Sügis on siin alanud suure tuule ja tuhinaga. Kuidas sinul?
Meil on parasjagu nii palju asju pooleli, et ma ei teagi üldse, kust pihta hakata. Selle postituse lõpuks sai mulle selgeks, et tuleb õige pea teha üks kirjutis kodusisustamisest ja üks teine aiaprojektidest, sest siia ei mahtunud pikemalt eriti nagu midagi.
Kirjanduslikult liialdamata on siin diivani esisel (äsja uhiuue värvikihi saanud) kohvilaual A4 pikkune to-do-list ja hetkel on sellest nimekirjast julgelt pooled asjad meil korraga ka käsil. Nimekiri ei tekkinud kusjuures üldse mitte mingist kohustusest, vaid meid on viimasel ajal tabanud tõeline ideedeuputus ja et kõigil asjadel silma peal hoida, tegingi ühe pika-pika värvilise nimekirja.
Eesmärgiks võtsime listiga 31. detsembriks ühele poole saada aga kui midagi jääb ka tegemata, siis maailmalõppu ei tule ja me saame šampanjaklaase kõlistades uue aasta piduselt vastu võtta. Et siis ülejärgmisel päeval rõõmsalt jätkata.
Muide, kas sa oled juba jõulukingitused ära ostnud? Punkt nr 27 selles nimekirjas on "hakka jõulukingitusi otsima" Ma tean, et need jäävad mul nagunii viimasele hetkele- ma tunnen ennast liiga hästi- aga ma üritan sel aastal niiviisi traditsiooni murda ja mine sa tea, äkki läheb õnneks. Kas tead, mis google vastab, kui küsida how many days left until christmas? Mine proovi järgi. Ma luban, et saad üllatuse osaliseks.
Ma tegelikult ei plaaninud täna siin üldse jõuludeni jõuda. Sry. Läheme tagasi sügisesse!
Sellest said vist vahepeal kõik aru, et blogikirjutamine sinna to-do-listi väga ei mahu. Siin oli jälle jupp aega üsna vaikne aga ma ei jõudnud. Õhtuti hoidsin oma nö "vaba aja" raamatu lugemisele ja kampsuni kudumisele. Sest need mõlemad on lihtsalt nii.... ennastunustavalt kaasahaaravad.
Septembrikuud ajaarvamise alguseks lugedes, on mul hetkel pooleli juba kolmas raamat. See ei ole just sage nähtus. Mitte et ma lugeda ei armastaks. Hoopis vastupidi. Aga ma nii imetlen neid inimesi, kes jõuavad päevatoimetuste kõrval püsivalt raamatuid lugeda. Kuidas te seda teete? Mille arvelt selleks aja näpistate? Unetundide arvelt kogu aeg ei jaksa ju. Ma olen juba nii vana, et piisav uni on üsna must-have.
Mul käivad raamatulugemised üsna hooti ja kui nüüd on tunne, et tahan lugeda, siis tuleb mul väga teadlikult iga päev tunnike ainult raamatule reserveerida. Muidu on suur võimalus, et see raamatuke veedab lihtsalt ilmatuma pika aja öökapil ja kogub tolmu.
Kudumisega on umbes sama teema kui lugemisega. See käib küll rohkem hooajaliselt (Tere sügis!) aga kui tuhin peale tuleb, siis ma võin tundide kaupa diivanil istuda ja lihtsalt kududa. See on mu jooga. Ja seda isegi unetundide arvelt. Eelmise laupäeva öösel kudusin poole üheni, C oli ammu juba unenägudemaailmas. Lemmiklaulud taustaks ja nii hea oli olla.
Selle sügise esimest kampsunit (sest teine tuleb kohe otsa- vardad, lõng ja mudel ootavad juba ammu ja kolmanda idee on vist ka kummitamas) alustasin vist kaks nädalat tagasi ja tänaseks on kehaosa viimistluseni valmis ja varrastel on hetkel korraga mõlema varruka soonikuosad. Kui ma hästi tubli olen, siis saan järgmine nädal juba järgmist alustada.
Nende üsna tavapäraste tegemiste ja kulgemiste kõrval harjume me ka oma pisut muutunud argipäeva rutiiniga. Pärast seda, kui C vahetas suve lõpus töökohta, tuli meil mõlemal mõningate uute asjadega kohaneda. C jaoks oli kõiksugu uuendusi loomulikult tunduvalt rohkem- uus tehas, uued kolleegid, uus kodutee- kui minu jaoks aga siiski.
Näiteks C varasemast tunduvalt hilisemad kojujõudmised tähendavad paratamatult minu jaoks rohkemaid kohustusi kodus ja selliseid asjaajamisi, mis varasemalt olid enamasti C kanda. Kui C jõuab koju kell 19 aga postkontor pannakse 17.30 kinni, siis variant a) me ei telli enam mitte kunagi midagi netist b) keegi ei saada meile mitte kunagi enam ühtegi pakki või variant c) ma lähen ja toon selle paki ise ära. Või näiteks olen nüüd mina see, kes töölt vaba päeva küsib, kui plaatija tahab tulla kahhelplaate paigaldama, sest kuu pärast alustamist on vaba päeva küsimine üsna ebasobilik.
Uude argipäeva rutiini kuulub muuhulgas ka järgmise päeva lõuna ettevalmistamine. Mõni lugeja ilmselt kergitab nüüd kulmu ja muigab omaette. Palun väga.
Eelmises töökohas sõi C iga päev lõunat restoranis. Ja ma taipasin alles nüüd milline õnn see oli. Vihkama on üks ääretult kange sõna aga mulle tõesti ei meeldi järgmise päeva lõuna ette valmistamine ja kokku pakkimine. See on üks kohutavalt ebameeldiv kohustus. Õnneks toimetame me ikka võrdväärselt köögis, nii et see õudus ei lasu ainult minu väikestel õlgadel... aga ikkagi. Nüüd on justkui vaja iga päev valmistada õhtusöök neljale (see on miski, mida me veel üldse ei valda). Et meil enamasti õhtusöögist jääke järgi ei jää ja poolfabrikaate me 99% ajast ei tarbi, siis võid ette kujutada seda igaõhtust kokkamist.... Mõnikord saab küll ühe söögiga hakkama, aga üldjuhul on ikka vaja kahte või vahel isegi kolme ja magustoit ka.... õudus ma ütlen. Aga me õpime ja harjume ja iga nädal on lihtsam.
Kui ma hommikuti kell 6.47 uksest välja astun, et kella seitsmeks tööle jõuda (töine vaikne periood sai meil ka vist läbi, sest me teeme jälle pikki päevi, alustades juba kell 7 hommikul) on õues üsna jahe. Ja pime. Jahe tähendab nii u viite või vahel seitset kraadi aga oleme juba korra kogenud ka kolme. Prrrrrr. See oli täpselt nii külm nagu ma eelmisest sügis-talvest mäletan. Ühesõnaga, hommikul paned pluusi, kampsuni ja/või jaki ja kindlasti salli ning kinnised sügiskingad... Ja siis pärastlõunal tuled koju riidehunnik kaenlas ja otsaesine pärlendamas. Nimelt päeval tõuseb siin ikka veel temperatuur umbes 26 soojakraadini.
Peaksin sellega juba harjunud olema aga ikka igal sügisel imestan, kuidas saab septembri lõpus veel üle 25 kraadi sooja olla? Ja kuidas saavad mu vaarikad praegu suuremat saaki anda kui juunis?
Blogiarhiivis sobrades sain teada, et 12. oktoobril saab juba 6 aastat sellest päevast, kui Prantsusmaale kolisin. Aeg lendab.
Sügisvihma ja tuult oleme ka ühel septembrinädalal juba kogenud aga me meenutame seda põhiliselt kui nädalat, mil igal õhtul kaminas tuli oli.
Me juba väga-väga armastame oma puuküttega kaminat. Kui õhtul on kodus 19 millegagi kraadi, siis rändavad puuhalud kaminasse ja hästi ruttu täitub meie suur köök-söögituba-elutuba mõnusa soojaga. Ja leek on nii ilus ja õdus. Me kavatseme põrandakütte sisselülitamisega venitada nii kaua kuni külmataat õue minnes päriselt ka nina ära näpistab. Ühesõnaga nii kaua, kuni külmavaresed vähegi kannatavad.
Ma olin juba päris rõõmus, et sain selle postituse ühe hooga valmis ja postitatud aga siis helistas C ja kutsus kahhelplaate valima. Kirjutamine jäi pooleli. Homme tahaks tellimuse ära teha, nii et me hakkame nüüd plaate valima aga sellest ja muudest kodusisustusprojektidest kirjutan pikemalt järgmine kord.
Bisous
Meil on parasjagu nii palju asju pooleli, et ma ei teagi üldse, kust pihta hakata. Selle postituse lõpuks sai mulle selgeks, et tuleb õige pea teha üks kirjutis kodusisustamisest ja üks teine aiaprojektidest, sest siia ei mahtunud pikemalt eriti nagu midagi.
Kirjanduslikult liialdamata on siin diivani esisel (äsja uhiuue värvikihi saanud) kohvilaual A4 pikkune to-do-list ja hetkel on sellest nimekirjast julgelt pooled asjad meil korraga ka käsil. Nimekiri ei tekkinud kusjuures üldse mitte mingist kohustusest, vaid meid on viimasel ajal tabanud tõeline ideedeuputus ja et kõigil asjadel silma peal hoida, tegingi ühe pika-pika värvilise nimekirja.
Eesmärgiks võtsime listiga 31. detsembriks ühele poole saada aga kui midagi jääb ka tegemata, siis maailmalõppu ei tule ja me saame šampanjaklaase kõlistades uue aasta piduselt vastu võtta. Et siis ülejärgmisel päeval rõõmsalt jätkata.
Muide, kas sa oled juba jõulukingitused ära ostnud? Punkt nr 27 selles nimekirjas on "hakka jõulukingitusi otsima" Ma tean, et need jäävad mul nagunii viimasele hetkele- ma tunnen ennast liiga hästi- aga ma üritan sel aastal niiviisi traditsiooni murda ja mine sa tea, äkki läheb õnneks. Kas tead, mis google vastab, kui küsida how many days left until christmas? Mine proovi järgi. Ma luban, et saad üllatuse osaliseks.
Ma tegelikult ei plaaninud täna siin üldse jõuludeni jõuda. Sry. Läheme tagasi sügisesse!
Sellest said vist vahepeal kõik aru, et blogikirjutamine sinna to-do-listi väga ei mahu. Siin oli jälle jupp aega üsna vaikne aga ma ei jõudnud. Õhtuti hoidsin oma nö "vaba aja" raamatu lugemisele ja kampsuni kudumisele. Sest need mõlemad on lihtsalt nii.... ennastunustavalt kaasahaaravad.
Septembrikuud ajaarvamise alguseks lugedes, on mul hetkel pooleli juba kolmas raamat. See ei ole just sage nähtus. Mitte et ma lugeda ei armastaks. Hoopis vastupidi. Aga ma nii imetlen neid inimesi, kes jõuavad päevatoimetuste kõrval püsivalt raamatuid lugeda. Kuidas te seda teete? Mille arvelt selleks aja näpistate? Unetundide arvelt kogu aeg ei jaksa ju. Ma olen juba nii vana, et piisav uni on üsna must-have.
Mul käivad raamatulugemised üsna hooti ja kui nüüd on tunne, et tahan lugeda, siis tuleb mul väga teadlikult iga päev tunnike ainult raamatule reserveerida. Muidu on suur võimalus, et see raamatuke veedab lihtsalt ilmatuma pika aja öökapil ja kogub tolmu.
Kudumisega on umbes sama teema kui lugemisega. See käib küll rohkem hooajaliselt (Tere sügis!) aga kui tuhin peale tuleb, siis ma võin tundide kaupa diivanil istuda ja lihtsalt kududa. See on mu jooga. Ja seda isegi unetundide arvelt. Eelmise laupäeva öösel kudusin poole üheni, C oli ammu juba unenägudemaailmas. Lemmiklaulud taustaks ja nii hea oli olla.
Selle sügise esimest kampsunit (sest teine tuleb kohe otsa- vardad, lõng ja mudel ootavad juba ammu ja kolmanda idee on vist ka kummitamas) alustasin vist kaks nädalat tagasi ja tänaseks on kehaosa viimistluseni valmis ja varrastel on hetkel korraga mõlema varruka soonikuosad. Kui ma hästi tubli olen, siis saan järgmine nädal juba järgmist alustada.
Nende üsna tavapäraste tegemiste ja kulgemiste kõrval harjume me ka oma pisut muutunud argipäeva rutiiniga. Pärast seda, kui C vahetas suve lõpus töökohta, tuli meil mõlemal mõningate uute asjadega kohaneda. C jaoks oli kõiksugu uuendusi loomulikult tunduvalt rohkem- uus tehas, uued kolleegid, uus kodutee- kui minu jaoks aga siiski.
Näiteks C varasemast tunduvalt hilisemad kojujõudmised tähendavad paratamatult minu jaoks rohkemaid kohustusi kodus ja selliseid asjaajamisi, mis varasemalt olid enamasti C kanda. Kui C jõuab koju kell 19 aga postkontor pannakse 17.30 kinni, siis variant a) me ei telli enam mitte kunagi midagi netist b) keegi ei saada meile mitte kunagi enam ühtegi pakki või variant c) ma lähen ja toon selle paki ise ära. Või näiteks olen nüüd mina see, kes töölt vaba päeva küsib, kui plaatija tahab tulla kahhelplaate paigaldama, sest kuu pärast alustamist on vaba päeva küsimine üsna ebasobilik.
Uude argipäeva rutiini kuulub muuhulgas ka järgmise päeva lõuna ettevalmistamine. Mõni lugeja ilmselt kergitab nüüd kulmu ja muigab omaette. Palun väga.
Eelmises töökohas sõi C iga päev lõunat restoranis. Ja ma taipasin alles nüüd milline õnn see oli. Vihkama on üks ääretult kange sõna aga mulle tõesti ei meeldi järgmise päeva lõuna ette valmistamine ja kokku pakkimine. See on üks kohutavalt ebameeldiv kohustus. Õnneks toimetame me ikka võrdväärselt köögis, nii et see õudus ei lasu ainult minu väikestel õlgadel... aga ikkagi. Nüüd on justkui vaja iga päev valmistada õhtusöök neljale (see on miski, mida me veel üldse ei valda). Et meil enamasti õhtusöögist jääke järgi ei jää ja poolfabrikaate me 99% ajast ei tarbi, siis võid ette kujutada seda igaõhtust kokkamist.... Mõnikord saab küll ühe söögiga hakkama, aga üldjuhul on ikka vaja kahte või vahel isegi kolme ja magustoit ka.... õudus ma ütlen. Aga me õpime ja harjume ja iga nädal on lihtsam.
Kui ma hommikuti kell 6.47 uksest välja astun, et kella seitsmeks tööle jõuda (töine vaikne periood sai meil ka vist läbi, sest me teeme jälle pikki päevi, alustades juba kell 7 hommikul) on õues üsna jahe. Ja pime. Jahe tähendab nii u viite või vahel seitset kraadi aga oleme juba korra kogenud ka kolme. Prrrrrr. See oli täpselt nii külm nagu ma eelmisest sügis-talvest mäletan. Ühesõnaga, hommikul paned pluusi, kampsuni ja/või jaki ja kindlasti salli ning kinnised sügiskingad... Ja siis pärastlõunal tuled koju riidehunnik kaenlas ja otsaesine pärlendamas. Nimelt päeval tõuseb siin ikka veel temperatuur umbes 26 soojakraadini.
Peaksin sellega juba harjunud olema aga ikka igal sügisel imestan, kuidas saab septembri lõpus veel üle 25 kraadi sooja olla? Ja kuidas saavad mu vaarikad praegu suuremat saaki anda kui juunis?
Blogiarhiivis sobrades sain teada, et 12. oktoobril saab juba 6 aastat sellest päevast, kui Prantsusmaale kolisin. Aeg lendab.
Sügisvihma ja tuult oleme ka ühel septembrinädalal juba kogenud aga me meenutame seda põhiliselt kui nädalat, mil igal õhtul kaminas tuli oli.
Me juba väga-väga armastame oma puuküttega kaminat. Kui õhtul on kodus 19 millegagi kraadi, siis rändavad puuhalud kaminasse ja hästi ruttu täitub meie suur köök-söögituba-elutuba mõnusa soojaga. Ja leek on nii ilus ja õdus. Me kavatseme põrandakütte sisselülitamisega venitada nii kaua kuni külmataat õue minnes päriselt ka nina ära näpistab. Ühesõnaga nii kaua, kuni külmavaresed vähegi kannatavad.
Ma olin juba päris rõõmus, et sain selle postituse ühe hooga valmis ja postitatud aga siis helistas C ja kutsus kahhelplaate valima. Kirjutamine jäi pooleli. Homme tahaks tellimuse ära teha, nii et me hakkame nüüd plaate valima aga sellest ja muudest kodusisustusprojektidest kirjutan pikemalt järgmine kord.
Bisous
No comments:
Post a Comment