Aga meil on talve võlumaa!

Kui me eile õhtul magama hakkasime sättima, sadas vihma ja maa oli täiesti must aga kui ma täna hommikul aknaluugid lahti tegin, oli õues muinasjutt. 

Jäin peaaegu tööle hiljaks, sest mu jalutuskäik tööle võttis (kusjuures üldsegi mitte lumehangede tõttu) üksjagu rohkem aega kui tavaliselt. Ma üldse ei salga, et ma peatusin rohkem kui ühe korra, et pilti teha. 

Tööl hoidsin terve päeva hinge kinni, et see võlumaa mitte mingi hinna eest vahepeal ära ei voolaks. Aitas. Kui ma töö lõpetasin, oli võlumaa alles. Haarasin koju jõudes (ilma saapaid ära võtmata) kapi pealt kaamera ja läksin meie maja tagusesse metsa jalutama. Ma nii väga armastan lund, talvist karget õhku, lumelt peegeldunud valgust ja kogu seda imelist võlumaad, millega emakene loodus meid vahetevahel üllatab. 

Kui ma hommikuni hinge kinni hoian, äkki jääb alles? 

Bisous