Detsembri esimesed tunnid.

Kaunist alanud detsembrikuud kõigile!

Foto on blogiarhiivist välja kaevatud meenutus eelmisest aastast. 

Sest me oleme sellisest talvemuinasjutumaast täna umbes sama kaugel kui maa kuust. Siin on päeviti ligi 8 kraadi sooja ja järgmise kahe nädala ilmaennustus lubab ainult ja ainult vihma. Aga sellest pole midagi. Jõuludeni on ju rohkem kui kaks nädalat aega ja kindlasti langeb just paar päeva enne kahekümneneljandat temperatuur miinuskraadidesse. Jõululaupäeva hommikul üles ärgates on akna tagune paksu valge lumevaiba alla mattunud ja jõuluime ongi sündinud. Eksju, onju. Palun, aitäh! 

Kui õues lumehelvestega kehvasti on, tuleb ise teha. Ma veetsin päeval paar head tundi lumehelbeid heegeldades. Sel ajal kui C lõunauinakut tegi. Kui ta üles ärkas, oli niidirull otsas ka. Homme näitan, täna on pildistamiseks juba ammu liiga pime.

Sel aastal on hea pühadevaim kuidagi ootamatult vara meid endasse haaranud. Seda nii vaimses kui materiaalses maailmas. Ja kummalisel kombel jätab samal ajal poodides toimuv tulede vilkumine ja hullumeelne ostlemine meid täiesti külmaks. Siin on see viimane juba alanud. Ma käin metsas käbisid ja puuvõõrikuid korjamas ning meisterdan neist kaunistusi ja me jalutame käest kinni hoides linna jõuluturul.... lihtsalt niisama. 

Umbes nädal aega tagasi oli mul veel ärev tunne hinges, et pühadehooaeg läheb nagunii jälle kiirustades mööda, kingituste otsimisest saab viimase hetke paanika ja kindlasti pole midagi selga ka panna aga see kõik kadus kuhugi ära. Selline tunne on, et võiks juba peaaegu homnepäev pidulaua katta, kleidi selga panna ja kingipakke harutama hakata. 

Mul oli eile poolik tööpäev, pärast mida, veetsin ma terve päeva natuke koristades ja mõningaid kaunistusi meisterdades ning neid siia-sinna üles riputades. Kodus ringi vaadates on juba natuke pühademeeleolu märgata küll. Pisike kuusk tuleb siia ka aga mitte veel. Ta vaeseke, ei elaks kaminasoojastoas ilmselt isegi mitte järgmise nädalavahetuseni. Nii et me natuke veel ootame. Mul on veel mõned kaunistuste ideed aga nende kallal plaanin nüüd kuu jooksul rahulikult nokitseda. Ma väga loodan, et mõned neist jõuavad siia blogisse ka. 

Tööl on sama lugu- meil on kombeks ka ateljee nurka kuusk tekitada ja mõned kaunistused üles riputada. See kõik sai sel nädalal tehtud, nii et sealgi valitseb nüüd natuke pidulik jõulumeeleolu.

Mul on pisikeseks traditsiooniks saanud ühest siinsest kodusisustuspoest nende nõude jõulukollektsioonist igal aastal endale üks ese soetada. Sel aastal vist juba neljandat korda, kasvatan siin vaikselt oma jõululaua serviisi. Ühel aastal soetasin näiteks tähekujulised serveerimistaldrikud, mis iga aasta viimasel kuul pea igapäevast kasutust leiavad. 

Sel aastal langes valik portselanist kolmikkausile, mille keskel särab pisike kuuseke. Nii, kui ma seda poes silmasin, teadsin, et see on mu selleaastane ost. Igal aastal annab see pood jõulusarjas välja mõned uued nõud ja minu rõõmuks on need alati samas stiilis, värvitoonides ja mustris- valge portselan pisikeste kuldsete täppide ja kirjadega. Neist saab kahekümneneljanda õhtul ühe ilusa jõululaua kokku panna. 

Kingitustega on sellised lood, et mõned juba ootavad töötoa kapi peal. Ise ka ei usu, aga seal nad on. Ilusti reas ja pakkepaberi ootuses. Ausalt, ma pole vist mitte kunagi nii varajane olnud. Detsembrit on ju vaid loetud tunnid olnud. Mõned kingitused on just praegu postiga teel ja mõnda tegelikult veel ei ole ka. Ei tea isegi, mis nad olla võiks, aga see millegipärast ei kõiguta. Ma tean, et sel aastal sujub kõik kuidagi eriti mõnusalt, rahulikult omas jõulumaailmas kulgedes.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Strasbourg'i jõuluturu avamisel ja plaan on ühel nädalavahetusel külastada veel mõnda jõuluturgu. Sellist, kus me aastate jooksul veel käinud pole. Alsace'i piirkonnas on meil neid avastamata linnakesi veel mitmeid. Ühe nädalavahetuse tahaks veeta kuskil mujal kui kodus, näha ühte vaatemängu. Aga see on veel alles plaan ja peaks olema C-le üllatus, nii et ma rohkem sellel siin praegu ei peatu. 

Et täna on esimene detsember ja homme esimene advent, siis mängib meil erandina sel nädalavahetusel kodus jõulumuusika. Küünlad põlevad, kuigi pean tunnistama, et kombinatsiooniga kaminaleek + jõuluootus on neil õige pisut keeruline võistelda. Ja sel ajal kui mina siin seda jutukest kirjutan, ja otsi kokku üritan tõmmata, praeb C köögis verivorste. Pohlamoosi ja ahjus küpsenud kartulite-porganditega. 

Jep, siin kodus on ikka täiega pühadehooaeg alanud.

Ma loodan, et neid kodusid on veel. Sest millal siis veel, kui mitte praegu. 

Bisous