Niikaua kuni Delfis on need tuhat kleidipilti ikka veel üpris esireas ja moeeksperdid üksteise võidu edetabeleid koostavad, tundub mulle, et on vist veel täitsa paslik vabariigi aastapäevast muljetada. Ja kuna me ikka veel pole otsustanud, kas 300 000 on suur või väike raha, siis kirjutan täna natuke minu peost.
Mu kõhutunne ütles juba jupp aega tagasi, et sellest siinsest pidupäevast väga asja ei saa. Et see ei kuku välja nii nagu ma salamisi olin ette kujutanud, et ma Eesti sajandat sünnipäeva võiksin tähistada. Hoides eesti meediakanalitel ikka igapäevaselt silma peal ja nähes nii paljude inimeste ja ettevõtete põhjalikke ettevalmistusi, tekkis minulgi tunne, et ma ju pean ka kuidagi moodi sellest peost osa saama. Isegi, kui mu varbad just sel õigel päeval kodumaa pinnal ei külmeta.
Aga vaata, C-l on päev enne 24. veebruari sünnipäev. Et see oli sel aastal reedene päev, oli täitsa loomulik et me kutsume ta sõbrad külla kooki sööma. Kõik seekord ei saanudki tulla (meid on tavaliselt mõnus üheksane seltskond) aga need kes said, tulid üsna mitme sõidutunni kauguselt, nii et üsna loogiliselt jäid nad siia terveks nädalavahetuseks. Nii on meil siin kombeks. Me näeme sõpru pigem harvem, sest vahemaad on siin natuke pikemad kui nõmmelt lasnamäele aga kui kohtume, siis alati kaheks-kolmeks päevaks. Ma olen juba täitsa unustanud, mis tunne on kellelegi mustamäele õhtuks külla minna ja siis pärast viimase bussiga läbi öise linna oma koju tagasi kolistada.
Sõbrad saabusidki riburadapidi reedel pärast tööd. Tõid kaasa šampanjapudeleid ja kingitusi. Tegime palju head süüa, ajasime juttu, mängisime lauamänge ja C sai omale ühe toreda sünnipäeva.
Nii kulges pea kogu nädalavahetus. Meil oli hästi vahva aga... Prantslastega Eesti vabariigi sünnipäeva tähistada pole teps mitte seesama, mis oleks olnud kaasmaalastest ümbritsetuna kiluvõileiba süüa. Ma ei tee siin üldistusi tervele suurearvulisele prantsuse rahvale vaid räägin neist prantslastest, kes on minu ümber kogunenud. Sealhulgas nii meie sõbrad, C pereliikmed aga ka minu praegused kolleegid näiteks. Ma olen juba ammu aru saanud, et nad päris täpselt ei mõista sellist kodumaa armastust ja uhkust nagu on eestlastel. Ei mõista, miks kogu riik ühel heal suvepäeval kuskil kaare all isamaalisi laule laulma kukub. Ega saa aru, miks on vaja vabariigi sünnipäeva puhul sinimustvalge laud katta.
Prantslased ei heiska oma kodus mitte kunagi riigilippu. See võetakse küll kaasa rahvusvahelisele jalgpalli- või rugby mängule aga pühade puhul ei lehvi need kuskil peale riiklike asutuste hoonete. Siin ei ole lihtsalt sellist lipuheiskamise traditsiooni ega ka kohustust. Eestlased seevastu tundub mulle, et armastavad oma lippu väga. Küll vist mitte nii palju kui ameeriklased aga võrreldes prantslastega näeb meie käes lippu ikka oluliselt tihemini. On ju meil lipu päev ja laulgi, rääkimata siis laulupidudest, kus vist igal inimesel on sinimustvalge käes ja kohustuslikest lipuheiskamise päevadest, kus trikoloorita maja eest trahvigi võib saada.
Minu laupäevane pidulaud oli märgilise tähendusega vaid mulle endale. Pidu ühele. Rukkililled, sinimustvalge värvikombinatsioon, lepasuitsujuust ja kaeraküpsis ei tähenda ühele prantslasele midagi. Ta proovib huviga uusi maitseid ja sööb meeleldi ilusa laua taga aga tal ei teki sellega ühtki seost, mälestust, rõõmu ega igatsust. Täpselt samamoodi tunnen mina, kui 14. juulil kõik mu ümber tigusid krõmpsutavad. Nii lihtsalt on.
Mul on tunne, et eestlaste jaoks on vabariigi sünnipäev tunduvalt hingelähedasem ja tähtsam pidupäev kui prantslaste jaoks nende 14. juuli. Nad siin on kõige rõõmsamad siis, kui see langeb tööpäevale ja see neile nii ühe töötegemisest vaba päeva kingib. Nende pidupäeva traditsioonide hulka kuulub küll ka Pariisis peetav paraad aga kuuldavasti ei olevat see sugugi populaarne telekavaatamine. Vabariigi aastapäeva lahutamatuks osaks on siin ka linnades korraldatavad ilutulestikud, mida tõesti natuke rohkem armastatakse jälgida.
Võib-olla tuleneb see natukene ka minu juba kuuendast eemaloldud aastast ja nüüd liiga pikaks veninud Eesti külastuse pausist aga mul on natukene kahju, et ma ei olnud Eesti sajandal sünnipäeval Tallinnas. Et ma ei vaadanud (suure tõenäosusega küll soojas kodus telekast) lipu heiskamist Pika Hermanni torni ega käinud Vabaduse väljakul paraadi vaatamas. Et mu kodus ei kõlanud laupäeval mitte ükski eestikeelne laul ja et ma oma kilukarbi meelega uueks nädalaks üksinda söömiseks hoidsin. Kahju, et see õige peomeeleolu sel korral natuke suure kaarega siit kodust mööda läks. Aga järgmine aasta on 101 ja see on ju uus ilus number, mida tähistada.
Mu kõhutunne ütles juba jupp aega tagasi, et sellest siinsest pidupäevast väga asja ei saa. Et see ei kuku välja nii nagu ma salamisi olin ette kujutanud, et ma Eesti sajandat sünnipäeva võiksin tähistada. Hoides eesti meediakanalitel ikka igapäevaselt silma peal ja nähes nii paljude inimeste ja ettevõtete põhjalikke ettevalmistusi, tekkis minulgi tunne, et ma ju pean ka kuidagi moodi sellest peost osa saama. Isegi, kui mu varbad just sel õigel päeval kodumaa pinnal ei külmeta.
Aga vaata, C-l on päev enne 24. veebruari sünnipäev. Et see oli sel aastal reedene päev, oli täitsa loomulik et me kutsume ta sõbrad külla kooki sööma. Kõik seekord ei saanudki tulla (meid on tavaliselt mõnus üheksane seltskond) aga need kes said, tulid üsna mitme sõidutunni kauguselt, nii et üsna loogiliselt jäid nad siia terveks nädalavahetuseks. Nii on meil siin kombeks. Me näeme sõpru pigem harvem, sest vahemaad on siin natuke pikemad kui nõmmelt lasnamäele aga kui kohtume, siis alati kaheks-kolmeks päevaks. Ma olen juba täitsa unustanud, mis tunne on kellelegi mustamäele õhtuks külla minna ja siis pärast viimase bussiga läbi öise linna oma koju tagasi kolistada.
Sõbrad saabusidki riburadapidi reedel pärast tööd. Tõid kaasa šampanjapudeleid ja kingitusi. Tegime palju head süüa, ajasime juttu, mängisime lauamänge ja C sai omale ühe toreda sünnipäeva.
Nii kulges pea kogu nädalavahetus. Meil oli hästi vahva aga... Prantslastega Eesti vabariigi sünnipäeva tähistada pole teps mitte seesama, mis oleks olnud kaasmaalastest ümbritsetuna kiluvõileiba süüa. Ma ei tee siin üldistusi tervele suurearvulisele prantsuse rahvale vaid räägin neist prantslastest, kes on minu ümber kogunenud. Sealhulgas nii meie sõbrad, C pereliikmed aga ka minu praegused kolleegid näiteks. Ma olen juba ammu aru saanud, et nad päris täpselt ei mõista sellist kodumaa armastust ja uhkust nagu on eestlastel. Ei mõista, miks kogu riik ühel heal suvepäeval kuskil kaare all isamaalisi laule laulma kukub. Ega saa aru, miks on vaja vabariigi sünnipäeva puhul sinimustvalge laud katta.
Prantslased ei heiska oma kodus mitte kunagi riigilippu. See võetakse küll kaasa rahvusvahelisele jalgpalli- või rugby mängule aga pühade puhul ei lehvi need kuskil peale riiklike asutuste hoonete. Siin ei ole lihtsalt sellist lipuheiskamise traditsiooni ega ka kohustust. Eestlased seevastu tundub mulle, et armastavad oma lippu väga. Küll vist mitte nii palju kui ameeriklased aga võrreldes prantslastega näeb meie käes lippu ikka oluliselt tihemini. On ju meil lipu päev ja laulgi, rääkimata siis laulupidudest, kus vist igal inimesel on sinimustvalge käes ja kohustuslikest lipuheiskamise päevadest, kus trikoloorita maja eest trahvigi võib saada.
Mul on tunne, et eestlaste jaoks on vabariigi sünnipäev tunduvalt hingelähedasem ja tähtsam pidupäev kui prantslaste jaoks nende 14. juuli. Nad siin on kõige rõõmsamad siis, kui see langeb tööpäevale ja see neile nii ühe töötegemisest vaba päeva kingib. Nende pidupäeva traditsioonide hulka kuulub küll ka Pariisis peetav paraad aga kuuldavasti ei olevat see sugugi populaarne telekavaatamine. Vabariigi aastapäeva lahutamatuks osaks on siin ka linnades korraldatavad ilutulestikud, mida tõesti natuke rohkem armastatakse jälgida.
Võib-olla tuleneb see natukene ka minu juba kuuendast eemaloldud aastast ja nüüd liiga pikaks veninud Eesti külastuse pausist aga mul on natukene kahju, et ma ei olnud Eesti sajandal sünnipäeval Tallinnas. Et ma ei vaadanud (suure tõenäosusega küll soojas kodus telekast) lipu heiskamist Pika Hermanni torni ega käinud Vabaduse väljakul paraadi vaatamas. Et mu kodus ei kõlanud laupäeval mitte ükski eestikeelne laul ja et ma oma kilukarbi meelega uueks nädalaks üksinda söömiseks hoidsin. Kahju, et see õige peomeeleolu sel korral natuke suure kaarega siit kodust mööda läks. Aga järgmine aasta on 101 ja see on ju uus ilus number, mida tähistada.
No comments:
Post a Comment