Kuidas me võhivõõra üksi koju jätsime

Tahtsin siit täna ainult korraks läbi tulla ja öelda, et ma ei jõudnudki sulle plaadimustri ladumisest jutustada. Enne said kõik plaadid seina pandud. 

Meie plaatija, kellega oli kokku lepitud tööpäev selleks reedeks ehk siis ülehomseks, helistas esmaspäeva hommikul C-le ja teatas, et ta tuleks hea meelega hoopis homme hommikul kell 9. Meile sobib, eks? Eeeee...C ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui et, okeiiii siis. 

Kuna ma ei saa ühe päevase etteteatamisega vaba päeva võtta ja C ammugi mitte, siis jäigi mul juhendamata ja otsustamata ning me jätsime naabrile meie kodu võtmed, et ta annaks need töömehele, kes ennast siis teisipäeva hommikul ise meie juurde sisse lasi ja tööle asus. 

Teisipäeva pärastlõunal koju minnes manasin ma küll vähemalt korra silme ette pildi meie tühjaks tassitud kodust ja sellest, kuidas ma pean esimest korda elus prantsuse politseisse helistama aga loomulikult oli mu kujutlusvõime ainult natuke liiga loominguline.

Taustainfona võiksid sa teada, et me ei olnud kunagi näinud ühtegi selle töömehe tehtud tööd. C telefonis on tema number märgitud kui "plaatija 2" ja ma ausalt öeldes ei saanudki tema nime teada. Me saime ta kontakti "plaatija 1"lt, kes pidi algselt tulema töid tegema aga mingitel kummalistel põhjustel kuue kuu jooksul ei jõudnud kordagi niikaugele ja nii ta lõpuks andiski meile lihtsalt kellegi oma tuttava numbri.
C ei kohtunud nüüd kordagi meie töömehega.
Mina nägin teda mõlema päeva lõpus, kui kõik oli juba peaaegu valmis. Esimese päeva õhtuks olid seinas majapidamisruumi, vannitoa, kamina taguse ja tualeti plaadid ja mul jäi seletada vaid tänaseks jäänud köögiplaatide mustri kulgemine. Vuugi värvid valisime C-ga eile õhtul välja ning jätsime töömehele hommikuks post-it'i peale märkme. Köök- helehall. Majapidamisruum- valge. Tualett- helepruun...

Kahe päevaga said viies erinevas ruumis kõik plaadid seina ja nüüd me istume kahekesi diivani peal ja vaatame, kuidas vuugivahed kuivavad. Hahahaa. Tegelikult oleme siin lihtsalt superrõõmsad, et see suur töö sai nii kiiresti ja hästi tehtud. Ja peaaegu täitsa ilma meiepoolse kaasamiseta.

Nädalavahetusel ladusime paika tualeti plaatide mustri ja köögi omade samuti. Aga jätsime köögi tapeedikiskumise loomulikult selle nädala peale, sest reedeni oli ju veel aega maa ja ilm. Ja siis kui töömees esmaspäeva hommikul helistas, et ta tuleb teisipäeval, siis sai järsku maa ja ilm aega otsa. Esmaspäeva õhtu venis unetundide arvelt natuke pikale aga sest polnud väga hullu. Me kumbki ei saanud tol ööl nagunii eriti magada, sest muretsesime vist natuke sellepärast, kuidas asjad kulgema hakkavad. Kas ta ikka oskab plaate seina panna ja ega see tal juhtumisi esimene töö pole. Ja natuke kummaline oli ikka võhivõõras lihtsalt niimoodi omapäi koju jätta. Aga kõik laabus hoopis lihtsamalt kui olime arvanud, ilma ühegi sekelduseta.

Me nüüd korra naljatasime, et kas peame esiukse luku jälle ära vahetama (korra oleme me seda sarnases situatsioonis juba teinud) aga praegu vist jääb. Või mitte. Eks me vaatame seda asja.

Lubasin tapeedi eemaldamise kogemust ka jagada ja pean ütlema, et ei olnud vist sugugi niiiiii hull kui ette kujutasin aga natuke tüütu ettevõtmine on ikka. Hea, et tervet seina ei pidanud liimikihist puhastama. See oli selle ürituse vaieldamatult kõige ajakulukam tegevus.

Pilte täna ei ole, sest kõik alles kuivab ja on üsna korraliku tolmu-tsemendi kihi all. Põrandad jõudsin täna ära pesta ja tunne oli täpselt selline nagu kaks aastat tagasi majja sisse kolides. Mitte et ma vahepeal ei oleks põrandaid pesnud, vahetevahel seda ikka juhtub aga sisse kolides oli maja täpselt samasuguse valge ehitustolmukihi all nagu tänagi ja mind tabas nüüd täielik nostalgialaks. Mingi päev otsin raudselt majaehituse pildid ja raamatu üles ning veedan hea hetke meenutuste lainel.

Homme või millalgi kui kõik ilusti kuivanud on, saan plaadid puhtaks pesta ja siis saab pilti ka teha.
Bisous