My French Blog on internetiavarustes eksisteerinud juba natuke rohkem kui kuus aastat aga see on mu esimene küsimuste-vastuste postitus.
Alustasin blogi pidamist loetud kuud pärast Prantsusmaale kolimist, kui sai selgeks, et ma ei jõua kõikide sõprade ja pereliikmete igapäevastele arupärimistele uue elu-olu kohta, vastata. Lisaks ei tundnud ma siia kolides mitte kedagi, nii et blogist sai koht, kus oma uuse elu avastusi ja kogemusi jagada.
Nii nagu mitmetel teistelgi kaaskirjutajatel, oli ka minu blogi algselt mõeldud vaid mu sõpradele ja perele ja ausalt öeldes, ei tulnud mul kordagi pähe siia endast mingi tutvustav jutuke kirjutada. Minu inimesed tunnevad mind kohati paremini kui ma ise. Ühel ilusal päeval sai aga selgeks, et siin käib vist lugemas ka selliseid inimesi, kellega mul ei ole olnud võimalust tuttavaks saada ja see pani mind korraks mõtlema selle peale, et äkki peaksin ennast siin natuke ikka tutvustama.
Sellest avastusest läks aga väga hea jupp aega mööda ja nüüd oleme me täna siin.
Internet on täis taolisi #gettoknowme küsimustikke ja aegajalt olen ma erinevaid versioone neist näinud ringlemas ka eesti blogimaastikul. Nüüd, kui ma aga reaalselt küsimusi otsima asusin, ei leidnud ma ühtegi meelepärast eestikeelset varianti, küll aga pakkus laia küsimustevõimalust inglisekeelne meedia. Kuna 471 küsimust tundus natuke... eeee..... "liiga palju isiklikku informatsiooni", siis valisin pärast pikka kaalumist ühe 25 küsimusega listi.
Ma ei kirjuta täna siin sellest kui pikk ma olen, kas mul on õdesid-vendi, mida ma ülikoolis õppisin, kas mul on keskmine nimi ja tätoveering. Võib-olla kunagi ilmuvad vastused ka nendele küsimustele aga täna on siin hoopiski natuke isemoodi küsimused. Ja minu vastused neile.
Parim mälestus lapsepõlvest?
Eredaid mälupilte lapsepõlvest on mul päris mitmei- piparkoogimajade ehitamistest legomajade lammutamiseni- aga kui ma pean ainult ühe välja tooma, siis meenutaksin meie pere suviseid sõite maakodusse. Meie maakodu asub nimelt täiesti teises Eestimaa otsas ja ma mäletan alati neid pikki autosõite ja seda elevust, mis meid kõiki valdas, kui me lõpuks suure tee pealt kruusa peale keerasime ja maja katus mäe tagant paistma hakkas. Seda sooja suveõhku, mis autoust lahti tehes ninna lõi. Viimasest käigust natuke kõrgeks kasvanud muru, kuhu kingad ära kadusid, kui me majaümbrust uudistama asusime ja neid sääsepunne, mis esimese poole tunniga käed-jalad sügelema panid. Tubade ja voodite valiku segadust, autotäit asjade tuppakandmist, ämbriga kaevuvee toomist... Rõõmu sellest, et ees ootas nädal või kaks hommikust õhtuni õues mängimist ja metsmaasikate söömist ja heinamaalt lillede korjamist ja jalgrattaga poodi jäätise järele sõitmist...
Kui sul oleks võimalik elus midagi teisiti teha, mis see oleks?
Ma ei ole mis-oleks-kui tüüpi inimene. Ma ei kahetse ühtegi otsust, mis ma olen oma elus teinud ja mulle ei meeldi tagantjärgi targutada ja oletada ja spekuleerida. Aga kui ma saaksin ajas tagasi minna ja midagi siiski teisiti teha, siis ma oleksin oma esimese ülikooli ka ära lõpetanud. Mitte paberid lihtsalt välja võtnud ja minema kõndinud. Vahel ma mõtlen, kuhu mu elutee oleks mind sellisel juhul viinud....
Kuidas te kohtusite?
Ahhh, ma armastan seda küsimust, sest ma armastan meie lugu.
Me kohtusime C-ga olles mõlemad Erasmuse programmi raames Rootsi väikelinnas vahetusüliõpilas programmis. Ja kui nüüd eriti täpseks minna, siis me kohtusime esimest korda tekstiilikooli liftis.
Mille üle sa kõige rohkem uhkust tunned?
Ma ei tea, kas see on nüüd asi, mille üle kõige suuremat uhkust tunda, aga ma olen üpris rahul iseendaga, et mul on elu kolmes keeles.
Mis on su lemmikmuusika?
Dagö.
Mul ei ole ega ole kunagi olnudki ühte kindlat lemmikmuusika žanri. Sõltuvalt mu vanusest passis, on mu kõrvaklappidest olnud kuulda nii klubimuusikat kui klassikakontserti, vahepeale poppi ja jazzi ka. Aga ma olen juba väga väga pikka aega olnud dagö lummuses, ja seda nii headel kui halbadel päevadel. Mõne nende looga seostuvad mul tänaseni nii tugevad mälupildid, et muusikat kuulates on mul tunne nagu ma oleks tagasi selles kümne aasta taguses hetkes. Dagö oli, on ja jääb.
Kui sa saaksid ükskõik kuhu reisida, kuhu sa läheksid ja miks?
Esimese hooga ostaks ma loomulikult pileti Tallinnasse. Aga oletame, et see soov on täidetud ja ma võin maailma natuke laiemal trajektooril vaadata, siis minu ükskõik kuhu reis oleks New Yorki. Sest New York on mu unistuste linn, sellest ajast kui ma mäletan ennast unistamast.
Kui sa saaksid omada vaid viite asja, mis need oleks?
Nagu üksiku saare ja ellujäämiskursuse mõttes? Sellisel juhul võtaksin ma asustamata saarele kaasa entsüklopeedia, noa, suure sooja pleedi, kalapüügivahendi ja peegli. Need on esimesed viis asja, mis mulle pähe tulid, isegi kui ma ei oska seda viimast võib-olla kõige paremini põhjendada...
Niisama viie asja omamise loetelul ei näe ma aga väga sügavat mõtet... Telefoni võiks ju näiteks omada aga ainult sellisel juhul kui on ka mobiilivõrk ja internet. Voodi võiks ka olla, sest ma üldse ei armasta madratsi peal magamist aga voodis peaksid ju padjad ja tekid ka olema...Jne.
Milline õpetaja avaldas sulle kõige rohkem mõju ja miks?
Põhikooli ja keskkooli peale mõeldes tuleb mul esimesena meelde meie käsitöö õpetaja. See oli minu maailm alates meie päris esimesest tunnist kuskil kuuendas klassis vist ja arvestades kõiki neid oskusi, mis mulle sealt kuni tänaseni on külge jäänud, oli see aine ja õpetaja minu jaoks vägagi mõjukas. Ülikoolist meenutaksin ma materjalideõpetuse ja joonistamise õpetajat, kes sundisid mind oma piire nihutama ja võimeid-teadmisi proovile panema.
Pöördehetk sinu elus?
No question here- Rootsi õppima minek. Kuigi Prantsusmaale kolimine võiks ju ka olla aga ma pean seda viimast pigem pöördehetke tagajärjeks.
Miks sa valisid selle ameti?
Tegelikult olen ma oma praeguses ametis suht-koht olude sunnil. Ma tahaks veel loota, et ma pole seda õiget ametit veel valinud. Kui ma seda aga ühel päeval teen, siis sellepärast, et süda ütles, et see on minu amet.
Kas sul on arme?
Peale ühe pisikese täpi mu otsaees, mille jätsid mulle tuulerõuged, ei ole mu kehal ühtki suuremat ega väiksemat armi. Küll aga on mul jalal üks natuke silmapaistev sünnimärk.
Kuidas sa veedad oma vaba aega?
Tegeledes hobidega- õmmeldes, kududes, tikkides. Lugedes raamatuid. Pildistades. Kirjutades blogi. Vaadates filme. Kaevates peenraid ja istutades lilli. Unistades.
Mul on alati midagi teha ja mul ei ole kunagi igav. Mul on palju hobisid ja õnneks on mul töö, mis annab mulle aega nendega ka tegeleda. Juba tükk aega on mul tunne, et kodusisustamine võiks ka hobi alla kuuluda, arvestades seda, kui palju aega ma veedan kardinakangaid valides ja seinu värvides.
Kui sa võidaksid loterii, mida sa siis teeksid?
Ilmselt ei teeks ma tükk aega selle rahaga mitte midagi. Mul on harjumus oma rahaasjadel väga hästi silm peal hoida ja kõiki oste/väljaminekuid väga põhjalikult enne kaaluda. Vahel võib see kaalumine mitu kuud kesta, pool aastat kaalumist ei ole ka mingi kunst.
Kui ma ühel hetkel olen siis otsusele jõudnud, et ma võin sellest loteriivõidust mingi osa materjaalsetele asjadele kulutada (pärast annetusi ja reisimisi), siis ma läheksin ilmselt otsejoones sisustuskaubamajja.
Mida sa kõige rohkem kardad?
Kurjust ja karjuvat ebaõiglust. Ämblikke kardan ka. Meeletult.
Keda sa imetled kõige rohkem?
Inimesi, kes teevad tööd, oma unistuste elluviimiseks.
C-d, kellel on vastus kõkidele mu küsimustele.
Oma vanemaid, kes on pika, õnneliku ja eluterve kooselu musternäidised.
Mis on su kolm kõige lemmikumat raamatut ja miks?
F. H. Burnett "The secret garden", Karl Ristikivi "Õige mehe koda", Agatha Christie mõrvamüsteeriumid ja Tove Janssoni Muumioru lood. Okei, sai rohkem kui kolm aga ma olen kõiki neid korduvalt ja korduvalt lugenud ja see ütleb iseenesest juba midagi. Sest valdavat enamust raamatuid, mis su raamaturiiulil just praegu seisavad, tolmu koguvad ja päikesekiirtes tuhmuvad, ei ole sa avanud pärast seda esimest korda, kui sa nad läbi lugesid. Onju nii.
Muumitrolle armastan ma siiani ja mõrvamüsteeriumid on lihtsalt paeluvad. Ristikivi viimasest lugemisest on palju aastaid möödas aga ma siiani mäletan selle raamatu tekitatud mälupilte ja sama kehtib tegelikult ka Salaaia kohta.
What feels like love to you?
Tead mis. Ilma pikemalt järgi mõtlemata oli mu esimene reakstioon sellele küsimusele- kuldne retriiver. Ja ma jätangi selle vastuse nii.
Mis on su tugevaim isikuomadus?
Pühendumine, organiseeritus, kohanemisvõime. Ma arvan, et neist on mul elus kõige rohkem kasu olnud.
Kui sa oleksid president, mida sa esimesena teeksid?
Sõltub sellest, millise riigi presidendi ametikohta mulle pakutakse, eks. Eestis vahetaks üsna kiire liigutusega praegu võimul oleva valitsuse välja.
Kui vanalt sa ennast praegu tunned ja miks?
25. Ma tunnen ennast kogu aeg kahekümneviiesena. Miks? Pole õrna aimugi. Aga ma võin sulle teada anda, kui see muutuma peaks ja ma ennast kolmekümnesena tunnen. Hinge kinni pidades ei soovita oodata.
Kui sa saaksid olla tunnistajaks ühele sündmusele minevikust, olevikust või tulevikust, mis see oleks?
Ma tükk aega mõtlesin kas vaadata minevikku aga valin siiski tuleviku. Ma tahaks kangesti näha, milline näeb välja meie planeet 200 aasta pärast. Mis saab siis, kui mind siin maailmas enam ammu ei ole.
Kas kuskil looduses elab veel mõni pandakaru või tiiger või pingviin? Kas Antarktika on kaetud jäämäe või prügimäega? Kas vihmametsad on vaid joonistused loodusraamatus, kõrvuti dinosaurustega. Kas vähile on leitud ravim? Kas Giza püramiidid on alles? Kas autod lendavad ja rongid viivad Kuule? Kas meie meeli kontrollivad arvutid ja robotid? Kas inimkond on alles?
Millist oskust sa tahaksid omandada?
Ikka ja jälle, ma tahaksin osata ujuda. Ma olen sellest siin varemgi kirjutanud. Tahaksin osata laulda ja klaverit mängida. Iluuisutada ja võistlustantse tantsida. Kas jõuab neid veel õppida?
Milline näeb välja sinu ideaalne päev?
Mulle meeldib mõelda, et igas mu päevas on midagi ideaalset.
Kuidas su sõbrad sind kirjeldaksid?
Ilus inimene.
Alustasin blogi pidamist loetud kuud pärast Prantsusmaale kolimist, kui sai selgeks, et ma ei jõua kõikide sõprade ja pereliikmete igapäevastele arupärimistele uue elu-olu kohta, vastata. Lisaks ei tundnud ma siia kolides mitte kedagi, nii et blogist sai koht, kus oma uuse elu avastusi ja kogemusi jagada.
Nii nagu mitmetel teistelgi kaaskirjutajatel, oli ka minu blogi algselt mõeldud vaid mu sõpradele ja perele ja ausalt öeldes, ei tulnud mul kordagi pähe siia endast mingi tutvustav jutuke kirjutada. Minu inimesed tunnevad mind kohati paremini kui ma ise. Ühel ilusal päeval sai aga selgeks, et siin käib vist lugemas ka selliseid inimesi, kellega mul ei ole olnud võimalust tuttavaks saada ja see pani mind korraks mõtlema selle peale, et äkki peaksin ennast siin natuke ikka tutvustama.
Sellest avastusest läks aga väga hea jupp aega mööda ja nüüd oleme me täna siin.
Internet on täis taolisi #gettoknowme küsimustikke ja aegajalt olen ma erinevaid versioone neist näinud ringlemas ka eesti blogimaastikul. Nüüd, kui ma aga reaalselt küsimusi otsima asusin, ei leidnud ma ühtegi meelepärast eestikeelset varianti, küll aga pakkus laia küsimustevõimalust inglisekeelne meedia. Kuna 471 küsimust tundus natuke... eeee..... "liiga palju isiklikku informatsiooni", siis valisin pärast pikka kaalumist ühe 25 küsimusega listi.
Ma ei kirjuta täna siin sellest kui pikk ma olen, kas mul on õdesid-vendi, mida ma ülikoolis õppisin, kas mul on keskmine nimi ja tätoveering. Võib-olla kunagi ilmuvad vastused ka nendele küsimustele aga täna on siin hoopiski natuke isemoodi küsimused. Ja minu vastused neile.
Parim mälestus lapsepõlvest?
Eredaid mälupilte lapsepõlvest on mul päris mitmei- piparkoogimajade ehitamistest legomajade lammutamiseni- aga kui ma pean ainult ühe välja tooma, siis meenutaksin meie pere suviseid sõite maakodusse. Meie maakodu asub nimelt täiesti teises Eestimaa otsas ja ma mäletan alati neid pikki autosõite ja seda elevust, mis meid kõiki valdas, kui me lõpuks suure tee pealt kruusa peale keerasime ja maja katus mäe tagant paistma hakkas. Seda sooja suveõhku, mis autoust lahti tehes ninna lõi. Viimasest käigust natuke kõrgeks kasvanud muru, kuhu kingad ära kadusid, kui me majaümbrust uudistama asusime ja neid sääsepunne, mis esimese poole tunniga käed-jalad sügelema panid. Tubade ja voodite valiku segadust, autotäit asjade tuppakandmist, ämbriga kaevuvee toomist... Rõõmu sellest, et ees ootas nädal või kaks hommikust õhtuni õues mängimist ja metsmaasikate söömist ja heinamaalt lillede korjamist ja jalgrattaga poodi jäätise järele sõitmist...
Kui sul oleks võimalik elus midagi teisiti teha, mis see oleks?
Ma ei ole mis-oleks-kui tüüpi inimene. Ma ei kahetse ühtegi otsust, mis ma olen oma elus teinud ja mulle ei meeldi tagantjärgi targutada ja oletada ja spekuleerida. Aga kui ma saaksin ajas tagasi minna ja midagi siiski teisiti teha, siis ma oleksin oma esimese ülikooli ka ära lõpetanud. Mitte paberid lihtsalt välja võtnud ja minema kõndinud. Vahel ma mõtlen, kuhu mu elutee oleks mind sellisel juhul viinud....
Kuidas te kohtusite?
Ahhh, ma armastan seda küsimust, sest ma armastan meie lugu.
Me kohtusime C-ga olles mõlemad Erasmuse programmi raames Rootsi väikelinnas vahetusüliõpilas programmis. Ja kui nüüd eriti täpseks minna, siis me kohtusime esimest korda tekstiilikooli liftis.
Mille üle sa kõige rohkem uhkust tunned?
Ma ei tea, kas see on nüüd asi, mille üle kõige suuremat uhkust tunda, aga ma olen üpris rahul iseendaga, et mul on elu kolmes keeles.
Mis on su lemmikmuusika?
Dagö.
Mul ei ole ega ole kunagi olnudki ühte kindlat lemmikmuusika žanri. Sõltuvalt mu vanusest passis, on mu kõrvaklappidest olnud kuulda nii klubimuusikat kui klassikakontserti, vahepeale poppi ja jazzi ka. Aga ma olen juba väga väga pikka aega olnud dagö lummuses, ja seda nii headel kui halbadel päevadel. Mõne nende looga seostuvad mul tänaseni nii tugevad mälupildid, et muusikat kuulates on mul tunne nagu ma oleks tagasi selles kümne aasta taguses hetkes. Dagö oli, on ja jääb.
Kui sa saaksid ükskõik kuhu reisida, kuhu sa läheksid ja miks?
Esimese hooga ostaks ma loomulikult pileti Tallinnasse. Aga oletame, et see soov on täidetud ja ma võin maailma natuke laiemal trajektooril vaadata, siis minu ükskõik kuhu reis oleks New Yorki. Sest New York on mu unistuste linn, sellest ajast kui ma mäletan ennast unistamast.
Kui sa saaksid omada vaid viite asja, mis need oleks?
Nagu üksiku saare ja ellujäämiskursuse mõttes? Sellisel juhul võtaksin ma asustamata saarele kaasa entsüklopeedia, noa, suure sooja pleedi, kalapüügivahendi ja peegli. Need on esimesed viis asja, mis mulle pähe tulid, isegi kui ma ei oska seda viimast võib-olla kõige paremini põhjendada...
Niisama viie asja omamise loetelul ei näe ma aga väga sügavat mõtet... Telefoni võiks ju näiteks omada aga ainult sellisel juhul kui on ka mobiilivõrk ja internet. Voodi võiks ka olla, sest ma üldse ei armasta madratsi peal magamist aga voodis peaksid ju padjad ja tekid ka olema...Jne.
Milline õpetaja avaldas sulle kõige rohkem mõju ja miks?
Põhikooli ja keskkooli peale mõeldes tuleb mul esimesena meelde meie käsitöö õpetaja. See oli minu maailm alates meie päris esimesest tunnist kuskil kuuendas klassis vist ja arvestades kõiki neid oskusi, mis mulle sealt kuni tänaseni on külge jäänud, oli see aine ja õpetaja minu jaoks vägagi mõjukas. Ülikoolist meenutaksin ma materjalideõpetuse ja joonistamise õpetajat, kes sundisid mind oma piire nihutama ja võimeid-teadmisi proovile panema.
Pöördehetk sinu elus?
No question here- Rootsi õppima minek. Kuigi Prantsusmaale kolimine võiks ju ka olla aga ma pean seda viimast pigem pöördehetke tagajärjeks.
Miks sa valisid selle ameti?
Tegelikult olen ma oma praeguses ametis suht-koht olude sunnil. Ma tahaks veel loota, et ma pole seda õiget ametit veel valinud. Kui ma seda aga ühel päeval teen, siis sellepärast, et süda ütles, et see on minu amet.
Kas sul on arme?
Peale ühe pisikese täpi mu otsaees, mille jätsid mulle tuulerõuged, ei ole mu kehal ühtki suuremat ega väiksemat armi. Küll aga on mul jalal üks natuke silmapaistev sünnimärk.
Kuidas sa veedad oma vaba aega?
Tegeledes hobidega- õmmeldes, kududes, tikkides. Lugedes raamatuid. Pildistades. Kirjutades blogi. Vaadates filme. Kaevates peenraid ja istutades lilli. Unistades.
Mul on alati midagi teha ja mul ei ole kunagi igav. Mul on palju hobisid ja õnneks on mul töö, mis annab mulle aega nendega ka tegeleda. Juba tükk aega on mul tunne, et kodusisustamine võiks ka hobi alla kuuluda, arvestades seda, kui palju aega ma veedan kardinakangaid valides ja seinu värvides.
Kui sa võidaksid loterii, mida sa siis teeksid?
Ilmselt ei teeks ma tükk aega selle rahaga mitte midagi. Mul on harjumus oma rahaasjadel väga hästi silm peal hoida ja kõiki oste/väljaminekuid väga põhjalikult enne kaaluda. Vahel võib see kaalumine mitu kuud kesta, pool aastat kaalumist ei ole ka mingi kunst.
Kui ma ühel hetkel olen siis otsusele jõudnud, et ma võin sellest loteriivõidust mingi osa materjaalsetele asjadele kulutada (pärast annetusi ja reisimisi), siis ma läheksin ilmselt otsejoones sisustuskaubamajja.
Mida sa kõige rohkem kardad?
Kurjust ja karjuvat ebaõiglust. Ämblikke kardan ka. Meeletult.
Keda sa imetled kõige rohkem?
Inimesi, kes teevad tööd, oma unistuste elluviimiseks.
C-d, kellel on vastus kõkidele mu küsimustele.
Oma vanemaid, kes on pika, õnneliku ja eluterve kooselu musternäidised.
Mis on su kolm kõige lemmikumat raamatut ja miks?
F. H. Burnett "The secret garden", Karl Ristikivi "Õige mehe koda", Agatha Christie mõrvamüsteeriumid ja Tove Janssoni Muumioru lood. Okei, sai rohkem kui kolm aga ma olen kõiki neid korduvalt ja korduvalt lugenud ja see ütleb iseenesest juba midagi. Sest valdavat enamust raamatuid, mis su raamaturiiulil just praegu seisavad, tolmu koguvad ja päikesekiirtes tuhmuvad, ei ole sa avanud pärast seda esimest korda, kui sa nad läbi lugesid. Onju nii.
Muumitrolle armastan ma siiani ja mõrvamüsteeriumid on lihtsalt paeluvad. Ristikivi viimasest lugemisest on palju aastaid möödas aga ma siiani mäletan selle raamatu tekitatud mälupilte ja sama kehtib tegelikult ka Salaaia kohta.
What feels like love to you?
Tead mis. Ilma pikemalt järgi mõtlemata oli mu esimene reakstioon sellele küsimusele- kuldne retriiver. Ja ma jätangi selle vastuse nii.
Mis on su tugevaim isikuomadus?
Pühendumine, organiseeritus, kohanemisvõime. Ma arvan, et neist on mul elus kõige rohkem kasu olnud.
Kui sa oleksid president, mida sa esimesena teeksid?
Sõltub sellest, millise riigi presidendi ametikohta mulle pakutakse, eks. Eestis vahetaks üsna kiire liigutusega praegu võimul oleva valitsuse välja.
Kui vanalt sa ennast praegu tunned ja miks?
25. Ma tunnen ennast kogu aeg kahekümneviiesena. Miks? Pole õrna aimugi. Aga ma võin sulle teada anda, kui see muutuma peaks ja ma ennast kolmekümnesena tunnen. Hinge kinni pidades ei soovita oodata.
Kui sa saaksid olla tunnistajaks ühele sündmusele minevikust, olevikust või tulevikust, mis see oleks?
Ma tükk aega mõtlesin kas vaadata minevikku aga valin siiski tuleviku. Ma tahaks kangesti näha, milline näeb välja meie planeet 200 aasta pärast. Mis saab siis, kui mind siin maailmas enam ammu ei ole.
Kas kuskil looduses elab veel mõni pandakaru või tiiger või pingviin? Kas Antarktika on kaetud jäämäe või prügimäega? Kas vihmametsad on vaid joonistused loodusraamatus, kõrvuti dinosaurustega. Kas vähile on leitud ravim? Kas Giza püramiidid on alles? Kas autod lendavad ja rongid viivad Kuule? Kas meie meeli kontrollivad arvutid ja robotid? Kas inimkond on alles?
Millist oskust sa tahaksid omandada?
Ikka ja jälle, ma tahaksin osata ujuda. Ma olen sellest siin varemgi kirjutanud. Tahaksin osata laulda ja klaverit mängida. Iluuisutada ja võistlustantse tantsida. Kas jõuab neid veel õppida?
Milline näeb välja sinu ideaalne päev?
Mulle meeldib mõelda, et igas mu päevas on midagi ideaalset.
Kuidas su sõbrad sind kirjeldaksid?
Ilus inimene.
No comments:
Post a Comment