Hotel Scandic Holmenkollen Park (Oslo)

Ilus vaade meie hotellitoa voodist Norra uskumatult rohelisele pealinnale. 

Ma kirjutasin selle postituse valmis Oslos ja olin kuni tänaseni täiesti veendunud, et see sai tol hetkel seal ka avalikuks aga kuna ma ta täna oma suureks üllatuseks ikka veel draft'idest leidsin, siis ilmselt ei ole peale minu seda ikka mitte keegi vahepeal näinud. Siin ta nüüd siis on. 

Meie puhkusereisi esimesse hotellituppa sisse astudes sain ma sekundipealt aru, miks põhjamaade blogijad kodumaalgi reisides hotellitubadest postitusi kirjutavad. Instagrammi ja blogi aines vaatab lihtsalt igast nurgast ja aknast vastu. Haara vaid kaamera ja postita. Kuna see oli tuba nähes umbes teine mõte, mis mulle pähe tuli (peale omg siia king size voodisse ma jäängi), siis ma alustangi meie puhkusereisi jutte siitsamast hotellitoast.

Me veetsime oma teise öö Hotel Scandic Holmenkollen Park'is Oslos, sest pealinnast põhjapool möllasid sel päeval paduvihmad ja see ei sobinud kuidagi meie plaaniga kuskil fjordide vahel telk püsti panna ja telgi ees lõkkel kartuleid küpsetama hakata. Jäime spontaanselt esimeseks ööks hotelli ega kahetsenud sekundikski oma otsust. Hotelli sõites leppisime küll kokku, et viime asjad tuppa ja siis läheme kohe linna uudistama, sest ma ei ole ka Oslos varem käinud, aga mis sa arvad, kas sellest plaanist tuli midagi välja? Loomulikult mitte.
Scandic asus otse Holmenkolleni suusahüppetorni kõrval ja seda me uudistama ikka jõudsime aga ülejäänud õhtu möödus hotellis. Check-in'i tehes tuli välja, et meie käsutuses on täiesti tasuta bassein, mullivannid ja saunad, restoran asus selles coolis puitehitises ja kui me olime oma toast avanevat vaadet umbes pool tundi imetlenud, saime aru, et sellest kõigest on meile üheks õhtuks rohkem kui küll. Oslo avastamine jääb järgmiseks korraks.

Vist päris esimest korda meie reisimiste ajaloos, ei ole meil sel korral kindlat plaani paika pandud. Giidiraamatu lugesime muidugi otsast lõpuni läbi, fjordidest ühe piirkonna ja sealsed vaatamisväärsused märkisime ka ära aga igaks päevaks täpsemat kava ei teinud. Tavaliselt on meil enne reisi algust igaks päevaks rohkem kui mitu sõitu või tegevust planeeritud aga seekord otsustasime lihtsalt minna ja olla ja puhkuserütmis kulgeda.
Ja täpselt nii spontaanselt nagu see meie esimene peatus, kulges ka ülejäänud meie puhkus. 

C leidis selle hotelli täiesti juhuslikult internetiavarustest ja meie õnneks oli neil meile ka järgmiseks päevaks vaba tuba.
 94ndal aastal oli see olümpiamängude sportlastele ametlikuks ööbimispaigaks ja kuigi sellest ajast on seal ilmselt päris mitu korda lage värvitud ja tapeeti vahetatud, oli hästi lahe, et suusahüppetorni lähedusest ja ajalooks saanud olümpiamängudest on sisekujundajad kuhjaga inspiratsiooni ammutanud. Interjööris oli toredalt palju spordi- ja suusatemaatikat kasutatud- vanad puidust kelgud ja isegi sellised oranzid minisuusad olid ühes koridoris seinal, millega kuueaastane mina koduaias suusasammu õppis. Tänu sellistele detailidele oli hotell kohe tunduvalt omapärasem ja meelejäävam. No ja lisaks see maitsekas skandinaavia stiil, millel silm puhkab ja mis hästi igasse meediakanalisse passib.

Kohalike spordikuulsuste särgid ja medalid olid eksponeeritud nii tubades kui koridorides. Must-valged fotod olümpiamängudel võistelnutest ja näed, meiegi toas olid suusad seinal.  

Hakkan blogisse nüüd järgemööda meie reisijutte kirjutama. Kohtumiseni!

 Bisous