Dalsnibba on Euroopa fjordide kõige kõrgem punkt, mille tippu pääsemiseks ei pea mägironija pabereid tagataskus olema. Ehk siis sinna üles saab ka autoga aga hea on teada, et viimane viis kilomeetrit on isegi autoroolis olles üsna ekstreemne teekond. Kes kunagi varem mägedes pole sõitnud, sellele soovitaks kõhklusteta ekskursioonibussi koht osta.
Sellist teed ei ole me kogenud ei kodustes Vosgeesides, Alpides ega Lõuna-Prantsusmaal Mont Ventoux'l.
Dalsnibba asub 1500 meetrit merepinnast ja see ekstreemne osa algab 1038 meetri pealt. Teeke nimega Nibbevegen, mis ühele sõiduautole maksab 140 NOK'i ehk u 15 eurot, tõuseb 5 kilomeetriga ligi 500 meetrit mööda kaljuserva sik-sakitades, kusjuures nagu Norrale kombeks, ilma ühegi teepiirdeta. Nibbevegen on avatud vaid maist oktoobrini. Tee tõusu protsent on ülikõrge ja kurvid väga-väga-väga teravad ja kuigi teoorias peaks seal olema kummaski sõidusuunas üks sõidurada....huhhhh..... Meie, kes, me oleme siin ikka küllaltki kõrgete mägede ja pikemaaegse sõidukogemusega, ohkasime üles jõudes kergendunult. Kohale jõudsime. Seejärel tänasime me kõiki taevaseid jõude, et meile ükski buss vastu ei tulnud. Sõõm värsket õhku tegi ka olemise kohe tunduvalt helgemaks, sest sellel viimasel jupil oli muudki teha, kui hingata.
Need vaated, mis üha kõrgemale jõudes, aina ekstreemsemaks ja hämmastavamaks muutusid, pakkusid kogu aeg nii palju wow-hetki, et hingamine läkski meelest. Ei tundunud me kumbki hirmu, see oli vaid adneraliin, mis me südamed kiiremini põksuma pani.
Ülemisel pildil paistev tee on jupp sellestsamast Nibbevegen'ist.
Meie alustasime oma teekonda Dalsnibba'le merepinna tasemelt, sest olime eelmisel ööl Geiranger'i linnakeses telkimas. Geiranger'i näed kusjuures nendelt piltideltki (kui oma hea kujutlusvõime appi võtad), see asub täpselt fjordi lõpus, seal kus merevesi otsa saab. Meie telk oli u 150 meetri kaugusel kaldast.
Geirangerfjord on 15 kilomeetri pikkune osa suurest Storfjorden'ist ja seal, kus Geirangerfjord lõpeb, asubki Geiranger'i linnake. See on hästi turistikas pisike linnake. Kui ma ütlen, et pisike, siis ma mõtlen seda, et seal elab püsivalt 250 inimest. Ja turistikas, sest seal asub Norra suuruselt kolmas kruiisilaevade sadam, kus nelja-kuulisel kõrghooajaperioodil randub u 140-180 kruiisilaeva.
Meil oli natuke kahju, et me kaamera zoom'ist jäi pisut väheseks, et sealt ülevalt linnakesest head pilti saada. Eelmisel õhtul Geiranger'is jalutades, saime linnakese kõrgemast osast ägeda pildi oma kaugele-kaugele alla pargitud telgist.
Geirangerfjord on 15 kilomeetri pikkune osa suurest Storfjorden'ist ja seal, kus Geirangerfjord lõpeb, asubki Geiranger'i linnake. See on hästi turistikas pisike linnake. Kui ma ütlen, et pisike, siis ma mõtlen seda, et seal elab püsivalt 250 inimest. Ja turistikas, sest seal asub Norra suuruselt kolmas kruiisilaevade sadam, kus nelja-kuulisel kõrghooajaperioodil randub u 140-180 kruiisilaeva.
Meil oli natuke kahju, et me kaamera zoom'ist jäi pisut väheseks, et sealt ülevalt linnakesest head pilti saada. Eelmisel õhtul Geiranger'is jalutades, saime linnakese kõrgemast osast ägeda pildi oma kaugele-kaugele alla pargitud telgist.
Geiranger'ist on Dalsnibba'le umbes 21 kilomeetrit ja see kulgeb kogu pikkuses mööda mäekülgi ikka üles poole ronides. Teele jääb mitu täiesti ebatavalist sinist värvi mägijärve. Ausalt, ma pole siin midagi photoshoppinud, oligi päriselt selline tindipotisinine vesi. See on raudselt seletatav mingite mineraalide sisaldusega kivimites aga ma pole selle ala asjatundja. Sorry. Ja mida kõrgemale, seda sagedasemaks ja lähedasemaks muutuvad ka lumega kaetud alad ning teekond lõpeb sellega, et otse tee kõrval on suured jääliustikud. Wow!
Liustike nii lähedalt nägemine oli muide üks neist eelpool mainitud wow-hetkedest. Sest, kui nüüd hästi järgi mõelda... kui tihti sul ikka avaneb võimalus liustikku imetleda? Ja kus? Sohki ei tee, nii et ükski helendav ekraan ei lähe siinkohal arvesse.
Arvestades seda, et vaid 10% maismaast on täna liustikega kaetud ja suure tõenäosusega on see protsent tänu kliimasoojenemisele veel langeva kursiga ka. Antarktikasse on ühel harilikul inimhingel ikka üsna keeruline pääseda ja Gröönimaagi ei kuulu just tihti puhkusepakettidesse. Järgi jäävadki meile õnneks üsna lähedal asuvad Skandinaaviamaad ja meiegi unistuste reisinimekirja kuuluv Island. Selle reisini on aga veel jupp maad aega.
Need fjordides nähtud jääliustikud olid nagu akvarellimaalingud lumel. Nii paljude erinevat tooni siniste kokkusulamismäng oli ikka täitsa ebamaiselt ilus. Vist eriti sellepärast, et midagi sellist igal talvel kelgutades (rääkimata siis suvitamisest, eks) ei kohta ju. Norras nähtust vaimustume igatahes veel tükk aega.
Bisous
No comments:
Post a Comment