, reaalsus oli natuke teistsugune aga neljapäeva õhtul sai raamat igatahes valmis.
Portfooliot oli vaja tänahommikuseks tööintervjuuks. Vestlus läks väga positiivselt aga hetkel ma veel ei tea, kas saan sinna tööle või mitte. Portfooliost oli palju abi, nii et see teisipäevaõhtune triikimine läks ikka asja ette. Hea tundega lõppenud intervjuu andis mulle väga vajaliku motivatsioonisüsti mitmes tegutsemisvaldkonnas.
Ei möödu päevagi, mil vähemalt korra või kaks, ei tuleks jutuks majaehitus. Asi edeneb. Silmnähtavalt ja natuke hirmuäratavalt kiiresti. Kunagi ammu hoiatas ehitaja meid, et ta hakkab lõpu poole meid pidevate telefonikõnedega pommitama. See aeg hakkab vist vaikselt kätte jõudma. Neljapäeva hommikul kell 6.45 helises telefon, mille teises otsas nõudis üks väga aktiivne ehitaja andmeid mingisuguse siseseina pikkuse ja laiuse kohta. Mäh. Ausalt, ma olin alles oma roosas unenäomaailmas. Täna käisin kaks korda siseseinu ja elektripistikute asukohti kontrollimas.
Ei möödu päevagi, mil vähemalt korra või kaks, ei tuleks jutuks majaehitus. Asi edeneb. Silmnähtavalt ja natuke hirmuäratavalt kiiresti. Kunagi ammu hoiatas ehitaja meid, et ta hakkab lõpu poole meid pidevate telefonikõnedega pommitama. See aeg hakkab vist vaikselt kätte jõudma. Neljapäeva hommikul kell 6.45 helises telefon, mille teises otsas nõudis üks väga aktiivne ehitaja andmeid mingisuguse siseseina pikkuse ja laiuse kohta. Mäh. Ausalt, ma olin alles oma roosas unenäomaailmas. Täna käisin kaks korda siseseinu ja elektripistikute asukohti kontrollimas.
Kõik elektrikaablid on paika pandud ja täna pärastlõunal alustati lae ehitusega. Järgmisel nädalal valmivad siseseinad ja pärast seda ootab ees põrandakütte paigaldus ning selle peale betooni valamine. Niikaua kuni betoon kuivab, ei pääse me sinna ligi ja ma saan siin jälle ilmast kirjutada.
Neljapäeval saabusid Saksamaalt wc ja vannitoa valamud ja segistid. Saksamaalt sellepärast, et seal on lihtsalt tunduvalt odavam. Homme läheme viime need mööblitegijale, kes saab nüüd mööbliehitusega algust teha. Wc valamu on reaalsuses veel parem kui pildi peal. Kui ühe valamu kirjelduseks sobib sõna nunnu, siis ma just seda siin kasutaksin. Vannitoa valamu ei ole päris selline nagu me pildi järgi arvasime, aga otsustasime, et ei hakka seda tagasi ka saatma. Harjume.
Ühelt energiafirmalt tellisime sellel nädalal ära 25 ledlampi, millest vist viieteistkümne paigaldus on valmis maja hinna sees. Riik toetab siin säästvaid valguslahendusi ning sõltuvalt majapidamise sissetuleku suurusest, annab riiklikult energiafirmalt tellitud led lampidele soodsama hinna. Me saime neilt küll väikese soodusprotsendi aga lõpphind tuli ikkagi tunduvalt soodsam, kui ehitaja pakutud variant. 35 euri vs 12 tüki eest.
Neljapäeval tähistasime pannkookide söömise päeva ehk La Chandeleur'i. Küpsetasime hunniku õhukesi crêpes'e ja rõõmustasime ilusa ilma üle, sest siin väidetakse, et kui taliharjapäeval sajab, siis sajab ka järgneval neljakümnel päeval. Õnneks vist uputust ei tule.
Neljapäeval tähistasime pannkookide söömise päeva ehk La Chandeleur'i. Küpsetasime hunniku õhukesi crêpes'e ja rõõmustasime ilusa ilma üle, sest siin väidetakse, et kui taliharjapäeval sajab, siis sajab ka järgneval neljakümnel päeval. Õnneks vist uputust ei tule.
Eelmisel pühapäeval otsustasime kogu Prantsusmaa vallutanud käsipallimängu vaimustust täielikult ignoreerida (maailmameistritiitli mäng Norra vastu) ja käisime sel ajal hoopiski deidil. Kinos la la land'i vaatamas. Ma loodan, et nad võidavad kõik need neliteist Oscarit. Mulle meeldis.
Nagu ikka alustasin nädalat hambaarsti külastusega. Mu hambasaaga ei ole sugugi veel otsa saanud ja kestab veel vähemalt mõned nädalad. Sellel esmaspäeval jäin ilma neljast hambast, mis lihtsalt lihviti olematuks. Järgnevate nädalate jooksul saavad need omale keraamilised kroonid. See kroonipanek on natuke keerukam protseduur, kui ma alguses arvasin. Lisaks käisin paar nädalat tagasi väikesel opil, mille käigus eemaldati ülemisest igemest kaks tsüsti. Natuke aega nägin välja nagu nokauti löödud poksija. Operatsioon läks hästi aga selle tõttu saan kolme-nelja kuu pärast veel kolmele hambale kroonid. Ausalt, vahel on tunne nagu oleks kuuekümnene. Aga tegelikult ma ei kurda. Nelja krooni mitme tuhande eurose arve katab täielikult kindlustus ja mina saan ilusa valge naeratuse. Imelik oleks kõike muud kui tänulik olla.
Meie üdini prantsusekeelsest raadiost mängiti ükspäev sulaselges eesti keeles laulu. Ma jäin keset tuba kuulatama, ega see mingi kõrvaillusioon pole. Ei olnud. Huvitav, kust nad sellise loo välja kaevasid?
Collage- Uni, Tule Silma Peale!
Meie üdini prantsusekeelsest raadiost mängiti ükspäev sulaselges eesti keeles laulu. Ma jäin keset tuba kuulatama, ega see mingi kõrvaillusioon pole. Ei olnud. Huvitav, kust nad sellise loo välja kaevasid?
Collage- Uni, Tule Silma Peale!
Selle looga on paras siinkohal ka lõpetada. Kell näitab peaaegu südaööd.
Head und!
Bisous
No comments:
Post a Comment