Tervitused aiamaalt!
Meie selleaastane köögiviljaaed pakub täna juba mingisugust silmailu ja esimesi kõhutäisi. Salatipäid ja redisekimpe ei ole ma juba vähemalt kaks nädalat turult kaasa pidanud tooma ja ma ei jõua ära oodata, et ma saaksin ka herned ja porgandid ja paprikad ja tomatid leti peale jätta. Eriti tomatid. Sest päris tomatimaitsega tomatite kilohind on turul ikka veel sama kirves kui detsembris. Millal need hinnad langema hakkavad? Mõnel pool võiks hooaeg ju juba käimas olla. Või mitte?
Kuni tänase hommikuni vist, tundusid mulle kõik meie taimed nii imetillukesed ja vahepealsete äikesetormide ja vihmauputuste juures oli mingi hetk selline tunne, et see aasta võib oma aia tomatitest ja suvikõrvitsatest vaid und näha...Kui äike magada laseb. Aga täna jäin sinna müüri peale istuma (see on mu aiatööde järgne lemmikkoht puhkamiseks) ja mulle tundus, et kõik on kuidagi üleöö täitsa asjalikuks hakanud ja kõik viimaste nädalate looduskatastroofid on kenasti üle elatud.
Köögiviljaaia maalapile kividest müüri ladumisega saime tegelikult alles täna lõpule. Alguses polnud meil piisavalt kive, siis ei teinud ilmataat jupp aega mitte mingisugust koostööd. Siis saime oma valdusse suure hunniku kive aga igasugused muud tööd olid vahepeal jupp maad olulisemad... Täna sai siis ring lõpuks peale tehtud.
Ja miks üleüldse kivimüüri vaja oli? Köögiviljaaed sai natuke ebatraditsiooniliselt maapinnast madalamale kaevatud sellepärast, et meil on seal üks oh kui kena kallak, mis oleks kastmise töö ainult natukene keeruliseks teinud. Eelmine aasta ma juba sain neid vulisevaid ojakesi jälgida.
Nüüd on maja poolne serv korraliku astme võrra sügavamal ning naabrite poolne ots natuke väiksema astme võrra maa sees. Maapind sai nii enam-vähem kastmiskõlbulik. Nüüd tahaks ülemiste servade peale muru ka kasvama panna aga mitte enne kolmapäeva. Homseks-ülehomseks lubab ilmajaam rahega tormi. Palun teeme nii, et siin meie kohal ei sajaks. Kniks, aitäh.
Suvikõrvitsabeebi.
Esiplaanil miniatuursed kirsstomatid, mis enam rohkem väga pikemaks ei plaanigi kasvada. Nad on umbes kahekümne sentimeetri pikkused päkapikud. Aga saaki annavad kobarates nagu viinamarjad. Nende kõrval valmivad tulnuka välimusega rohelised lillkapsad. Prantsuse keeles chou romanesco, inglise keeles romanesco broccoli, eesti keeles romaani lillkapsas. Ma olen üsna suur sõber lillkapsaga aga need said mulda pandud eelkõige oma ägeda välimuse pärast.
Köögiviljaaia klassika.
Natuke kitsastes oludes kasvavad tomatid loodetavasti väga ei protesteeri oma elutingimuste üle. Mul polnud südant seemnest kasvama pandud taimi niisama minema visata. Mis sellest, et köögiviljaaias hakkas ruumiga kitsaks minema. Kolm taime andsin naabritüdrukule, kaks tükki kolleegile ja ülejäänud peavad kuidagi moodi hakkama saama.
Järgmine aasta teeme suurema peenramaa.
Bisous
No comments:
Post a Comment