Juubel Pariisis ja Château de Chantilly

Viitega eelmisele postitusele ja jätkates reisikirjasarja "nädalavahetus Euroopa pealinnas"- möödunud nädalavahetuse veetsime seekord Pariisis ja selle lähistel, põhjuseks C isa 60nes juubel. Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et reisikiri saab üsna pea ka kolmanda osa. Arva ära, millises pealinnas?

Juubelipidustused olid meil seekord aga üsna tagasihoidlikud, et mitte öelda üpris olematud, sest õigest päevast on praeguseks juba piinlikut palju aega möödas ja suurt pidu meenutavad vaid C isa korteri põrandaliistude vahelt ikka veel aeg-ajalt välja ilmuvad confetti täpid. Aga mis teha, kui inimestel on nii klappimatud graafikud. Idee oli kolm last ehk siis C, ta õde ja vend (koos kaaslastega) ühe peolaua taha saada ja see sai teoks umbes kaks kuud pärast õiget pidupäeva. Õnneks on meil selle kohta tabav ütlus- parem hilja kui mitte kunagi. 

C soetas eelmise aasta lõpul omale rongifirma sooduskaardi, mis annab nädalavahetuse piletitele 25-protsendilise allahindluse ja nii me avastasimegi enda jaoks rongireisimise. Ei mingit kuuetunnisest autosõidust väsinud tagumikku enam. Rongisõit on siin väga mugav ja 320km tunnis sõitev rong viib enamasti ikka hulga kiiremini kohale, kui auto. Sooduskaardi ainuke konks seisneb selles, et soodustuse saab vaid vähemalt 200 kilomeetri kaugusele sõites, nii et naaberlinna minek ei tasu end eriti ära. Pariis seevastu aga küll.

Äratuskell helises laupäeva hommikul küll kriminaalselt vara (kumbki meist ei ärka tööpäevadel ka sellisel kellaajal) aga kell seitse olime rongis ja poole kümne ajal juba pealinnas. Rongijaama kõrvalt rentisime auto, et isa juurde sõita ja enne kella kahteteist olime juba laua ääres lõunasöögi valmis.
Oleks me teadnud, mis eelroaks on, oleks vist järgmise rongiga läinud. 

foto: domainedechantilly.com

Kõikvõimalikel C perekonna üritustel saab alati väga hästi süüa. Igasuguseid prantsuse köögi kulinaarseid hõrgutisi ja seegi kord polnud mingi erand aga eelroaks olid nad vist meelega sel korral valinud teod ja ma arvan, et see jäi mul nüüd esimeseks ja viimaseks korraks, seda delikatessi alla neelata. Ei ole minu tassike teed, see nätske ollus. Õnneks pääsesin ma vaid kolme- ma huvi pärast tahan proovida- isendiga, nii et ei mingit traumat aga mingit armastust samuti mitte.

Toiduelamuste ja kingipakkide jagamise vahepeal otsustasime päevaga veel midagi meeldejäävat ette võtta ja sõitsime läheduses paiknevat lossi avastama.

Chantilly on linnake, kust pärineb vahukoor ja nagu sellest oleks turistide kohalemeelitamiseks veel vähe, paikneb seal ka üks riigi kuulsaimatest lossidest- Château de Chantilly.

See on see kuulus prantsuse loss, mis asub nö jalgupidi vees. Ehk oled seda ülemist fotot juba kuskil varem näinud? Muide, see ei ole mingi üleujutuste ajal tehtud erakordne foto, vaid need on sajanditevanused vaenlase vastu kaitseks ehitatud basseinid, mis ongi kogu aeg vett täis.

Me veetsime kõik koos terve imeilusa pärastlõuna lossis ja lossi ümbritsevas pargis jalutades. Õhtusöögiks olime tagasi kodus, kingituste jagamise järel mängisime poole ööni lauamänge ja pühapäeva lõunal suundusime taaskord rongi peale, et koju tagasi sõita. 

 Bisous