Esimene jõulupüha

Hei hei! Kaunist esimest jõulupüha! 

Me oleme siin täna oma pühaderüüs kodu ja kuuske ning imeilusat ilma nautinud. Päike on hommikust saati akendest sisse piilunud ja toad nii mõnusalt soojaks kütnud, et põrandaküte läks lõuna ajal iseseisvalt pausi peale. Taevas on hele- helesinine, mõningate eksinud valgete pilvelaevadega ja kerge tuuleke kiigutab vaikselt metsa noori kaski. Vaatan aknast välja ja on täpselt selline tunne, et Märts oleks sellise ilma üle väga rõõmus.

Õnneks on aga hoopis 25. detsember ja esimene jõulupüha. Ma ütlen õnneks ja mitte kahjuks, sest ma ikka loodan veel lumehangesid ja tuisutormi näha. Homseks lubatakse muidugi vihma aga ma ei ole veel lume osas lootust kaotanud. Garaazi jäänud viimastes pappkastides elavad siiani kõik mu villased sokid ja käpikud ja kui nüüd varsti talve ei tule, siis nad ilmselt jäävadki sinna elama ja me ei saa mitte kunagi sellest viimasest kastihunnikust lahti. 

Esimene jõulupüha möödus meil umbes sama laisalt nagu iga aasta esimene jaanuar. Tead küll. Ärkasime hilisel hommikutunnil, sõime brunch'iks eelmise õhtu pidusöögi ülejääke, mis maitsesid täna veel paremini kui eile ja veetsime siis suurema osa päevast diivanil pehme pleedi sees mõnuledes. Lugesime raamatuid- jõuluaja kohustuslikku Pähklipurejat ja Agatha Christie Hercule Poirot detektiivilugu. Õhtul ootab meid veel jõulufilm The Polar Express ja sinna kõrvale hunnik maiustusi. Kolmteist vist päris kokku ei tule aga palju puudu ka ei jää. Meil on kausitäis mandariine ja teine litšisid, värskeid datleid ja C tädi saadetud jõuluküpsiseid. Vaagnatäis erinevaid pähkleid, mandleid ja kuivatatud eksootilisi puuvilju. Külmkapis ootavad kohustuslikud jõulukommid- Lindt'i Les Pyrénéens ja L'i saadetud briti jõulušokolaadid. Ja mu imeilusas karusellikarbis vaniljemaitselised toffeed ja inglise iirisekommid, mida ma tegelikult vist ei raatsigi täna lahti teha. 

C advendikalendri viimasest jõuluteest keedame kannutäie ja üks hästi magus filmivaatamine võib peatselt alata.

Enne tuleb välja mõelda, mida õhtusöögiks teha, sest eilse pearoa ülejäägid said lõunal otsa aga päris tavalist pastat ka nagu väga ei tahaks jõulupühal süüa. Teeks näiteks verivorste? 

Kingitused tegime rõõmsalt kõik eile õhtul lahti. Ma pole veel kordagi elus pidanud esimese jõulupüha hommikuni ootama ja sellest aastast ei saanud ka esimest minu ajaloos. Me tegime pearoaks parti, mis täitis nii hästi kõhtu, et enne kreemikoogi juurde asumist, tundus hea mõte vahepeal natuke liigutada. Kingipakke pean siinkohal siis silmas. Me jälgisime eile terve päeva Google Santa Tracker'is jõulutaadi reaalajas teekonda üle terve maailma aga sel hetkel oli Prantsusmaani jäänud veel ligi kolm tundi ja siis me oleksime tõenäoliselt juba sügavalt maganud. Ikka selle kreemikoogi pärast loomulikult.  

Kingipakkide sisu ei arvanud kahe päeva jooksul loomulikult kumbki meist ära. Lõpuks oli võistlus hoopis selles, kumb pakub rohkem mööda. Aga pakkidest leitud üllatused pakkusid siirast rõõmu mõlemale. Enne jõule kuulsin ma nii palju sõprade hulgas juttu sellest, kuidas teineteisele ei tehtagi üldse kingitusi. Lastele, vanematele, vanavanematele, töökaaslastele ja naabritele, aga mitte teineteisele. Majandusliku seisu pärast olgu, ma täiesti mõistan aga niisama vabast tahtest ja eriti veel, kui kõik ülejäänud saavad- ei mõista. Mu meelest on päris kurb, kui sa oma kõige kallimale ei saakski kinki valida ega saa ka tema valitud kingitust avada. Kes siis veel peaks oskama sulle kõige õigemat või suuremat üllatust teha või kellele sina saaksid suurimat rõõmu valmistada, kui mitte oma teisele poolele? 

Ehk räägin ma pärast kolmekümneaastast kooselu teist juttu, eks tuletage mulle seda postitust siis meelde, aga ehkki ma armastan väga väga oma perele ja sõpradele ja lähedastele kingituste tegemist, siis korraga nii kõige väljakutsuvam kui ka toredam oli ikkagi C kingituste välja mõtlemine. Ja vastupidi raudselt ka tema jaoks, sest meie peres olen enamasti mina see, kes ka tema perele ja meie ühistele sõpradele kingitusi valib ja pakib. Tahaks loota, et meie kingitraditsioonid jätkuvad ikka ja alati.

ps: pildil on muide kaks meie kinipakkidest leitud üllatust. Üks minu oma ja teine C oma. Oskad arvata, mis need on? 

Mõnusaid puhkepäevi!

Bisous