Friday 7 September 2018

Suvepuhkus numbrites

Mul on nii hea meel, et mul see pisike blogipesa on. Muidu ei mäletaks ma pooli kohti, kus me käinud oleme. Blogiarhiivis on vahetevahel äärmiselt meeldiv sobrada ja just seda silmas pidades, sai kokku pandud ka tänane postitus.

Mõnda alljärgnevatest numbritest oled juba eelnevates reisijuttudes kohanud aga mõnda kindlasti veel mitte. Enne, kui ma Rootsi punaste majade armastusest ja Dala hobuse töökojast räägin ning Eestis veedetud nädala kuidagi moodi kokku võtan, on siin üks hästi kokkuvõtlik lugu meie selle suvisest euroopa tripist.

Kellele numbrid üldse ei istu, see vaatab niisama viimaseid Norra pilte. Või ootab järgmist kirjutist.
 Kunagi ammu ammu... Ehk siis alustame täitsa algusest.
Esimesed laevapiletid reisi jaoks ostsime ära juba selle aasta veebruari lõpus. Sõnast "kauaoodatud" ei sobi mitte miski paremini me reisikirjeldusse. Vahepealse aja jooksul tekkis küll korduvalt selliseid olukordi, kus tundus, et me ei reisi see suvi kaugemale kui toidupoodi, aga lõpuks läks kõik täpselt nii nagu pidi. Millalgi märtsis, täpselt päev pärast seda, kui C oli ära ostnud Saksamaa-Rootsi laevapiletid, teatas ta ülemus, et firma pandi müüki ja kõikvõimalike saatuste hulgas figureerib näiteks ka pankrot ja tehase likvideerimine...

Me saime sarnases stiilis uudiseid pool aastat enne reisi veel päris mitu korda, aga ega selliste pisiasjade tõttu ei saa reisiplaneerimist siis pooleli jätta.
Mina puhkasin seekord suvel kolm nädalat ja C ebaharilike asjaolude tõttu lausa viis ning sellest suurest puhkusest 19 päeva veetsime oma autotripil. 

Kui koduriiki hulka ei loe, siis jäi meile teepeale sel korral 8 euroopa riiki. Ma ei tea, kuivõrd sinna nimekirja passib Luksemburgi lugeda, sest selle külastamine piirdus küll vaid bensiinijaama kohvileti ja tualetiga aga läbi me sealt igatahes sõitsime.

Autorataste alla jäi 5300 kilomeetrit maanteid. Me enne reisile minekut arvasime tegelikult, et neid koguneb isegi rohkem.

3 korda sõitsime läbi maailma kõige pikema maanteetunneli- 24.51 kilomeetrit pika Lærdal tunneli, mis asub Norra fjordides, ühendades Lærdali ja Aurlandi linnu. Me oleme varasemalt korduvalt Šveitsi tunnelites sõitnud, kaas arvatud läbi sealse pikima- Gotthard tunneli, mis on 17 km pikk. Kui Šveitsis ja igal pool mujal natukenegi arenenud riigis on tunnelites tavapäraselt paremal pool vaba sõidurada, paralleelselt kulgevad avariiväljapääsutunnelid ja kohati leidub veel ka neid sos-telefoniputkasid, siis Norras ei olnud mitte üheski tunnelis, kaasa arvatud selles maailma pikimas, neist mitte ühtegi. Norrakad kaevasid mäe sisse kaks sõidurida teed ja siis vist väsisid ära ning viskasid kirkad nurka.
 Klaustrofoobia all kannatavatele isikutele seda tunnelit ei soovita. Ja mitte ainult selle pärast, et kui seal peaks õnnetus juhtuma, siis huvitav küll, kuidas sealt välja peaks saama. "Lõppu ei tulegi" tunne jõuab lihtsalt selle 25 km jooksul väga mitu korda kummitamas käia. 

Kaks reisi kõige pikemat sõitu kestsid kumbki 9 tundi ja möödusid väga suures osas vaid ühes riigis- Saksamaal. Riigis, kus valdavalt igal pool ! käivad kogu aeg ! teetööd. Kusjuures, mitte kunagi ei märka sa seal kuskil teetöölisi.
Ühel hetkel avastasime näiteks, et 27st sõidetud kilomeetrist 24 oli teetööde all. Mõnda kohta me teame juba peast- tee on üles kaevatud olnud viimased 5 aastat. Kuidas nad oma teetöid korraldatud ei saa on täielik müstika me jaoks, sest... sakslased noh. Kõik teavad, et neil on emapiimaga kaasa antud organiseerimise maailmameistritiitel.

Pissipeatusi kokku ei lugenud aga tankisime korduvalt. Kokku 328.5 liitrit kütust. 
See oli meie kõige merereiside rohkeim puhkus, ever. Selle 19 päeva jooksul viibisime kokku 8 erineva suurusega laevas. Ja me tõesti pole kunagi nii lühikese aja jooksul nii paljude paatidega sõitnud, alates praamist kuni kruiisilaevani.

Kõige pikem laevareis kestis 20 tundi. Leedust Klaipedast Saksamaale Kiel'i, kus meelelahutamise eest ei hoolitse mitte keegi peale sinu enda aga padjad on head. Ja see viimane on oluline! Meile piisas seal söömisest ja magamisest (ja selle koosluse mitmekordsest kordamisest), sest laevalt maha saades ootas ees 9 tundi öist autosõitu, sihtkohaks kodu.

Tallinn-Pärnu 2 tundi on meie siinsete sõiduharjumuste juures ootamatult lühikeseks teejupiks kahanenud. Kui ma Eestis elasin, siis oli Pärnu trip ikkagi ettevõtmine. Aga nüüd ei saanud ma muud kui muiata (khmmm...või siis päriselt naerda) selle peale, kui mu sõber selle teejupi peal jõudis rohkem kui kolm korda kurta selle üle, et tagumik on väsinud...

Kõige lühema laevareisi tegime kuskil fjordides. 10 minutilise ülesõidu teisele kaldale, sest muud moodi seal kohati edasi üldse ei saagi. Tee lõpeb ära, vesi tuleb vastu ja ongi kõik.

Ja päris merehaigeks oleks võinud jääda vaid Tallinn-Prangli paadikesel. Ilusa ilma kohta loksutas see pisike paadike kohati ikka väga märgatavalt. Aga oli vist samas koos sõpradega ka kõige lõbusam sõit. 
ps: Leia pildilt meie telk.
Vihje: Meie oma on sellest suurest sinise-kollase telgist ülespoole liikudes esimene ette tulev, telgist vasakule jääb meie auto ja telgi ees on risti üks suur karavan. Leidsid?  
Kõige kallima õhtusöögi maksime... mis sa arvad, kus? Loomulikult Norra pealinnas. Buffet-stiilis õhtusöök kahele, kus ükski roog väga ei hiilanud ja magustoit oli peaaegu otsas, maksis 90 euroraha.

Kõige odavama õhtusöögi sõime seevastu Leedus Klaipedas, vahetult enne laevale minekut. Hiina restoranis tellitud nuudlid, riis ja taldrikutäis fritüüritud kanafilee tükke, maksis koos alkoholivabade jookidega kahele inimesele 18 eurot. Kolmel taldikul olid nii suured portsjonid, et sellest oleks neli teismelist poissi vabalt kõhud täis saanud. Meie pidime suure kahetsuse ja piinlikustundega poole söögist raisku laskma.

Rootsis ja Norras käisime kummaski korra Ikea's lihapalle söömas. Esimeses saime kahekesi söönud 13 ja teises 40 euro eest. Me käime muide reisidel alati kui võimalik Ikeas söömas, sest meil on suur armastus Rootsi ning lihapallide + pohlamoos koosluse vastu. Ja seal saab alati tasuta tualetti ja restorani pääsemiseks on tavaliselt vähemalt pisike jupp vaja läbi poe jalutada. Selle jupi jooksul näeb alati midagi toredat.
Tagasiteel koju sõitsime kusjuures mööda Läti esimesest mööblikaubamajast aga see ei olnud siis veel kahjuks avatud. Kui mitme riigi Ikeas sina oled (söömas) käinud? Meil on linnuke kirjas 5 riigi ees. 
Mina olengi pisi-pisi.
Ainult selle reisi tarbeks soetasime ühe autokülmiku, ühe michelini giidiraamatu ja kaks maakaarti, kolm paari jalanõusid, kaks matkatooli, ühe fotokaamera, kuus paari sokke, ühe mälukaardi, ühe tuulejope, viis pakki küpsiseid, ühe telgilambi, ühe paki plaastreid ja kindlasti üht-teist muudki.

Me ei kohanud Norras mitte ühtegi trolli.

Rootsist tõime kaasa 5 Marabou šokolaadi, Tallinki laeva pealt 3 karpi Fazeri komme ja Eestist 2 Kalevi kommikarpi. Neist jätkub vabalt kuni järgmise puhkuseni. Äärmisel juhul kuni ema jõulupaki saabumiseni.


Telgis magasime kokku 4 ööd. Laevakajutites 3, hotellides 2, motellis 1, minu vanemate juures 7 ja minu suvekodus 1. Kõige parem padi on oma kodu voodis.

Kõige kõrgemas fjordide tipus vaatasime 1500 meetrit allapoole. Baltimaade kõrgeimast tipust- 318 meetrilt avanes aga vaade, millest armsamat pole mitte kuskil mujal. 

Me käisime Holmenkolleni suushüppetornis, jalutasime Lillehammeri tänavatel, ööbisime kahes hotellis, mis mõlemad olid 94nda aasta olümpiamängude ametlikeks ööbimiskohtadeks, sõitsime läbi stardist finishini Vasaloppet'i maratoni 90 kilomeetrit... enam rohkem suusateemalisemat puhkust oleks olnud üsna raske korraldada. Puudu olid vaid suusad ja talv ja lumi ja termoses kakao.... 

Naljakas fakt: kogu suusateema sattus me reisi täiesti juhuslikult, mitte ükski neist paikadest ei olnud meil eelnevalt plaanis, lihtsalt läks nii. Norra on tõeline suusamaa. 

Norras, Rootsis ja Eestis tegime kokku kahe peale 2354 fotot. Ainult 1 hakkab magamistoa seina kaunistama. 

Bisous

No comments:

Post a Comment