Nii me alustasime oma teise päeva sõitmisi ja seiklusi. Päike eredalt juba hommikul vara silmi pimestamas ja mäetipud silmapiiril terendamas. Võtsime sihtpunktiks järgmise pisikese linnakese kesk fjorde, pakkisime oma reisivara taaskord autosse ja asusime teele.
Seekordses postituses pikka juttu pole, sest seekord räägivad pildid rohkem, kui ükskõik kui osavasti seatud juturead.
Meie teine päev kulges üsna suuresti teel olles. Pidasime kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades auto kinni, tegime pilte, pidasime lõunaks piknikku ja ahnisime endasse meid ümbritevaid maastikevaateid. Sõitsime läbi ühe giidiraamatu soovitatud "turisti"tee ja olles terve päeva kõrgel mägedes veetnud, jõudsime õhtuks taas "mereveetasemele" ja jäime otse ühe fjordi alguses kämpingusse.
Ma isegi ei tea, kui kõrgel see vaateplatvorm asus, aga vaade sealt oli juba päris-päris äge.
Jupp meie päevateest.
Seal vaateplatvormil pääsukest mängides, me veel ei teadnud, mis meid ees ootab. Fjordides sõites on ääretult praktiline kaassõitjal kaamera pidevalt käepärast hoida, sest iial ei tea, mis imeline vaade järgmise mäenurga tagant paistma hakkab. Ühel täiesti suvalisel hetkel oli meil järsku tunne, et me oleme nüüd kohale jõudnud.
Sinna, kuhu inimene ei ulatu. Sinna, kus pole absoluutselt midagi muud peale kivise maastiku ja mägijärvede, pilvetupsude ja sinise taeva, taamal paistvate lumiste mäetippude ja jääliustike. Seal, kus elab ainult emake loodus.
Täpselt selline tunne oli nagu oleks maailma katusele jõudnud.
Ma vahetasin vahepeal teepeal oma lühikesed püksid pikemate vastu, sest mida kõrgemale me tõusime, seda madalamale langesid loomulikult termomeetrinumbrid. Meie autotermomeeter näitas seal maailma katusel tegelikult lausa kümmet soojakraadi ja päikesekiired paitasid üsna soojalt põski aga et meid ümbritsesid ikkagi jääliustikud, siis ma olin oma pikkade pükste üle ikkagi suhteliselt õnnelik.
Tänastel piltidel paistab tegelikult veel võrdlemisi suvine olemine aga järgmisel korral näed. Pooltel meie suvepuhkuse fotodel on meil sügis-talve tuulejoped seljas ja mõnes kohas oleks väga vabalt võinud ka kindad-mütsid olla. Nii juhtub kui Norra suvepuhkuse sihtkohaks valida.
Kui me oleksime natukene paremini varustatud olnud, oleksime me sinna ka telkima jäänud aga kuna meil oli tunne, et ühest tekist ja harilikust telgist võib seal öösel natuke väheks jääda, siis tulime öömaja otsides tippudest ikka allapoole. Juba paari mäe pärast oli floora taas roheline ja isegi märgid inimtegevusest hakkasid ükshaaval üsna pea taas silmapiirile kerkima.
Vaated sealt ülevalt jäävad meile pikaks ajaks mällu ja südamesse. Ja üsna suure tõenäosusega jõuavad mõned ka pildiraami ja seinale.
Ei mingeid piirdeid ega turvavõrgustikku.... üles-alla, sinka-vonka, üles-alla... täpselt nii kulgevad kõik teed fjordides.
See päris viimane on vist mu lemmikpilt ❤
Bisous
No comments:
Post a Comment