Suvepuhkus Senegalis. Nädal Senegali parimas hotellis

Kui me kunagi ammu aasta alguses reisibüroode katalooge sirvima hakkasime, siis ühes neist oli täpselt samasugune pilt nagu see ülemine. Kõledal veebruarikuu õhtul, varbad natuke jääs, tundus selline koht eriliselt ahvatleva paradiisina. Igatahes puges see meile niivõrd hinge, et me selle järgi oma hotelli lõpuks välja valisimegi. Kolmest võimalikust variandist oli sellel ka ainukesena liivarand ja ligipääs ookeanile. Unistus nende rookatustega "vihmavarjude" all kokteili joomisest sulatas kohe külmunud varbadki üles.

 Et see hotell osutus riigi parimaks, sai meile selgeks alles kolmandal päeval kohapeal, kui iga teine kohalik seda ülivõrdes kiitma kukkus. Ega me ei tea, ehk räägivad nad sama juttu iga hotelli ukse taga, meie aga noogutasime jah jah kaasa. Meie meelest oli vabalt riigi parim. 

Selle asemel, et elada ülemisel pildil paistvates "varbad liivas" majakestes, valisime meie hotelliala tagumises reas oleva kolmekorruselise maja kõige ülemise toa ja saime sellega kaasa allpool paistva piltpostkaardi vaate. Meile meeldis seal üleval lõpuks isegi rohkem, sest alumistes majakestes ei olnud nii palju privaatsust. Rannas oli alati keegi, kes su maja ette peesitama end parkis või võrkpalli mängima asus. Ma oleks aga vabalt võinud kõik päevad ainult seal meie rõdul veeta ning vaadata, kuidas värvilised kalapaadid mööda sõidavad ja kuulata, kuidas palmilehed tuules sahistavad. 

Hotell laius suurel maaalal, mis oli täis pikitud rookatusega majakesi ja mille vahel looklesid palmide ja lilledega ääristatud teerajad. Meie toast hotelli fuajeesse ja restoranidesse jõudmiseks kulus hea jalutuskäigu pikkune aeg, mille jooksul me iga kord vähemalt korra pidime peatuma, et mingist seninägematust lillest või põõsast pilti teha. Telefoni mälu sai loomulikult mitu korda täis.

Fuajeel ja restoranidel ei olnud ei aknaid, uksi ega seinu. Senegalis on kõige külmemal kuul 25 kraadi sooja, põlised kohalikud ei ole eluilmaski lund näinud ega miinuskraadide näpistust tundnud, ilmselgelt ei ole neil seal vaja vaeva näha mingite seinte ehitamisega.

Keset à la carte restorani kõrgus ahvileivapuu, mis on riigi suur ja uhke sümbol. Igal külal ja linnakesel on kuskil vähemalt üks püha baobab (pr keeles ahvileivapuu), mille juures käiakse vihmatantsu tantsimas, ohvriande panemas ja tütrele head abikaasat palumas.

Mul läks nüüd kõht tühjaks aga igatahes sellised olid enamasti meie hommikusöögid. Värsked puuviljad- parajasti oli just mango hooaeg ja täitsa lõpp, kui suussulavad ja magusad need mangod seal olid. Silme ees valmivad pannkoogid kohaliku mee, mango- ja bissap'i moosiga said ka kohe kõige suuremateks lemmikuteks. Vorstikesi, peekonit ja munaputru oleks ka saanud aga millegipärast ei isutanud. 

Hommikusöögid aga tegelikult ka kõik ülejäänud söögikorrad olidki ebanormaalselt rikkalikud. Ja kõik maitses superhästi. Õhtuooteks küpsetati basseini ääres kella 5 ajal näiteks pannkooke ja vahvleid. 

Kõik söögikorrad olid buffet-stiilis ja uskumatult laia valikuvõimalusega. Eelroad, juustud, magustoidud ja siis loomulikult pearoad. Nii lõuna- kui õhtusöökidel oli restoranis mitme erineva riigi kööginurgad- itaalia köök, kus sai kohapeal tehtud pizzat, pastat, lasagnet. Aasia köök, kus serveeriti wokke, praetud kevadrulle, nuudleid jms. Kohaliku köögi nurk, kus proovisime nii thieboudienne'i (valge kala, riis, tomati-küüsalaugu-sibula-tsillipüree koos erinevate köögiviljadega), kana yassa't (kana marineeritud sibula-laimimahla-äädika-pähkliõli marinaadis, serveeritud koos valge riisiga) ja muid kohaliku köögi tuntumaid roogasid. Lisaks sai valida iga päev paljude erinevate grillitud lihade ja kalade vahel, juures kõikvõimalikud erinevad eksootilised ja vähemeksootilised lisandid.... Oeh, süüa sai selles hotellis väga väga hästi. 

Ookeanivee temperatuur oli 29 kraadi aga kuna hoovused ja lained on seal hästi tugevad, siis ei olnud ookeanis ujumine ei eriti populaarne ega ka soovitatud. Rannas lehvis pidevalt kas kollane või punane lipp ja enamus inimesi käis meres lihtsalt jalgupidi sulistamas. Meie niisamuti.

Hotellibasseinis oli aga tunduvalt mõnusam. Külastajate käsutuses oli kaks basseini, veetemperatuur 29 kraadi ja tegelikult oli seal ikka mõni inimene veel peale meie ka. Selle ülemise inimtühja pildi tegime ühel varahommikul, kui me umbes esimestena hommikust sööma läksime, sest meid ootas ees pikk ekskursioonipäev koos meie giidiga.

Senegalis on juulis, augustis ja septembris vihmaperiood, mistõttu kõik turistid praegu Kreekas peesitavad. Meie nägime oma suvepuhkuse jooksul vihma alles Eestis olles. Senegalis ei sadanud selle nädala jooksul kordagi ja kohalike sõnul ei ole tänavusel vihmaperioodil veel kordagi sadanud. Kohalikele valmistab see muidugi peavalu ja on tõsiseks probleemiks, sest kõrbekuumuses ei kasva miski ja varsti pole toidulauale enam midagi panna. 

Enne reisile minekut lugesime kuskilt giidiraamatust, et vihmaperioodil pidavatki Senegal hoopis rohelisem ja värvilisem ja ilusam olema. Ma ei tea, kuidas see hotell muul ajal välja näeb aga see periood, mida meie nägime, oli igatahes lihtsalt võrratu. Niiiii palju lilli. Selline tunne oli, et iga puu ja põõsas õitses. Kõik oli hästi värvikirev ja meie jaoks nii eksootiline. 

Hotelliala eriline lopsakus ja rohelisus torkas muidugi eriti hästi silma siis, kui me hotelliväravatest välja läksime ja kohalikku loodusesse astusime. Senegali päris loodusel ja maastikul ei ole peale palmipuude midagi ühist nende lopsakate inimese loodud "babüloni" aedadega. 

Järgmises postituses näedki siis seda, mis jäi meie paradiisihotelli väravatest teisele poole ehk juttu tuleb Senegali päriselust ja -olust.

Bisous