Väike kuumalaine

 Meil on soe. 

Juba päris mitu päeva jutti, pidevalt üle kolmekümne, mitõttu elu siin majas kulgeb päeviti just ja ainult nii- aknakatete triibulises valguses ja varjus. 

Tööpäeviti on kuumalainega lihtne hakkama saada. Öösel hoian aknad lahti ja kuna õnneks langevad öised temperatuurid ikka alla kahekümne (ehk siis meil ei ole veel tegelikult ametlikku canicule ehk kuumalainet välja kuulutatud), on ka tubane olemine üsna elamis- ja hingamisväärne. Hommikul enne tööleminekut, lasen aknakatted alla ja kui töölt koju jõuan, on majas mõnusalt jahe. "Mõnusalt jahe" tähendab siinkohal 23-24 kraadi. Kui "mõnus" ja kui "jahe" see on, on juba iseasi...

Nädalavahetusel kui kodus oleme, on keerulisem, sest pidevalt on aknad-uksed lahti, ikka on vaja õue astuda ja aknakatete allalaskmisest ei tule eriti midagi välja. 

Eestlane minus veedaks muidugi kogu päikeselise päeva õues, ükskõik mida kraadiklaas näitab, sest mine sa tea, äkki homme sajab. Kaine mõistus ehk siis üks pisike prantslane minus, saab aga pärast kuute siinelatud aastat lõpuks vist aru, et suure tõenäosusega homme ikka ei saja, vaid on järjekordsed kolmkümmend pluss ja targem oleks ikka aknakatted alla lasta ja südapäeval toas passida. 

Mida ma tegelikult olen nüüd täitsa eeskujulikult ka mitu päeva teinud. 

Kuumalaine üks eriti positiivne pool on see, et ma saan suhteliselt rahulikult (loe: kui sellel eestlasel minus hakkab ikka natuke liiga soe) toas istuda ja lõpuks ometi oma kampsuni lõpuni kududa. 

Jah, on küll natuke imelik ning jah, on ainult natuke soe villast lõnga kududa, aga mul on lõpuks ometi aega. 

Ma alustasin selle Norra rahvusmustriga kampsuniga vist äkki veebruaris, võib vabalt olla ka et isegi jaanuaris, ega ole siiani suutnud seda lõpetada. Vahepeal tuli kevad ja elu kolis õue. 

Igasugused kevadised aiatööd said üleöö hoopis olulisemaks kui üks kampsun ja nii ta vaeseke riiulisse ununeski. Lisaks aiatöödele olid niisama suureks ahvatluseks needsamad lihtsalt ilusad ilmad, mis pärast talvist külma ja koledust mõjusid nii nii kutsuvalt. 

Seda siis kuni eelmise nädala keskpaigani, mil suur suvi kohale jõudis ja ilusad ilmad korraga liiga ilusateks muutusid. 

Lisaks sellele, et kuumalaine mind nö füüsiliselt toas hoiab, saab tegelikult nüüd lõpuks ka mu meel rahulikult toas istuda, sest pea kõik suuremad tööd aias on praeguseks valmis saanud. Kõik ja natuke enamgi, mida me kevadel plaanisime aias teha, on ära tehtud ja nagu ma varasemalt olen ka maininud, me ei plaaninud selleks suveks aeda mingeid erilisi suuri töid. Pärast kaheaastast pidevat tegutsemist, lubasime endale, et sel suvel vaatame suurema osa ajast lihtsalt seda, kuidas rohi kasvab. 

Peenraäärte kive saame küll veel natuke kaevata, sest euroalusetäis puudujäänud äärekive peaks selle nädala lõpus kohale jõudma aga enne seda saan ma oma kampsuni valmis ja kuumalaine lõpeb ka ehk ära. 

Ametlik canicule ehk kuumalaine olukord kuulutatakse siin välja siis, kui vähemalt kolmel järjestikusel päeval ei lange öised temperatuurid alla kahekümne ja päevased tõusevad üle kolmekümne kraadi. 

Kusjuures need numbrid võivad riigi erinevates piirkondades oluliselt erinevad. Lõuna-Prantusmaal on canicule siis, kui 72 h vältel on päeviti rohkem kui 38 ! kraadi ja öösiti üle 21 kraadi. Riigi põhjaosas kuulutatakse kuumalaine välja aga juba siis, kui päevased temperatuurid ületavad 30 kraadi ja öised 18 kraadi. 

Aga me niikaugel veel ei ole. Suvi ja suure tõenäosusega kõik see ootab alles ees. 

 Bisous