Mis sind tegutsema paneb?
Selle loo jutustamiseks tuleb ajas natuke tagasi minna, sest see motivatsiooni teema on mind juba jupp aega kummitanud.
Eelmisel nädalal oli üks hästi pikk tööpäev. Juhtub vahel. Tellimusi aina kuhjus ja kuhjus ning kõik olid ilmtingimata vaja järgmiseks päevaks valmis saada ja nii see päev muudkui venis ja venis... umbes nagu üks hea iirisekomm.
Päeva lõpuks olin täiesti kindel, et mu hommikusest plaanist ei tule midagi välja. Mäletad, eelmine nädal oli see kardinate õmblemise nädal ja nii olin ma sel ühel hommikul täiesti veendunud, et õhtul saan kõik õmblemised korraga tehtud ja kardinad akende ette riputatud. Ma arvan, et see oli näiteks neljapäev, sest selleks ajaks olin ma juba mitu õhtut nendega mässanud ja mulle kohe kuidagi ei istu pidevalt pooleli jäävad tööd. Tööpäeva lõpuks oli olemine aga nagu kutu-piilul ja koju jalutades keerles peas mõte vaid laisast õhtupoolikust diivanil hea raamatu ja võib-olla ka ühe hästi pisikese uinakuga.
Jõudsin koju. Mu töökoha uksest koduukseni on 1017 sammu, nii et see pole mingi pikk jalutuskäik.
Noppisin peenralt kausitäie maasikaid, kerisin diivanile kerra, tegin raamatu lahti, kui korraga tabasin end mõttelt: "mis siis, kui naabritüdruk just täna jälle uksele koputab. talle tahaks ju kindlasti kardinaid näidata". Korraga oli väsimus kadunud kui tina tuhka ning kardinadki õige pea valmis.
Naabrinaine (edaspidi nimega S) tol õhtul küll uksele ei koputanud aga mina sain oma töö tehtud. Ja laupäeval tuli S ka kardinaid vaatama.
Kuskilt psühholoogiaraamatust on meelde jäänud, et motivaatoreid on kahte liiki. On need sisemised tõukeallikad, mis panevad tegutsema, sest tegevus on lihtsalt loomupäraselt huvitav ja nauditav. Ja siis on need välimised motivatsiooni allikad, mis pakuvad mingisugust nö tasu tehtud töö eest. Palka, tunnustust, kuulsust ja muud sellist.
Täiesti ausa ülestunnistusena motiveerivad mind kõikvõimalikeks tegemisteks üsna palju teised inimesed. Nad teevad seda võib olla isegi natuke rohkem kui ma tahaksin endale tunnistada. Olgu nendeks kõikvõimalikeks tegemisteks siis õmblustööd, kodusisustusprojektid, käsitööd, retseptikatsetused, treening.... Mind innustab võimalus kellegi teisega jagada oma kogemust ja näidata oma töid/tegemisi. Mõni nimetaks seda otse tähelepanuvajaduseks. Isegi, kui ma ei püüa seda ilmtingimata hoomamatust internetimaailmast. Kuigi ilmselt natukene sellepärast kirjutan ma praegu siin seda blogi.
Aga tegelikult on kõige motiveerivam jagada tegemisi C-ga, parima sõbrannaga, emaga, meie siinsete sõpradega, minu perega, töökaaslastega, naabritüdrukuga.... Inimestega, kelle arvamus mulle päriselt oluline on.
Kodusisustusprojektid saavad kõige suurema hoo sisse siis, kui ma tean, et tulemas on külalisi. Ükskõik on nendeks siis salapärased eestlased, C pereliikmed, minu eesti sõbrad. Endale jõuan ma õmmelda midagi tavaliselt alles siis, kui ukse ees on mõni äge (suur)sündmus. C isa pulmadeks tikkisin omale lilleõisi täis korseti. Trenni hakkasin ma tegema samal ajal kui sõbranna. Retseptiraamatu võtan kätte siis, kui tekib tunne, et blogisse oleks vaja retseptipostitust. Ja nii edasi.
Ilma sisemise motivatsioonita, ilma armastuseta kõigi nende tegevuste vastu, ei sünniks midagi. Aga kui see sisemine motivatsioon on tööpäevast natuke väsinud, siis on hea, kui on veel miski tugev tunne (võimalus tähelepanuks, tunnustuseks, paiks, imetluseks aga ka konstruktiivseks kriitikaks), mis paneb liigutama.
Meile sattusid hästi vahvad naabrid (S ja B, kes elavad selles hästi heledas kahekorruselises majas, mis siingi avaldatud piltidel on vist vahel näha). Nad on meist aasta nooremad ning meiega täpselt samas paadis- esimene oma maja, esimene ehituskogemus ja kõik mis sellega vabatahtlikult ja sunniviisiliselt kaasa tuli. Meil on üsna sarnased (maja)mured ja tihtipeale ka sarnased unistused (mis sest, et meie tegutsemisviisid on kapitaalselt erinevad). On ikkagi ütlemata hea neid jagada kellegagi, kes teab t ä p s e l t, millest sa räägid. Meil on arenemas suhe, kus nemad varuvad oma külmkappi mu lemmikveini ning tee meie tööriistakapi juurde on pimesigi selge. Ei ole imelik uksele koputada ja kolme muna koogi sisse paluda või salatisse õli laenata.
Ka kodusisustusprojektidega liigume me enam-vähem samas tempos. Seepärast mõte S-ist uksele koputamas, mind motiveeriski. Ma tean, et ta oli samal ajal vanatädiga enda kardinaid just parajaks tegemas. Me jagame üksteisega häid sisustuspoodide leide, vahetame katalooge, nõustame keerulises seinavärvi küsimuses, abistame ja innustame. Hea, kui motivatsioon kõrvalmajas elab.
Bisous
Selle loo jutustamiseks tuleb ajas natuke tagasi minna, sest see motivatsiooni teema on mind juba jupp aega kummitanud.
Eelmisel nädalal oli üks hästi pikk tööpäev. Juhtub vahel. Tellimusi aina kuhjus ja kuhjus ning kõik olid ilmtingimata vaja järgmiseks päevaks valmis saada ja nii see päev muudkui venis ja venis... umbes nagu üks hea iirisekomm.
Päeva lõpuks olin täiesti kindel, et mu hommikusest plaanist ei tule midagi välja. Mäletad, eelmine nädal oli see kardinate õmblemise nädal ja nii olin ma sel ühel hommikul täiesti veendunud, et õhtul saan kõik õmblemised korraga tehtud ja kardinad akende ette riputatud. Ma arvan, et see oli näiteks neljapäev, sest selleks ajaks olin ma juba mitu õhtut nendega mässanud ja mulle kohe kuidagi ei istu pidevalt pooleli jäävad tööd. Tööpäeva lõpuks oli olemine aga nagu kutu-piilul ja koju jalutades keerles peas mõte vaid laisast õhtupoolikust diivanil hea raamatu ja võib-olla ka ühe hästi pisikese uinakuga.
Jõudsin koju. Mu töökoha uksest koduukseni on 1017 sammu, nii et see pole mingi pikk jalutuskäik.
Noppisin peenralt kausitäie maasikaid, kerisin diivanile kerra, tegin raamatu lahti, kui korraga tabasin end mõttelt: "mis siis, kui naabritüdruk just täna jälle uksele koputab. talle tahaks ju kindlasti kardinaid näidata". Korraga oli väsimus kadunud kui tina tuhka ning kardinadki õige pea valmis.
Naabrinaine (edaspidi nimega S) tol õhtul küll uksele ei koputanud aga mina sain oma töö tehtud. Ja laupäeval tuli S ka kardinaid vaatama.
Kuskilt psühholoogiaraamatust on meelde jäänud, et motivaatoreid on kahte liiki. On need sisemised tõukeallikad, mis panevad tegutsema, sest tegevus on lihtsalt loomupäraselt huvitav ja nauditav. Ja siis on need välimised motivatsiooni allikad, mis pakuvad mingisugust nö tasu tehtud töö eest. Palka, tunnustust, kuulsust ja muud sellist.
Täiesti ausa ülestunnistusena motiveerivad mind kõikvõimalikeks tegemisteks üsna palju teised inimesed. Nad teevad seda võib olla isegi natuke rohkem kui ma tahaksin endale tunnistada. Olgu nendeks kõikvõimalikeks tegemisteks siis õmblustööd, kodusisustusprojektid, käsitööd, retseptikatsetused, treening.... Mind innustab võimalus kellegi teisega jagada oma kogemust ja näidata oma töid/tegemisi. Mõni nimetaks seda otse tähelepanuvajaduseks. Isegi, kui ma ei püüa seda ilmtingimata hoomamatust internetimaailmast. Kuigi ilmselt natukene sellepärast kirjutan ma praegu siin seda blogi.
Aga tegelikult on kõige motiveerivam jagada tegemisi C-ga, parima sõbrannaga, emaga, meie siinsete sõpradega, minu perega, töökaaslastega, naabritüdrukuga.... Inimestega, kelle arvamus mulle päriselt oluline on.
Kodusisustusprojektid saavad kõige suurema hoo sisse siis, kui ma tean, et tulemas on külalisi. Ükskõik on nendeks siis salapärased eestlased, C pereliikmed, minu eesti sõbrad. Endale jõuan ma õmmelda midagi tavaliselt alles siis, kui ukse ees on mõni äge (suur)sündmus. C isa pulmadeks tikkisin omale lilleõisi täis korseti. Trenni hakkasin ma tegema samal ajal kui sõbranna. Retseptiraamatu võtan kätte siis, kui tekib tunne, et blogisse oleks vaja retseptipostitust. Ja nii edasi.
Ilma sisemise motivatsioonita, ilma armastuseta kõigi nende tegevuste vastu, ei sünniks midagi. Aga kui see sisemine motivatsioon on tööpäevast natuke väsinud, siis on hea, kui on veel miski tugev tunne (võimalus tähelepanuks, tunnustuseks, paiks, imetluseks aga ka konstruktiivseks kriitikaks), mis paneb liigutama.
Meile sattusid hästi vahvad naabrid (S ja B, kes elavad selles hästi heledas kahekorruselises majas, mis siingi avaldatud piltidel on vist vahel näha). Nad on meist aasta nooremad ning meiega täpselt samas paadis- esimene oma maja, esimene ehituskogemus ja kõik mis sellega vabatahtlikult ja sunniviisiliselt kaasa tuli. Meil on üsna sarnased (maja)mured ja tihtipeale ka sarnased unistused (mis sest, et meie tegutsemisviisid on kapitaalselt erinevad). On ikkagi ütlemata hea neid jagada kellegagi, kes teab t ä p s e l t, millest sa räägid. Meil on arenemas suhe, kus nemad varuvad oma külmkappi mu lemmikveini ning tee meie tööriistakapi juurde on pimesigi selge. Ei ole imelik uksele koputada ja kolme muna koogi sisse paluda või salatisse õli laenata.
Ka kodusisustusprojektidega liigume me enam-vähem samas tempos. Seepärast mõte S-ist uksele koputamas, mind motiveeriski. Ma tean, et ta oli samal ajal vanatädiga enda kardinaid just parajaks tegemas. Me jagame üksteisega häid sisustuspoodide leide, vahetame katalooge, nõustame keerulises seinavärvi küsimuses, abistame ja innustame. Hea, kui motivatsioon kõrvalmajas elab.
Bisous
No comments:
Post a Comment