Teisipäevased mõtteterad ehk random thoughts 14

Eile tähistati Prantsusmaal järjekordset kristlikku püha. Et meil on neid siin riburadapidi niiiii palju olnud, otsustasin ma täna wikipedia lahti võtta, et vähemalt viimase tähendus tagantjärgi välja uurida. Usupühasid meie kodus ei tähistata, mistõttu on nad kõik mu jaoks üldiselt lihtsalt "whoop-whoop-vaba-päev" tähendusega olnud. Esmaspäevane Pantecôte mälestas Püha Vaimu laskumist apostlitele 50 päeva pärast Jeesuse ülestõusmist ja 10 päeva pärast taevaminemispüha. Eestis teatud ka kui Nelipühad. 

Kahjuks oli see nüüd pikaks ajaks viimane püha. Juulis ja augustis on küll ka kummaski üks aga sel aastal langeb esimene neist pühapäevale ja teine puhkuseajale, nii et... Järgmist vaba päeva tuleb novembrikuuni oodata. 

Meie veetsime oma pika nädalavahetuse sõprade juures. Nendesamade, kes suve lõpus pulmapeo maha peavad. Kelle C paari paneb ja kellele mina koos kahe sõbrannaga pruutneitsiks olen. 

Pruutneitsitel on peo tarbeks rohelist kleiti vaja ja sa ei kujuta ette, kui võimatuks missiooniks see pisiasi on osutunud. Mitte kuskil lihtsalt ei müüda sobivat rohelist kleiti. Ja meil ei ole absoluutselt ühtegi ebaloomulikku nõudmist. Lihtsalt roheline peab olema. Ideaalis tahaksime kõigile kolmele samasuguse kleidi saada aga meist ükski pole veel mitte ühtegi ilusat kleiti näinud. Kõik esimesena pähe tulevad brändid on mitu korda läbi vaadatud. Roheline pole sel suvel üldse moes.

C sai täna kätte oma uue passi ja mõni aeg tagasi said ära ostetud ka lennukipiletid Eestisse. Senegali jaoks on tungivalt soovituslik teha malaariavaktsiin ja selle tarbeks sai eelmisel nädalal ka aeg kinni pandud. Hea, et me sellega enam kauem ei viivitanud, sest aja saime täpselt kümme päeva enne äralendu. Ühe pisikese süsti tegemine käib siin loomulikult ehtprantslaslikult- läbi ebanormaalse bürokraatia tee. Millegipärast tuleb see konkreetne vaktsineerimine teha erihaiglas, mida loomulikult igas maakonnas ei eksisteeri. Meile lähim haigla oleks olnud tunni aja kaugusel aga sinna oleks aja saanud septembri algusesse. Pärast reisi ei ole sellest vaktsiinist kahjuks vist enam mingit kasu. Helistasime siis kaugematesse ja suurematesse linnadesse... ja saime aja 110 km kaugusel asuvasse haiglasse. Et nagu läheks Tallinnast Türile süsti saama. Ikka.
Terve tööpäev tuleb seetõttu loomulikult vabaks küsida, täpselt enne puhkuste algust, mil on alati hullumeelselt palju tööd, aga midagi pole parata.

Mu ülemus pani ametliku puhkusepäevade teate täna teadetetahvlile. Ma läksin ja lugesin nii muuseas ja möödaminnes, sest ma omast arust juba teadsin kuupäevi. Ma nimelt küsisin neid juba ammu, sest Senegali reisi ja tegelikult ka Tallinna lennupiletite ostmiseks kehtib ikka reegel- mida varem, seda odavam. Suur oli aga mu üllatus, kui teadetetahvlil olid täna hoopis teistsugused kuupäevad. Kui paanika möödas, läksin uurisin ülemuselt, et mis värk on. Tuligi välja, et ma puhkan nüüd kolme nädala asemel neli, sest mu tagasilend Eestist on neli päeva pärast seda, kui kõik ülejäänud on juba tööl tagasi. Tal oli erinevatel põhjustel vaja kuupäevi muuta aga kuna ta oli mulle juba varasemalt midagi muud lubanud...
Ülemus on mul väga sümpaatne.

Kas ma juba kirjutasin sellest, kuidas me Dakarist põhimõtteliselt otse Tallinna tuleme? Ajakuluga, millega jõuaks vabalt Austraaliasse lennata?
Erinevatel põhjustel (mida ma ei hakka siin üksipulgi lahti seletama, muidu ei näe see postitus kunagi oma lõppu) kujuneb sellest üks märkimisväärselt pikk ühepäevane reis.
Dakarist istume lennuki peale natuke enne südaööd. Öine otselend (mille me ideaalis kordagi ärkamata maha magame, eks) jõuab Pariisi CDG-li lennujaama järgmise päeva varahommikul. Ütleme nii kella 6.30 ajal. Lennujaamast me ilmselt välja ei lähe, selle asemel otsime seal mõne lounge'i või hotelli, kus paar tundi päriselt magada, sest lend Stockholmi läheb samast kohast täpselt keset päeva. Stockholmis on paar tundi ootamist ja õhtusöögiks oleme Tallinnas. Mõned tunnid lühem kui ööpäevane reis- easy peasy.

Eelmisel nädalal meeled vallutanud kuumalainest pole siin tänaseks ühtki kraadi järgi jäänud. Mitte ühteainumatki. Selle asemel oleme me viimaste päevade jooksul kogenud korduvaid elektrikatkestusi, orkaanimõõtu tuuleiile ja temperatuure, mis kuskiltki otsast ei meenuta juunikuud. Isegi mitte eestimaist juunikuud. Ja loomulikult päevade pikkuseid vihmasadusid.

Paistab nii, et ma hakkasin täpselt õigel ajal oma kampsunit kuduma. Kui nii edasi läheb, siis saangi varsti selga panna ja mitte ainult selleks, et pilti teha.

Ühel möödunud nädalavahetustest, siis kui meil siin veel soe oli, käisime C-ga jalgratastega järve ääres. Esimest korda kahe aasta jooksul.
7 km sinna, 7 km tagasi. Küpsevate viljapõldude, metslilli täis aasade ja talumajadega ääristatud teid pidi. Järve ääres sõime jäätist, igati mõnus matk oli.
Järgmisel päeval olid jalad natuke valusad. mindnote: Tuleb tihemini hakata selliseid sõite tegema.

Me teame küll, et meil on siinsamas imeilus suurjärv, kus saab nii liivarannal peesitada kui erinevaid veespordialasid õppida ja harrastada aga ega me sinna sellepärast siis eriti tihti ei satu. Nagu ikka, käime me kohalikke vaatamisväärsusi avastamas siis, kui keegi külla tuleb.
Lugesin eile kohalikust lehest, et meie linna roosipark on just praegu omaette vaatamisväärsus. Ma tahaks väga vaatama minna, keegi külla ei plaani tulla?

Bisous