Meil on harjumus argipäeviti enne uinumist lugeda. Või no vähemalt nendel argipäevadel, mis pole liiga hiliste öötundideni veninud või liiga tihedat asjatamist täis olnud.
Minu öökapil on alati hunnik raamatuid. Erinevalt C-st, kes suudab korraga maksimaalselt 2 raamatut virna laduda. Kõrgemal virnal on tema meelest juba märkimisväärne oht segamini minna või hoopis ümber kukkuda.
Mul on aga pidevalt mitu raamatut korraga käsil ja kuna enamasti on nad igaüks täiesti omaette ooperist, siis ei ole mul mingit probleemi neid vaheldumisi ka lugeda. Millise raamatu ma täna õhtul kätte võtan, sõltub tujust, kuu seisust (ilmselgelt) ja vististi ka mööda läinud päevast. Kui tööpäevad venivad pikaks ja poeskäigud, aia- ja kodutööd jätavad õhtuks järgi vaid tühjaks pigistatud sidruni, siis haaran mõtlemata kätte eestikeelse või inglisekeelse raamatu. Nendel õhtutel on aju tõlkeosakond tavaliselt ammu ukse kinni pannud ja koju läinud. Aga kui jaksan õhtutundidel veel keeleakrobaatikat teha, siis loen prantsuse keeles.
See viimane läheb muidugi üha lihtsamalt. Selles mõttes, et üha vähem tähelepanu kulub tundmatutele sõnadele ja tõlke otsimisele/küsimisele. Kuigi pean tunnistama, et ma loen ainult teatud tüüpi raamatuid prantsuse keeles, mille sõnavara on tavaliselt üsna teemakeskne. Peamiselt on mu kapil prantsusekeelsed reisikirjad ning aiandus- ja kokaraamatud. Okei, neid viimaseid "loen" pigem siiski köögis aga ehkki sellist tüüpi raamatute lugemine ei täienda just väga laialt mu sõnavara, saab sealt teada see-eest väää-ga spetsiifilisi sõnu.
Nii nagu majaehitusega lisandusid mu sõnavarasse "vihmaveerennid", "kipsplaadid", "tüüblid" ja muud toredad (ja khmmm....hästi vajalikud) prantsusekeelsed sõnad, siis aiandusraamatuid lugedes täieneb hoopis teistsugune sõnavara. Puude liiginimetused ja mullatüübid tõlgin eesti keelest otse prantsuse keelde, enamasti teadmata vahepealseid inglise keelseid vasteid. Võib juhtuda et mõningatest meie omavahelistest vestlustest ei saa keegi kõrvalvaataja midagi aru, sest me võime iseendale märkamatult ühte lausesse vabalt kaks keelt (harvem kolm) kokku panna.
Ilukirjandust eelistan ma siiani lugeda ikka pigem eesti või inglise keeles. Ja kui nendest kahest peaks veel ühe valima, siis võtaksin kõhklemata kätte eestikeelse raamatu.
C öökapil on näiteks ainult emakeelsed raamatud. Ma arvan, et viimati luges ta inglisekeelset kirjandust siis, kui me Rootsis õppisime. Ja noh, eestikeelsest peaks talle vist kõigepealt aabitsa kätte andma.
Prantsusekeelne aiaraamat "Créer un massif de fleurs" on praeguse hetke vist kõige aktuaalsem lugemine. Raamat sellest, kuidas püsilillepeenart kujundada. Ma olen ta tegelikult juba kaks korda kaanest-kaaneni läbi lugenud, aga kuna kohe varsti on istutamise aeg, siis sirvin teda praegu üsna tihti. Sel kevadel on käsil kolme lillepeenra kujundamine ja see ettevõtmine on osutunud oodatust tunduvalt keerulisemaks. Seepärast ka taaskohtumised raamatuga. Ägedaid püsililli on lihtsalt liiga palju ja ma ei suuda otsustada, mida võtta ja mida jätta. Aga raamat on asjalik.
Teine prantsusekeelne pooleli olev raamat on praegu Le Routard'i giidiraamat Senegalist. Ma ei ole jõudnud seda postitust veel avaldada, aga põhimõtteliselt ootab siin draft'ides üks kirjutis pealkirjaga "mida kõike ma Senegalist ei tea". Kuna august ja puhkus ei ole enam teab-mis kaugete mägede taga, tahan ma ennast enne reisile minekut ikkagi natuke põhjalikumalt selle riigi elu-oluga kurssi viia. Giidiraamatuid on mu meelest alati põnev lugeda, kuigi see ei klassifitseeru ka vist kõige harilikuma kirjanduse mõiste alla.
Inglisekeelne memuaar "Becoming" Michelle Obamalt on mind täiega üllatanud. See raamat oli mul mitu kuud Amazoni ostukorvis, sest ma ei suutnud otsustada, kas mul on vaja seda lugeda või mitte. Siis sattusin netis ühele eestikeelsele lõigule, mis mind hetkega köitis ja kaalukausi siis ikkagi tellimise poolele kallutas. Ostsin Amazonist inglisekeelse variandi ja üldse ei kahetse.
See on hästi ladusalt ja lihtsalt kirjutatud, kellelegi, kes armastab memuaare, on see väga haarav lugemine. Kõik need tagatubade lood ja tema (tahaks loota, et ikka ehedad) emotsioonid ja tunded ja mõtted teevad sellest meeldiva ajaviitmise.
See on hästi ladusalt ja lihtsalt kirjutatud, kellelegi, kes armastab memuaare, on see väga haarav lugemine. Kõik need tagatubade lood ja tema (tahaks loota, et ikka ehedad) emotsioonid ja tunded ja mõtted teevad sellest meeldiva ajaviitmise.
Järgmine pigem mõtlemapanev ajaviitmine on Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog/Inglise aed". Õnnepalu ei ole tegelikult mu kõige lemmikum eesti kirjanik aga et ta teoseid on lausa kaks mu kapil hetkel, siis tundub, et ega ta väga vastumeelne pole ka. Alguses nõuab tema kirjaviis kohanemist aga sellega harjub. Või siis mitte. Kuidas kellegagi.
Valdur Mikita "Lindvistika (ehk metsa see lingvistika)" on mu kõige kauem kapil istunud raamat. Tegelikult ka, ma enam ei mäletagi, kas ta ilmus sinna eelmisel või üle-eelmisel....khmmm.....aastal. Sest ma kõigepealt võtsin üleüldse tükk aega hoogu, et temaga üldse alustada ja siis kui ma jõudsin umbes poole peale, otsustasin ma, et see ei lähe kohe enam mitte kuidagi.
Erinevalt sellest parasjagu pooleliolevast memuaarist, tuleb Mikita kirjakeele ja mõttemaailma läbinärimiseks teha palju tööd. Laused on enamasti liialdamata kilomeetrised; läbipõimitud vähemalt kolmest erinevast mõttest korraga ja katsu sa siis lause lõpuks aru saada, millest üleüldse kogu lugu alguse sai või millega lõppes ja kas kogu asjal oli mõtet ka. Ja vahel tundub mulle, et on liig apalju mõtteid korraga. Saa siis aru. Ühesõnaga, selle raamatu lõpetamisega läheb veel aega.
Erinevalt sellest parasjagu pooleliolevast memuaarist, tuleb Mikita kirjakeele ja mõttemaailma läbinärimiseks teha palju tööd. Laused on enamasti liialdamata kilomeetrised; läbipõimitud vähemalt kolmest erinevast mõttest korraga ja katsu sa siis lause lõpuks aru saada, millest üleüldse kogu lugu alguse sai või millega lõppes ja kas kogu asjal oli mõtet ka. Ja vahel tundub mulle, et on liig apalju mõtteid korraga. Saa siis aru. Ühesõnaga, selle raamatu lõpetamisega läheb veel aega.
Kuna mitu neist saavad kohe kohe läbi, siis ootan raamatusoovitusi.
Bisous
No comments:
Post a Comment