Prangli päevast on meil ainult mõnusad mälestused. Kas sa oled käinud? Kui ei ole, mine. Ma väga väga soovitan.
Tuleb ainult valida üks hea ilmaga päev, sest suure enamuse ajast veedad sa seal lageda taeva all. Saarel on küll üks muuseum, külapood ja kultuurimaja, kus teoreetiliselt saab ju peavarju aga isegi kolm tiiru igasühes ei täida hommikuse saabuva laeva ja õhtuse tagasimineku laeva vahepealset aega. Saarel on restoran, kus saab üllatavalt hästi süüa ning lahedates kämpingutes on võimalik ka ööbida. Kaheks päevaks jätkub seal vabalt avastamist. Umbes ülejärgmisest lõigust saada teada, miks ma seda tean.
Aga näiteks selline ilm nagu meie saime, sobib saarele minekuks super hästi. Natuke päikest ja natuke tuult, meri, rannaliiv ja männimets... võrratu.
Saarele saab tegelikult sõita ka sügisesel ja talvisel ajal ja ma kujutan ette, et seal oleks suure paksu lumega päikesepaistelisel talvepäeval ka megavahva. Päev otsa haudvaikses männimetsas lumes sumbata ja siis õhtul kämpingus maasaunas käia ja lõkke ääres kakaod juua. Kõlab nagu üsna idülliline talvepuhkus, kas pole? Veel korraldatakse Prangli saare läheduses hülgevaatlus paadiretki, mis oleks ka mu meelest äge ja meeldejääv seiklus.
Ma mäletan, kuidas me C-ga tahtsime eelmisel õhtul kogu reisi tühistada, sest ilmateate kohaselt pidi järgmine päev paduvihma sadama. Me kujutasime natuke liiga dramaatiliselt ette, kuidas me hommikul saarele jõudes kohe laeva pealt maha astudes üdini läbimärjaks saame ja siis ülejäänud päeva lõdisedes ja virisedes veedame, nii et L-il ja R-il meist ammugi villand saab ja nad meie juurest esimesel võimalusel põgeneda püüavad. Õnneks jäi see kõik vaid meie vaimusünnitiseks.
Me olime kõik neljakesi hommikul paadi peale minnes täiesti veendunud, et me jõuame saarele mitu ringi peale teha ja seejärel peame ilmselt pärast veel sadamas kai peal niisama jalgu ka kõlgutama ja tagasi viivat paati ootama. Tegu on ju ikkagi Eestimaa väikesaarega. Mis seal päev otsa ikka teha on? Kui kaua kuuele ruutkilomeetrile ringi peale tegemine ikka aega saab võtta?
Aimad vist juba, kui suure suuga me saime oma sõnu süüa.
Me ei jõudnud tervele saarele isegi mitte ühte tervet ringi peale teha. Saare kolmest külast jõudsime vaid ühte ja terve põhjapoolse osa jätsime järgmiseks korraks. Muuseumi ja kultuurimaja samuti.
Mida saarel teha?
Matkasaapad jalga, sest päris kindlasti saab seal matkata. Ma pead ei anna aga ma arvan, et me kõndisime natuke rohkem kui 10 kilomeetrit selle sealveedetud poole päevaga maha.
Vahepeal pidasime rannas piknikku ja peatusime iga kolmesaja meetri tagant, et pilte teha. Sadamast ostsime saare kaardi ja keerasime vasakule. Saarel on põhimõtteliselt ka mingil määral silte ja teeviitasid aga teelt kõrval männimetsa radadel ekslesime me teadmata suunas ikka päris mitmel korral. Täielikult ära eksida seal vist ei olegi võimalik, sest nii või naa tuleb ühel hetkel meri vastu. Ja mööda rannajoont minnes jõuab igal juhul ju sadamasse.
Ma lugesin reisile eelnevalt natuke, mida saarel kindlasti näha tasuks aga üldiselt piisab lihtsalt sellest, kui plaanis on veeta päev värskes õhus. Meile jäi teele külakiik- niisiis kiikusime natuke (C muide polnud kunagi varem külakiike näinud, sellel kiikumine oli tal esimene elus). Kämpingutest avastasime maasauna. See on midagi, mida minagi polnud kunagi varem näinud.
Prangli saare vaatamisväärsus number üks on maagaasi läte. Tõmbad toru otsas tikku ja leek süttib. Leegi nägime ära ja kuulsime, et tahtmise korral võiks seal ka muna praadida. Kohaliku poe ees (mis oli täpselt samasugune nagu mu suvekodu külas olev pood mu lapsepõlves oli) imestasime kohalike autopargi uskumatu sõiduseisukorra ja "kaasaegsuse" üle- milleks juhipoolne uks, kui saab ka ilma sõita. Ja sellised registreerimisnumbrid vahetati mujal riigis vist välja aastal 2000... Autopark on saarel ääretult omapärane.
Vaatetorni juures käisime, kohaliku koolimaja nägime samuti ära. Pisikeses kalurikülas imetlesime eesti rannarahvaste elamisi ja olemisi ning mingisuguse väga kummalise lennukivrakini juhatas kaart meid ka. Pisikese valge puukiriku- Laurentsiuse kiriku- leidsime ka üles ja aurulaeva Eestirand mälestusmärgi avastasime ka.
Aga nendest niiöelda vaatamisväärsustest hoopiski suuremat elamust pakkus ikka Prangli loodus.
Ja seda mitte ainult ühele prantslasele, need kolm eestlast olid samuti üsna silmnähtavalt rahul oma avastusega, kui ilus ja vaikne ja võluv ja puutumatu on üks meie pisike saar.
Kui mõnus seal oli omas tempos kulgeda ja kui mitte midagi muud, siis lihtsalt kopsud värsket õhku täis tõmmata.
Natuke tormine meri ja rannaniidud, suured rändrahnud ja liivane männimets, sealne taimestik ja seal pesitsevad linnuliigid on kokku üks tõeliselt mõnus ja unikaalne paik. Ja need vanad kalurikülad, kalapaatide ja -võrkudega on osake sellest nii loomulikult, et ei märkagi, et see on ju tegelikult inimese loodu.
Saare ühe külje pealt rannast näeb pealinna asustust ka ja see tundub korraga nii kauge ja samas nii lähedal. Elu saarel kulgeb vist natuke nagu täitsa omas mullis.
Mine ja koge ise ka!
Aitäh L-ile ja R-ile kvaliteeteaja eest.
Bisous
No comments:
Post a Comment