Appi, mu glögitass lõhnab niiiiii hästi. Ma armastan neid mandariine, pähkleid ja rosinaid, mis sealt tassi põhjast pärast ära saab süüa. Yummm. Leidsin baarikapist eelmisel aastal Ikeast ostetud natuke tolmuse glögipudeli, tundus, et on paras aeg see lahti teha. Kui sa veel ei tea, siis ma olen meister mõningate asjade hoidmisel või siis ka hoiustamisel. Sel nädalal tegin lahti näiteks viimase šokolaadi, mis vanemad mulle augustis Eestist tõid. Karl Fazeri metsapähklite ja rosinatega šokolaad- ma ei pea vist mainimagi, kui väga ma seda armastan. Aga mulle tundus, et nüüd on õige aeg see nahka panna, sest vanemate jõulupakk peaks homme kohale jõudma.
Meil on jõulurahu.
Koos küünlasära, kausitäie mandariinide ja litšidega, ehteis kuuse ja 24/7 ainult jõululaule mängiva christmas radio'ga (seda kusjuures juba alates eelmisest nädalast ja ainult sellepärast, et mul oli vahepeal tunne, et muidu seda õiget jõulutunnet sel aastal üldse ei tulegi.)
Kõik ettevalmistused on tehtud. Istun siin diivanil, jalad kõhu all, oma tassi glögiga ja kirjutan blogipostitust, taustaks mängimas jõulumuusika... Vaatan tuledes säravat kuuske ja põlevaid küünlaid... ja mul ei ole mitte ühtegi to-do-list'i, kuklas kummitavat tegemata tööd, äratuskella ega meeldetuletust... tead, kui mõnus on olla.
Kodu sai korda ja viimased jõulukaunistusedki täna veel üles pandud. Mul oli hästi mitu kaunistuse ideed aga mõni neist jääb ikka järgmist aastat ootama. Kõike ei jõudnud aga mis siis. Põrandad said puhtaks pestud, tolmurullid diivani alt minema pühitud, voodi sai uhiuue voodipesu ja elutuba päris esimesed kardinad. Lõpuks, lõpuks, lõpuks ometi.
Ma lõpetasin täna töö juba kaheteistkümne ajal, nii et mul oli terve päev aega tegutseda. Mulle meeldib muulgi ajal aastast enne nädalavahetust tavaliselt koristamine ette võtta. Siis saab vabadel päevadel mõnusalt puhast kodu nautida, selle asemel, et neid nappe puhkehetki tolmuimejaga jagada. Ta nüüd nii kallis mulle ka pole.
Vahepeal jõudsin korra linnas käia, et ühte kingipakki veel viimane pisike asi leida. Kuigi ma viimase kingituse leidsin ikka täna keset peaaegu kõige hullemat poodlemisaega- homne on ilmselt veelgi pöörasem, siis tegelikult olid mul kingitused juba päris jupp aega tagasi välja mõeldud. Sel aastal oli kuidagi hästi palju ideid, mille hulgast valida. Aga selles meeletus poodlemissaginas ja tuledesäras linnas jalutamisel on tegelkult ka oma võlu. Saab seisatada ilusate vaatekende imetlemiseks ja nii pidevalt kõikidele inimestele ja kotikuhilatele jalgu jääda.
Lund meil täna ei ole aga võib-olla pühapäeval on maa valge. Selle nädala esmaspäeval ärkasime kõige kaunimale talvevõlumaale, ööga oli maa ja mets paksu lumme uppunud. Bussid hommikul ei sõitnud ja kolleegid, kes autoga tööle sõitsid, olid kõik ähmi täis. Aga see kestis kuni teisipäeva pärastlõunani, mil temperatuur umbes 5 kraadini tõusis ja talvevõlumaa minema voolas. Sel aastal on meil detsembris juba korduvalt selliseid ilusaid paaripäevaseid lumesaju päevi olnud, mis siin tegelikult pole sugugi igaaastane nähtus. Tavaliselt tuleb siin püsivam lumi maha jaanuaris või veebruaris ja siis on täpselt selline tunne, et võiks kuuse jälle tuppa tuua.
Muide, meil on kõik kingitused juba kuuse all ootamas. Me kasvatame iseloomu. Ei, tegelikult tundus meile, et palju vahvam on ilusaid kingipakke kaks päeva kuuse all imetleda, selle asemel, et neid vaid viivuks pühapäeva õhtul kuuse alla panna. Jõuluvana meile uksele ei koputa aga mina prantslaste kombel esmaspäeva hommikuni ka ei kavatse oodata, nii et me avame oma kingipakke ikka pühapäeva õhtul pärast õhtusööki. C pani töölt tulles minu kingitused kuuse alla ja sel ajal kui tema pikutas, ilmusid nende kõrvale ka tema omad.
Nüüd me käime aeg-ajalt korda mööda kingipakke katsumas, keerutamas ja kaalumas ning püüame ära arvata, mis nende sees on. Olen kindel, et nii kuni pühapäeva õhtuni.
Lisaks kogu sellele imelisele jõulutundele on meil alates tänasest ka puhkus. Esimese asjana töölt koju jalutades, lülitasin oma äratuskella välja, et esmaspäeva hommikul kogemata tööle ei läheks. Mõni puhkab siin pikemalt, mõni lühemalt. C on kuni järgmise aastani kodus, mina pean aga sel aastal veel tööle minema.
Aga enne on pühad ja praed ja kingid, ja kuigi ma oleksin tahtnud väga neid jõule Eestis veeta, on mul tunne, et need siin uues kodus saavad ka üsna imelised olema.
Meil on jõulurahu.
Koos küünlasära, kausitäie mandariinide ja litšidega, ehteis kuuse ja 24/7 ainult jõululaule mängiva christmas radio'ga (seda kusjuures juba alates eelmisest nädalast ja ainult sellepärast, et mul oli vahepeal tunne, et muidu seda õiget jõulutunnet sel aastal üldse ei tulegi.)
Kõik ettevalmistused on tehtud. Istun siin diivanil, jalad kõhu all, oma tassi glögiga ja kirjutan blogipostitust, taustaks mängimas jõulumuusika... Vaatan tuledes säravat kuuske ja põlevaid küünlaid... ja mul ei ole mitte ühtegi to-do-list'i, kuklas kummitavat tegemata tööd, äratuskella ega meeldetuletust... tead, kui mõnus on olla.
Kodu sai korda ja viimased jõulukaunistusedki täna veel üles pandud. Mul oli hästi mitu kaunistuse ideed aga mõni neist jääb ikka järgmist aastat ootama. Kõike ei jõudnud aga mis siis. Põrandad said puhtaks pestud, tolmurullid diivani alt minema pühitud, voodi sai uhiuue voodipesu ja elutuba päris esimesed kardinad. Lõpuks, lõpuks, lõpuks ometi.
Ma lõpetasin täna töö juba kaheteistkümne ajal, nii et mul oli terve päev aega tegutseda. Mulle meeldib muulgi ajal aastast enne nädalavahetust tavaliselt koristamine ette võtta. Siis saab vabadel päevadel mõnusalt puhast kodu nautida, selle asemel, et neid nappe puhkehetki tolmuimejaga jagada. Ta nüüd nii kallis mulle ka pole.
Vahepeal jõudsin korra linnas käia, et ühte kingipakki veel viimane pisike asi leida. Kuigi ma viimase kingituse leidsin ikka täna keset peaaegu kõige hullemat poodlemisaega- homne on ilmselt veelgi pöörasem, siis tegelikult olid mul kingitused juba päris jupp aega tagasi välja mõeldud. Sel aastal oli kuidagi hästi palju ideid, mille hulgast valida. Aga selles meeletus poodlemissaginas ja tuledesäras linnas jalutamisel on tegelkult ka oma võlu. Saab seisatada ilusate vaatekende imetlemiseks ja nii pidevalt kõikidele inimestele ja kotikuhilatele jalgu jääda.
Lund meil täna ei ole aga võib-olla pühapäeval on maa valge. Selle nädala esmaspäeval ärkasime kõige kaunimale talvevõlumaale, ööga oli maa ja mets paksu lumme uppunud. Bussid hommikul ei sõitnud ja kolleegid, kes autoga tööle sõitsid, olid kõik ähmi täis. Aga see kestis kuni teisipäeva pärastlõunani, mil temperatuur umbes 5 kraadini tõusis ja talvevõlumaa minema voolas. Sel aastal on meil detsembris juba korduvalt selliseid ilusaid paaripäevaseid lumesaju päevi olnud, mis siin tegelikult pole sugugi igaaastane nähtus. Tavaliselt tuleb siin püsivam lumi maha jaanuaris või veebruaris ja siis on täpselt selline tunne, et võiks kuuse jälle tuppa tuua.
Muide, meil on kõik kingitused juba kuuse all ootamas. Me kasvatame iseloomu. Ei, tegelikult tundus meile, et palju vahvam on ilusaid kingipakke kaks päeva kuuse all imetleda, selle asemel, et neid vaid viivuks pühapäeva õhtul kuuse alla panna. Jõuluvana meile uksele ei koputa aga mina prantslaste kombel esmaspäeva hommikuni ka ei kavatse oodata, nii et me avame oma kingipakke ikka pühapäeva õhtul pärast õhtusööki. C pani töölt tulles minu kingitused kuuse alla ja sel ajal kui tema pikutas, ilmusid nende kõrvale ka tema omad.
Nüüd me käime aeg-ajalt korda mööda kingipakke katsumas, keerutamas ja kaalumas ning püüame ära arvata, mis nende sees on. Olen kindel, et nii kuni pühapäeva õhtuni.
Lisaks kogu sellele imelisele jõulutundele on meil alates tänasest ka puhkus. Esimese asjana töölt koju jalutades, lülitasin oma äratuskella välja, et esmaspäeva hommikul kogemata tööle ei läheks. Mõni puhkab siin pikemalt, mõni lühemalt. C on kuni järgmise aastani kodus, mina pean aga sel aastal veel tööle minema.
Aga enne on pühad ja praed ja kingid, ja kuigi ma oleksin tahtnud väga neid jõule Eestis veeta, on mul tunne, et need siin uues kodus saavad ka üsna imelised olema.
Kaunist jõuluaega!
Bisous
No comments:
Post a Comment