Tsau! Kuidas läheb?
Me oleme märkamatult oma igapäevaste toimetuste argirütmis tagasi aga enne kui ma meie kodustest tegemistest jälle kirjutama hakkan, tahan ma ikka meie puhkusereisi kaks ülejäänud sihtkohta ka üles täheldada. Kuldkalamälu ja blogiarhiivis sobramise rõõmud ja kõik need muud põhjused, tead küll.
Kui kõik hästi läheb (loe: blogikirjutamise tuhin ei vaibu), loodan ma nende postitustega enne valmis saada, kui puhkusest kuu mööda saab. Muidu hakkab varsti juba natuke imelik siin südasuve kohata, kui akna taga on hoopis teised toonid ja meeleolud. Tahaks blogi ka sügisesse kolida. Ja tegelikult on vahepeal tekkinud veel terve hunnik teemasid, mida tahaks siingi jagada aga ma ei saa. Enne, kui suvepuhkuste peatükile on punkt pandud.
Niisiis, on siin täna palju bullerby idülli ja järgmine kord läheme Prangli saarele ja siis võib puhkusejuttudele selleks korraks küll ilusa värvilise joone alla tõmmata.
Või noh. Peaaegu.
Mind ootab ikka veel ees puhkuseraamatu kokku panemine ja seinale minevate fotode välja valimine ja tellimine aga see on juba natuke teine teema. Kusjuures, magamistuppa on vist võib-olla foto välja valitud ja siis me jõudsime vahepeal nii kaugele, et elutuppa tuleb ka kaks natuke suuremaformaadilist fotot Norra loodusest. Millised, seda me veel ei tea. Aga küll me jõuame sinnamaani.
Ma olen vist kuskil juba kirjutanud ka, et Rootsis magasime kaks ööd telgis ja sellel ülemisel pildil näed ühtesid õige pisut külmetanud varbaid. Esimesel ööl hakkas seal telgis kohe nii külm, et oli vaja kampsun ja sokid keset ööd üles otsida. Aga kuna see oli meie terve puhkuse ainuke selline öö, siis me väga palju ei kurda. Keegi nohu ei saanud.
Telgi panime maha suht kesk-rootsis, Mora linna servas. Eelmisel õhtul Norra hotellis Michelini kaarti uurides jäi meile sealkandis silma mitu detour-worth tähisega linna ja et see oli täpselt poolel teel Stockholmi, oligi järgmine ööbimiskoht otsustatud. Leidsime inernetist ühe nelja-tärni kämpingu, sõitsime kohale ja panime telgi püsti.
Kui Norra samaväärsete ja -kallite kämpingute juures oli vahel vaja neid tärne üsna hoolega otsida, siis seekord komistasime tõesti oma tähti väärt kämpingu otsa. Muuhulgas olid seal bowlingurajad, sisebassein, tenniseväljakud, rääkimata siis kõigest muust, mis ühe hariliku kämpingu lahutamatuks osaks on. Mõlemal õhtul laulis baaris üks handsome rootsi kutt kitarri saatel peolaule ja loojuva päikese saatel oli meil seal istudes ja juttu rääkides tunne, et see on just see õige koht, kus parasjagu olla.
Mis sul muidu esimese asjana Rootsiga seostub? Astrid Lindgren ja Bullerby lapsed? Ikea? Pahaks läinud kala?? Abba???
Kui internetilt küsida rootsi sümboli kohta, siis see pakub esimese asjana rahvuslippu, kuldseid kroone sinisel taustal, põtra ja viikingeid ja... hunnikut punaseid hobuseid.
Kui ma peaksin ise sekundipealt sellele ülemisele küsimusele vastama, siis suure tõenäosusega vastaks ma mõtlemata- kaneelirullid. Ma ei teagi, miks. Ju siis väljend, et armastus käib kõhu kaudu, peab minu puhul väga paika. Sest teadagi, sellel riigil on mu südames väga eriline koht.
Kas sa Dala hobusest oled kuulnud? Mul on täna palju küsimusi, eks.
Dala hobune on rootslaste suur armastus ja uhkus, meil eestlastel võiks sellel pjedestaaliastmel olla näiteks rahvusmustriga villane soki- või kindapaar.
Rahvusmustriga kaunistatud punaseid puidust Dala hobuseid valmistatakse kesk-rootsis, Dalarna provintsi neljas külas, millest oluliseim on Nusnäs, mis asus meie ööbimiskohast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Lisaks hästi mitmele Bullerby külale, kus me tol päeval jalutamas käisime, otsustasime Dala hobuse valmistamist ka lähemalt uurima minna.
Nii nagu vanadel eestlastel oli pimedatel talveõhtutel ajaviitmiseks sokikudumine või ristpistes tikkimine, harrastasid rootslased puidust mänguasjade nikerdamist ja maalimist. 1928. aastal leidsid Olssoni vennad, et selle harrastusega saaks sissetulekut teenida ja tehas saigi püsti pandud. See viimane võrdus tegelikkuses lihtsalt tikksae ostmisega, aga rohkem polnudki vaja. Selle ostuga kiirenes tööprotsess umbes sada kümme korda ja maailmavallutamine võis alata.
Punane hobune tegi oma esimese rahvusvahelise etteaste 1936. aastal Pariisis aga sai maailmakuulsaks 1939. aasta Maailmanäitusel New Yorgis. Seal pandi Rootsi paviljoni ette 2,5 meetri kõrgune punane hobune ja kõik edasine oli juba ajalugu. Kujuta ise ette, kõik tahavad ju kahe ja poole meetrise punase hobusega pilti teha. Khmmm. Siinkirjutaja on sellele ehtne tõestus.
Väidetavalt tehakse tänaseni kõik maailmas müüdavad Dala hobused sealsamas Dalarna külades.
Tööprotsess näeb välja selline, et kahes tehases (mis paikenevad üksteisest kolme meetri kaugusel ja kuuluvad vendade Olssonite järeltulijatele), tehakse ehitusest ülejäänud puuplokkidele templiga hobuse-kujutised ning lõigatakse need seal tikksaega välja. Seejärel jagatakse see nö toormaterjal külameeste vahel ära ja igaüks kodus voolib nö puuplokk-hobusest ilusa mänguhobuse. Värvimine, rahvusmustrite maalimine ja lakkimine toimub jällegi tehases.
Tehast külastades saab kogu tööprotsessi (ka seda vahepealset voolimisosa) hästi lähedalt näha ja pärast saad koju kaasa osta spets noa ja hobuse kujutisega puuploki, et siis kodus pimedal talveõhtul mänguhobust voolides näppu lõigata.
Hobused nähtud, käisime veel mitmes väikeses külas ja Siljani järve ääres jalutamas.
Need rootsi punased majad, lipumastis rahvuslipp, kasesalud ümberringi ja taamal paistmas järv... see on seal tõeline Lindgreni muinasjutumaailm. Täpselt nagu ma lapsepõlves raamatuid lugedes ette kujutasin.
Meile täiega meeldib vahel mõtiskleda sellest, et ühel ilusal päeval saaks ühte sellist seal oma suvekoduks kutsuda. See oleks nii .... nii ebareaalne. Olgem ausad. Ma pikemalt sellel teemal siin täna arutleda ei taha aga kes on kunagi kuulnud, et unistustes realistiks peab jääma?
Unista suurelt!
No comments:
Post a Comment