Novembri lõpetuseks

Hei!
Mitu head päeva kummitas kuskil kuklataga, et blogi vajab hädasti ühte life update'i. Kaua sa ikka siin neid koridori seinu käid vaatamas, eks.
November kadus kui liiv peaopesast ja blogikirjutised vajusid samuti kuidagi täitsa märkamatult tahaplaanile. Me viskasime küll pintslid ja värvipotid natukeseks ajaks nurka aga ometi ei tekitanud see hunnikute viisi vaba aega, mida blogikirjutamisele võiks pühendada. 

 Nüüd kogusin mitu päeva hoogu ja mõtteid, istusin ilusti teetassi ja oreo küpsistega arvuti taha aga... ei tulnud seda õiget lainet. Kuni eile esimest korda lund sadama hakkas ja mõte tööle läks. Et seekord oli ainult ja ainult lumi mu inspiratsiooniallikas- see esimene on ikka igal talvel kõige oodatum ja maagilisem, täpselt nagu lapsepõlves- siis pühendan sellele ka tänase kirjutise esimese lõigu.

Niisiis. Meil on maa valge. Täna teist päeva sel talvel. Kolleegid, kes kõik loomulikult autot kasutavad, käivad ringi nagu paha uni. Küll on külm ja küll on paha. Lumi kõlbab vaid puuokstele ja teeserva ja vabade päevade õhtutesse, kui ise saab rahulikult kamina ees lesida. Ilmnes, et nad keegi ei taha lumega autoroolis istuda. Ometi ei ole siin lumi mingi ilmaime ja talv tuleb ikka igal aastal enam-vähem samal ajal. Ja keegi pole autoroolis ka päris esimest talve. Niisiis, ma küll üritan end nende kingadesse pigistada ja arusaadavalt nende mõttekäikudele kaasa noogutada aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja.
Minul kulub jala tööle minemiseks 7 minutit ja mul on raskusi enda vaoshoidmisega, sest ma VÄGA armastan lund. Nii tee servas kui tee peal, mida rohkem seda parem. Hinge kinni pidades teen nüüd hommikuti aknaluuke lahti, lootuses, et kõik oleks igal hommikul veel valgem kui magama minnes.

Peaaegu koos lumega jõudis siia majja ka Michael Bublé. Ausalt, ma tänaseni ei ole kuidagi sellele õigele jõululainele sattunud. Mis sest, et poed mattusid siin kuusekaunistustesse veel enne kui kõrvitsapidu kätte jõudis. Ema on ka jõudnud juba kinginimekirja küsida ja blogimaastikult vaatavad üksteise võidu vastu ehitud kuused, kolmandad küpsetatud piparkoogilaarid ning vist juba septembris tellitud kingipakid. Ühesõnaga tundus mulle juba eelmisel nädalal, et kõik on ammuilma jõuludega pihta hakanud, kingid laiali jaganud aga mina istun ikka veel siin vihmases novembrikuus ja vaatan sügisest aknalauale jäänud dekoratiivkõrvitsaid. Nad on ikka veel täitsa ilusad aga ehk on neil aeg jääküünaldele ruumi teha?

Homme algab mu kõige lemmikum aastaaeg aga ma pole siiani lubanud veel jõulutundel ega -kaunistustel võimust võtta, sest ma ei tea, kus me sellel aastal jõulud veedame. Mul ei ole nädalaaja pikkust puhkust pühade vahel, lennupiletid maksavad ulmeliselt palju ja mul on tunne, et me elame ikka veel kuskil eioleolemas-kohas ning mitte Euroopa südames. Ma tahtsin nii väga pühad sel korral Eestis veeta aga mida päev edasi seda ebatõenäolisem see mõte tundub. C perekond on mööda riiki laiali ja me ei ole ausalt öeldes veel nende plaanidesse sukeldunud. Kes, kus, millal, kellega.... Esimesed pühad uues kodus ei kõla ka küll üldse mitte pahasti. Aga...

Eelmisel nädalavahetusel nautisin sõbranna seltskonda, keda polnud ammu näinud ja veel enne seda tähistasime ühe prantsuse sõbranna kolmekümnendat juubelit. Sel nädalavahetusel ootavad sõbrad meid Strasbourg'i Prantsusmaa vanimat, uhkeimat ja ühtlasi ka populaarseimat jõuluturgu külastama. Me oleme nende kahe miljoni hulgas, kes sel aastal just sinna jõulu(maagiasse)kaosesse suunduvad. Strasbourg'i lähistel pidi veelgi rohkem lund olema kui meil kodus, nii et pühapäeval plaanime vist muuhulgas ka kelgutama minna.

Mu maikuus alanud kuuekuulisel töölepingul oli täna viimane päev ja kuigi mingi osa minust soovis, et misiganes põhjusel ma ei peaks homme sinna tööle tagasi minema, olen ma tegelikult natuke ikka rahul ja häppi ka, et lisaks homsele tuleb mul sinna tagasi minna veel päris mitmel päeval. Niikaua kuni ise tahan. Kasvõi kuni pensionini. See on mu esimene tähtajatu leping siin riigis.

Ma olen täiesti kindel, et kõikideks mu eesootavateks tööaastateks ma sinna ei jää aga praegu on natuke aega hea kindel ja rahulik olla. Pean siin silmas eelkõige pangakontot. Ma ei tea veel kas hing ja meel ka sama rahul hakkavad olema. Aga. Vähemalt ei pea ma enam iga kuu lõpus töötukassale aru andma ja pääsen nende toetustesüsteemist. Me saame oma igakuist majalaenu tagasimaksesummat natuke suurendada ja nii selle suure summa natuke rutem tagasi maksta. Meil on ehk rohkem vahendeid reisimas käimiseks, kuigi aega on nüüd vaid napid viis nädalat aastas.

Ma ei oleks kunagi arvanud, et niiviisi ühel päeval mõtlen aga neil päevadel kui motivatsioon töö tegemiseks miinuskraadide juurde langeb, aitab pangakonto kogu pilti hoopis soojemates toonides näha. Ma ei tee siin ja praegu oma unistuste tööd aga ju ta mulle mingil veel ebaselgel põhjusel ikka natuke meeldib ja sobib ka. Sest olgugi et raha võib olla vajalik ja võimas motivaator, ainult selle najal ei püsi ükski inimhing koos.

Ja kui ma juba raha teemadele jõudsin. Alguses mõtlesin, et jätkan siin looga sellest, kuidas meie ehitusfirma kaks nädalat tagasi pankrotti läks ja me tänaseni tasuta elektriga elame... aga otsustasin selle järgmiseks korraks jätta.

Bisous