Viiulikonkurss Brüsselis

Viiulit ma mängida ei mõista aga just see on põhjus, miks eelmisel nädalavahetusel Brüsselisse sattusin. Mu ema töö lennutab ta aeg-ajalt erinevatesse Euroopa riikidesse ja eelmisel nädalal maandus ta Belgia pealinnas. Ja kuna meie siin elame ikkagi keset Euroopat, nagu C armastab mulle aeg-ajalt meelde tuletada, mis sest, et kesk metsi ja mägesid, on siit tõesti mitte väga kaugel paljud Euroopa pealinnad. Luxembourg, Bern, Viin, Rooma, Pariis, Amsterdam.... Ja kui hästi hästi otsida, siis leiab vahel uskumatult soodsaid viise ka nende külastamiseks. 

C-l on superpower. Ma arvan, et tal on neid tegelikult rohkemgi kui üks aga muuhulgas on tal oskus eriti soodsaid bussi-, laeva-, lennuki- ja põhimõtteliselt ükskõik millise transpordiviisi pileteid leida. Tema on meist kahest see, kes alati meie puhkusereisi teekonnad paika paneb ja ma jätan selle ülesande hea meelega temale. Vastasel juhul veedaksime me kõik oma puhkused maksimum 100 km raadiuses.

Brüsselisse oli mul plaan minna reedel pärast lühikese tööpäeva lõppu aga neljapäeva õhtul olid mul arvutiekraanil ainult rongipiletid läbi Pariisi, mis maksid ligi 300 euri. Ja ma oleksin vist nendega isegi kuidagi moodi lõpuks leppinud aga kuna ma ikka väga rõõmus nende üle ei olnud, siis otsustas C internetiavarustesse sukelduda ja umbes poole tunniga leidis ta mulle edasi-tagasi piletid vähem kui 80 euro eest. Ja põhimõtteliselt sama ajakuluga, mis oleks kulunud rongiga läbi Pariisi minnes. C leitud variant kulges aga läbi Luxembourg'i ja sinnamineku rong + rong + buss eest maksin 56 ja tagasituleku bussi eest 20 euri. Superpower ma räägin. 

Aga Brüssel oli tore. Natuke tuuline ja pilvine ja vihmane aga sellegipoolest ütlemata tore. Veetsime suurlinnas kaks mõnusat päeva.

Käisime ema tööga seoses Brüsseli konservatooriumis laupäeva hommikul viiuleid kuulamas. Ma muidu suvalisel turismireisil sellisesse kohta väga ei satu, nii et mind paelus hoone ise umbes samavõrd kui see, mis laval toimus. Viimane oli muidugi ka huvitav. Ja pani mind mõtlema selle peale, et peaksin kohalike klassikalise muusika kontserdikavadega tutvuma. Ehk leidub siinsamaski viiulikontserte, mida võiks kuulama minna.
Konkursi lõppedes olid meil kõigil kõhud loomulikult tühjad. Suundusime linna kuulsaima kioski sappa ootama, et kätte saada lõunasöögi vääriline ports maailma parimaid friikartuleid. Olid täpselt sama head, kui aasta tagasi. Iga Belgia reisi kohustuslik köögipool on vahvlid ja friikartulid. Ja kui ma oleks õlle sõber, siis see viimane vististi ka.

Pärastlõunal käisime läbi mõne (või mitme) poe, lobisesime kohvikus latte tassi taga ja seejärel... eksisime ära. Nii põhjalikult, et korraks hakkas vist isegi kõhe. Ja talupojamõistus ei aidanud. Aga õnneks kõhe läks mööda ja mingi nipiga leidsime me lõpuks ikka õige suuna ja sealt edasi oli peamiselt ainult naljakas. Õnnelikult koju jõudsime siis, kui sammulugeja näitas 13 kilomeetrit ja 18 000 sammu. Thank god for good shoes!

Pühapäeva hommikul käisime muusikainstrumentide muuseumis (soovitame soojalt) ja lõunat söömas ja veel üpris mitmes šokolaadipoes ja siis oligi mul aeg tagasi koju sõita.

Bisous