Esmaspäev on mmmmm kui ülimõnus päev. Eriti, kui ei pea tööle minema. Mmmmm.
Viimased kaks kuud oleme me pidevalt kolme- ja neljapäevaseid töönädalaid teinud, sest aprilli- ja maikuusse on siin ebanormaalselt palju riiklike pühasid topitud. Aga nüüd on pidu läbi ka. See käesolev on nüüd vää-ää-ga pikaks ajaks viimane. Tahad teada, kui pikaks. Järgmist riikliku püha tuleb siin esimese novembrini oodata. Esimese n o v e m b r i n i. Tead, et sinna on 164 päeva?
Tegelikult on meil selle ilmatuma pika aja jooksul kolme nädala pikkune suvepuhkus, nii et väga kurta ei saa ka. Ja sinna vahele mahub ka kaks riiklikku püha (14. juuli ja 15. august) aga täiesti kasutult langevad need mõlemad sel aastal kas nädalavahetusele või puhkuseajale. Nii et me nüüd ootame siis seda esimest novembrit.
Et see novembri ootus natuke kiiremini kulgeks, oleks vist mõistlik vahepealset aega nautida ja hästi ära kasutada.
Viimases postituses mainisin, et pühkisin eelmisel nädalal üle pika aja oma õmblusmasinatelt tolmukihi maha ja tegin elutoa diivanile uued padjakatted. Siin nad nüüd on.
Mulle see trükk nii kohutavalt väga meeldib. Natuke sünge ja oleks nagu timburton'i filmimuinasjuttude maailmast pärit. C leidis esmapilgul, et on ehk natuke liiga tumedates ja nukrates toonides. Tema on meist kahest see rõõsa ja helge, kes oleks kõik vikerkaarevärvid korraga elutoa diivanile kokku kuhjanud. Õnneks olen ma siin. Praegu tunnistab ta, et need sobivad meile siia täitsa hästi.
Kangaks on veluur (see on käe all pehme nagu velvetki), mis on lõuna-prantsusmaal omale ülikvaliteetse trüki saanud. Neid kangaid loob üks prantsuse bränd nimega Atelier des Modes ja neil on kollektsioonis selliseid ägedalt omapäraseid trükke veel päris mitmeid. Kangamessil, kust nad leidsime, oli neil väljapanekul sellest minu trükiga kangast tehtud näiteks lühikene nööpidega seelik, mis püüdis absoluutselt kõik pilgud.
Neist diivanipatjadest inspireerituna istusin ma täna jälle õmblusmasina taha ja tegin sarnases toonis veluurkangast ka söögilaua toolidele padjad. Ma olin neid patju nii nii tükk aega kaubandusest varasemalt otsinud. Sa ei kujuta ette, millist peavalu võivad ühed toolipadjad ühele minusugusele põhjustada. Ikka päris mitmeid kuid käisin lootusrikkalt ringi, sest mitte kuskil ei olnud seda ainuõiget tooni. Ükskõik kas kangana või valmiskujul padjana. Peaasi, et oleks see õige värv. Jah ma tean, ma olen natuke imelik.
Kusjuures, ma päris päris täpselt ei teadnud, milline see ainuõige toon olema peaks aga ma teadsin, et ma pole teda veel kohanud. Ma ootasin seda kõhutunnet, mis ütleb, et näe see, just see on see, mis meile sobib. Aga siiani polnud seda Õiget ei kohalikes kodusisustus- ega kangapoodides, ei prantsuse ega ka mitte eesti internetikaubanduses.
Nüüd aga, kui suured diivanipadjad värvi vahetasid ja toa pilgupüüdjateks said, oli äkki selge, millised toolipadjad olema peavad. Ja kohalikus kangapoes laiutas see Õiget tooni veluurkangas esimeses riiulis. Nii et söögilaua toolid said omale lõpuks padjad ja meil hakkab siin hästi vaikselt midagi looma.
Diivanipadjad enne:
Ja pärast:
Bisous
No comments:
Post a Comment