Minu tööpäev on tänaseks läbi saanud ja nii hea on, et homme on reede, sest ma olen sellest nädalast juba üsna väsinud. C ei ole veel koju jõudnud, seega kasutan ma oma "minu aega" ühe blogipostituse kirjutamiseks. Tegin omale tassi teed, avasin viimase jõuludest jäänud fazeri šokolaadi ja panin lemmikmuusika playlist'i mängima, sest nii on kõige parem kirjutada.
Alles üsna hiljuti said siit lugeda sellest, kuidas mu viimase aja tööülesannete hulka kuulub kunstkarusnahast mantlite õmblemine. Täna olid mu töölaual mingid jubinad, mis lähevad Inglismaal asuvasse Range Roveri autotehasesse. Ütleme nii, et tööülesannete mitmekülgsuse üle ei saa hetkel üldse nuriseda.
Ma sain vist oma hambad lõpuks korda. Jaanuaris nägin hambaarsti umbes sama tihti kui C-d aga kui üks kolme nädala pärast ette nähtud kontroll välja arvata, ei ole mul sinna kabinetti vist tükk aega enam vaja minna. Ausalt, väga tüütuks hakkas muutuma. Mul on hetkel käsil üks 15-päevane valgenduskuur ja kui see läbi saab, on vist selleks korraks kõik. Kogu selle pika saaga lõpetuseks on mul nüüd suus viis väga kallist keraamilist krooni. Sa ei kujuta ette, kui väga ma loodan, et järgmiseid läheb vaja siis, kui mul juuksed juba hallid on.
Ma sain vist oma hambad lõpuks korda. Jaanuaris nägin hambaarsti umbes sama tihti kui C-d aga kui üks kolme nädala pärast ette nähtud kontroll välja arvata, ei ole mul sinna kabinetti vist tükk aega enam vaja minna. Ausalt, väga tüütuks hakkas muutuma. Mul on hetkel käsil üks 15-päevane valgenduskuur ja kui see läbi saab, on vist selleks korraks kõik. Kogu selle pika saaga lõpetuseks on mul nüüd suus viis väga kallist keraamilist krooni. Sa ei kujuta ette, kui väga ma loodan, et järgmiseid läheb vaja siis, kui mul juuksed juba hallid on.
Ilm on meil siin hukas. See üks ilus talvepäev, mis eelmise aasta lõpus siiagi blogisse jõudis, on meie selleaastane kogu talv vist. Terve jaanuarikuu oli siin selline ilm nagu Eestis on näiteks märtsis. Ma jõudsin ühel ilusal päikesepaistelisel laupäeval isegi aknad ära pesta ja kogu aeg oli selline tunne, et homme otsin kevadjakid ja tänavakingad välja. Aga siis algas veebruar ja tundus, et äkki ikka veel ei otsi. Tol päeval, kui ma lillepoest esimese kollase tulbikimbuga koju tulin, hakkas õhtul loomulikult lund sadama. Järgmisel hommikul oli isegi ilus aga kui mu tööpäev oli läbi saanud, oli ka ilu kadunud. Niipalju siis sellest talvelootusest. Nüüd on mõnel päeval ja ööl tegelikult isegi mõni miinuskraad olnud aga üldiselt need ei kesta. Ainus, millel on püsivust, on vihmasajud. Siin KOGU aeg sajab. Jõgi tõuseb üle kallaste, heinamaadel ja põldudel saab alates novembrist kanuutada ja tavapärased kuunormid saavad iga kuu kümnekordselt ületatud aga ega see midagi muuda, ikka sajab.
Pariis maadleb oma nö lumeuputusega aga meil siin haljendab mururoheline, mis muudab nukralt ebamäärase halli metsa natukenegi elavamaks.
Meie suure krundi kahte viimast maja hakati nädal-kaks tagasi ehitama. Leidsid ikka aastaaja aga eks nad ise tea. Kokku oli sellele krundile planeeritud kuus maja ning nende viimaste ehitamisegi nüüd algust tehtigi. Kuuldavasti ei ole kumbki veel müüdud ega üüritud, nii et kui sul on huvi.... Ilm on siin vahel väga halb aga naabrid on see-eest alati toredad.
Murupinda ei ole kummagil majal eriti palju aga majad ise tõotavad tulla vist pea sama suured, kui meie oma. Kogu just äsja ilusaks tehtud majadevaheline tee on raskete masinate all juba praegu lootusetult hukka läinud, loodetavasti teevad nad selle ehituse lõppedes uuesti korda. Meil on ülimalt hea meel, et kõik majad varsti valmis saavad, sest see tähendab, et see pideval ehitustandril elamine leiab oma jäädava lõpu ja meie pisikene elamukvartal saab hakata oma normaalset ilmet võtma. Ilusa autotee, haljastuse, aiapiirete ja kõige muu sellisega.
Eelmisel nädalavahetusel, kui olid need haruldased miinuskraadidega ilmad, müttasime meie aias. Naabrid kõik loomulikult "salaja" kardina vahelt uudistasid ja eks nad meid natuke imelikuks pidasid aga meid see ei seganud. Nende kahe eesmise ehitatava maja platsil kõrgusid suured suured mullahunnikud ja meil oli umbes sama suur mulla vajadus. Käisin ükspäev ehitajatelt küsimas, kas me võiksime paar kärutäit oma aia tarbeks sealt võtta ja sain vastuseks positiivse "jaa". See on muld, mis neil jäi järgi maja vundamendi jaoks augu kaevamisest ja neil ei ole sellega pärast nagunii midagi muud teha, kui veoauto kasti panna ja ära vedada.
Nädalavahetusel ajasimegi oma pisikese aiakäru garaazist välja, haarasime labida kaenlasse ja asusime tööle. Täiesti aus olles- kumbki meist ei karda ühtegi aiatööd ette võtta. Ükskõik millise ilmaga, ükskõik millist tööd. Kõik saab tehtud.
Kui emb-kumb meist teaks, kuidas ekskavaatorit juhtida, oleksime me selle kogu hunniku oma aeda vedanud. Pisikese aiakäruga ei jõudnud me küll kõiki oma plaane teoks teha, (loe: meil on siin üsna suur kuumaastik) aga algus sai tehtud. Marjapõõsaste poolse aianurga saime täitsa ilusaks, aiapiirde taha ladusime kivimüüri ja varusime terve hunniku raskeid kive ka edaspidiseks. Äkki läheb vaja. Meil oleks tegelikult mitut veoautotäit mulda tarvis aga see läheb ebanormaalselt palju maksma ega mahu kuidagi meie plaanitud eelarvesse.
Meil on plaan suvel kolmenädalane puhkusereis ette võtta. Selline, mis hõlmab endas 9 riigi külastust ja mille finantseerimine on alates eilsest meie kõige esimene prioriteet. Eelmisel aastal ei käinud me majaehituse, -ostu ja kolimise tõttu mitte ühelgi reisil, seetõttu otsustasimegi sel aastal natuke ilma vaadata. Et see teoks saaks, tundus esimese ja kõige lihtsama teona olevat arukas lükata oma kasvuhoone unistus järgmisesse aastasse. Tomatid andsid siin eelmisel suvel väljaski kasvades nii suurt saaki, et me keetsime kirsstomatitest lõpuks lihtsalt pastakastet, nii et ma arvan, et suudan aastakese oma unistuste kasuhoonet oodata küll.
Meie suure krundi kahte viimast maja hakati nädal-kaks tagasi ehitama. Leidsid ikka aastaaja aga eks nad ise tea. Kokku oli sellele krundile planeeritud kuus maja ning nende viimaste ehitamisegi nüüd algust tehtigi. Kuuldavasti ei ole kumbki veel müüdud ega üüritud, nii et kui sul on huvi.... Ilm on siin vahel väga halb aga naabrid on see-eest alati toredad.
Murupinda ei ole kummagil majal eriti palju aga majad ise tõotavad tulla vist pea sama suured, kui meie oma. Kogu just äsja ilusaks tehtud majadevaheline tee on raskete masinate all juba praegu lootusetult hukka läinud, loodetavasti teevad nad selle ehituse lõppedes uuesti korda. Meil on ülimalt hea meel, et kõik majad varsti valmis saavad, sest see tähendab, et see pideval ehitustandril elamine leiab oma jäädava lõpu ja meie pisikene elamukvartal saab hakata oma normaalset ilmet võtma. Ilusa autotee, haljastuse, aiapiirete ja kõige muu sellisega.
Eelmisel nädalavahetusel, kui olid need haruldased miinuskraadidega ilmad, müttasime meie aias. Naabrid kõik loomulikult "salaja" kardina vahelt uudistasid ja eks nad meid natuke imelikuks pidasid aga meid see ei seganud. Nende kahe eesmise ehitatava maja platsil kõrgusid suured suured mullahunnikud ja meil oli umbes sama suur mulla vajadus. Käisin ükspäev ehitajatelt küsimas, kas me võiksime paar kärutäit oma aia tarbeks sealt võtta ja sain vastuseks positiivse "jaa". See on muld, mis neil jäi järgi maja vundamendi jaoks augu kaevamisest ja neil ei ole sellega pärast nagunii midagi muud teha, kui veoauto kasti panna ja ära vedada.
Nädalavahetusel ajasimegi oma pisikese aiakäru garaazist välja, haarasime labida kaenlasse ja asusime tööle. Täiesti aus olles- kumbki meist ei karda ühtegi aiatööd ette võtta. Ükskõik millise ilmaga, ükskõik millist tööd. Kõik saab tehtud.
Kui emb-kumb meist teaks, kuidas ekskavaatorit juhtida, oleksime me selle kogu hunniku oma aeda vedanud. Pisikese aiakäruga ei jõudnud me küll kõiki oma plaane teoks teha, (loe: meil on siin üsna suur kuumaastik) aga algus sai tehtud. Marjapõõsaste poolse aianurga saime täitsa ilusaks, aiapiirde taha ladusime kivimüüri ja varusime terve hunniku raskeid kive ka edaspidiseks. Äkki läheb vaja. Meil oleks tegelikult mitut veoautotäit mulda tarvis aga see läheb ebanormaalselt palju maksma ega mahu kuidagi meie plaanitud eelarvesse.
Varsti saab tomatiseemned mulda pista. Oo, happy day! Ma jõudsin vaevu kuu-kaks unistada sellest, kuidas me kevadel kasvuhoone aiamaale ehitame, kui sellele unistusele pang külma vett krae vahele kallati. Ma tahan nimelt sellist kasvumaja, mida ei pea igal sügisel kokku pakkima ja igal kevadel jälle lahti pakkima. Tahan midagi alalist- klaasist ja korraliku konstruktsiooniga. On see või mitte midagi. Selliste kasvumajade eest tuleb aga üsnagi korralik summa välja käia.
Näed, selline on mu unistuste kasvumaja aga taolised maksavad siin 6000 millegagi.
Mu üks Eesti sõbranna leidis Eestist analoogse, kohapeal valmistatud ja oluliselt soodsama hinnaga- 2000 millegagi. Seegi on siiski üsna märkimisväärne summa. Lisaks tuleks see siia transportida valmiskujul, mis oleks loomulikult üsna huvitav üritus. Ma oleksin täiesti valmis seda summat koguma hakkama... Ainult, et sel aastal läheb see kogutud raha kuhugi mujale.
Näed, selline on mu unistuste kasvumaja aga taolised maksavad siin 6000 millegagi.
Meil on plaan suvel kolmenädalane puhkusereis ette võtta. Selline, mis hõlmab endas 9 riigi külastust ja mille finantseerimine on alates eilsest meie kõige esimene prioriteet. Eelmisel aastal ei käinud me majaehituse, -ostu ja kolimise tõttu mitte ühelgi reisil, seetõttu otsustasimegi sel aastal natuke ilma vaadata. Et see teoks saaks, tundus esimese ja kõige lihtsama teona olevat arukas lükata oma kasvuhoone unistus järgmisesse aastasse. Tomatid andsid siin eelmisel suvel väljaski kasvades nii suurt saaki, et me keetsime kirsstomatitest lõpuks lihtsalt pastakastet, nii et ma arvan, et suudan aastakese oma unistuste kasuhoonet oodata küll.
Reisiplaane on meil tegelikult selleks aastaks veel- mõned juba reserveeritud hotellidegagi aga nendest kirjutan ma mõni teine kord pikemalt.
Seoses selle suvise reisiga, on meilgi siin päevakorda tõusnud säästuteema. Lugesin ühest Eesti blogist nimega Meie Käopesa postitust ühe pere piinlikest kodustest tarbimisharjumustest ega suutnud oma silmi uskuda, et keegi päriselt ka selliste asjade peale tuleb. Kommentaaridest tuli välja, et polegi vaid ainult ühe pere harjumused, mistõttu mu imestus loomulikult aina kasvas. Keegi päriselt pesebki sama masinatäit pesu mitu korda, lihtsalt seetõttu, et unustas või "aega pole"? Või keedab kohvi/teed ilma seda siis joomata? Hoiab laadijaid pidevalt pistikupesades? Jne. Neid näiteid oli seal veelgi. See postitus tekitas minus nii palju siirast hämmingut ja vastakaid emotsioone, et pean neid siiagi ilmselt kunagi pikemalt lahkama tulema.
Aga lõpetuseks. Selle nädala toredused. C tuli esmaspäeval töölt koju beebi turvatooli ja vankrikorviga. Teisipäeval saabus käruga. Kolmapäeval ootasin siis teda koju ja ise mõtlesin endamisi, et huvitav kas täna tuleb beebiga?!?.
C ülemus tegi vist kodus varajast kevadkoristust (see paganama ilm) ja andis siis talle mõningaid asju, mida meil väidetavalt nagunii varsti vaja läheb. Hahahaaaa. Väga tore. Kogu see beebivarandus maksab kuuldavasti üsna palju, nii et kui keegi üle tuhande euro väärtuses korralikke asju niisama annab, ega siis just ära ei ütle. Pealegi, kui sa tunneksid C ülemust, siis sa teaksid, et temaga nagunii ei vaielda. Ühesõnaga, meie külalistetoa on nüüd hõivanud mitmesugused ja üllatavalt palju ruumi võtvad beebiasjad. Kuhu need panna? Mida nendega teha? Ma ei tea. Loo puänt? Ma pole üldse rasegi.
Lisaks beebiasju koju tassivale C-le, sattusin ma ise samuti viimase nelja päeva jooksul korduvalt beebiteemasse. Pühapäeva õhtul rääkisime sõbrannaga pere suurenemise teemadel. Teisipäeval küsis kolleg A konkreetselt, et kas me juba planeerime? Kolmapäeval rääkisid kolleegid B ja C lastekasvatusnippidest ja oma elu jooksul kogutud tarkustest. Lihtsalt niisama, lõunasöögi kõrvale. Jah muidugi. Huvitav, millega see nädal küll lõpeb?
Bisous
Lisaks beebiasju koju tassivale C-le, sattusin ma ise samuti viimase nelja päeva jooksul korduvalt beebiteemasse. Pühapäeva õhtul rääkisime sõbrannaga pere suurenemise teemadel. Teisipäeval küsis kolleg A konkreetselt, et kas me juba planeerime? Kolmapäeval rääkisid kolleegid B ja C lastekasvatusnippidest ja oma elu jooksul kogutud tarkustest. Lihtsalt niisama, lõunasöögi kõrvale. Jah muidugi. Huvitav, millega see nädal küll lõpeb?
Bisous
No comments:
Post a Comment