Tere tulemast Aafrikasse!
Ma hoiatasin eksju eelmine kord, et väljaspool kuldset hotellipuuri on hoopis teine elu. Vot täpselt niisugune on päris Senegal.
Selle postituse pildid on tehtud meie nädalase sealviibimise jooksul, mitmetes erinevates linnakestes ja külades. Valge lehm, kes siin nii mõnegi pildi peal figureerib, jalutas selle sama linnakese tänavatel, mille ääres meie hotellgi asus. Ühel pärastlõunal jalutas ta me tänavapoolsete rõdude altki mööda. Silmast-silma ja muideks natuke liiga lähedalt kohtasime teda aga ühel hommikul, kui koos hotelliseltskonna ja hotelligiidiga meie linnakest avastamas käisime.
(Mainin kohe ära, et see oli ka meie ainuke "ekskursioon" hotelli inimestega. Kõik ülejäänud päevad liikusime ringi koos kohapealt leitud kohaliku giidiga. Sellest, miks nii ja kuidas, tuleb kuskil edaspidi pikemalt ka juttu.)
Kõik, mis meie teele jäi, oli ehedalt päris. See tähendab et keegi ei pannud meie tuleku saabudes kirjut kleiti selga ega hakanud siis vihmatantsu õpetama- enne reisi kuulsime ja lugesime jutte, et just nii selle mandri mõnedes kohtades, mõnedes riikides valgete turistide jaoks enamasti tehaksegi. Meie jäime sellest kogemusest õnneks ilma. See oli ka üks põhjustest, miks me ei tahtnud hotelli poolt korraldavatele ekskursioonidele minna. Võimalus, et sellist päriselust kauget "tsirkust" tehakse suurele turistide grupile, oli hulga tõenäolisem, kui kahekesi kohaliku inimesega ringi käies.
Senegali pealinnas Dakaris me ei käinud, nii et sealse arengutaseme (või selle puuduse) kohta ei oska me midagi öelda. Igal pool mujal aga käib elu täpselt nii nagu sa oled national geographicu dokfilmidest näinud.
Lapsed mängivad linnaväljaku platsil jalgpalli. Enamasti paljajalu.
Kitsed, lehmad, lambad, kanad, ühesõnaga kõik koduloomad elavad linnapildis ja kodudes inimesega külg-külje kõrval.
Naiste peadel on uskumatult raskena tunduvad kandamid. Ent selg on sirge.
Prügi vedeleb kõikjal. Absouluutselt k õ i k j a l ! Ja seda on kolm korda rohkem, kui sa suudad ette kujutada.
Kõik müüvad midagi. Või vähemalt üritavad müüa. Kes seda ostab, ei tea.
Süüa on kasinalt. Ja ravimeid niisamuti.
Keset umbes iga küla seisab kaev, kust naised käivad päeva jooksul ämbritega vett ostmas! Jah, vesi maksab ja päevas on lubatud võtta vaid kindel arv ämbritäisi. Teisipäevad on pesupäevad. Just sealt veekaevult tulemast me need naised tabasimegi.
Kellestki pildi tegemiseks tuleb enne luba küsida, sest uskumuse kohaselt võtab foto tüki hingest. Üldplaanis fotode tegemisel ei tule üldiselt keegi tülitama, (või noh tullakse ikka aga mitte pildistamise pärast, rohkem ikka selleks, et sind oma butiiki meelitada või vahel ka lihtsalt juttu rääkida. Jah, seda juhtus ikka paar korda ka). Aga portree jaoks on alati vaja midagi ka vastu anda ja nii me siis üritasime vältida konkreetselt inimeste pildistamist. Ei ole mul vaja osakest kellegi hingest. Aafrikas on külluses muudki millest pilti teha.
Hobune rakendiga on uskumatult levinud sõiduvahend. Mul kulus ikka mitu päeva, et see sagedane vaatepilt mind enam ei üllataks. Mul ei olnud õrna aimugi, et hobutööjõudu tänasel päeval ikka veel nii palju kasutatakse. Linnades on sellise vankriga rakend transpordivahendiks- nii erinevate materjalide, toidu kui ka inimveo jaoks. Kohalik rong, autobuss ja takso.
Maapiirkondades sõites nägime, kuidas hobuse ja adraga kõrbkuiva maad künti. Käimasoleva vihmaperioodi jooksul ei ole veel kordagi sadanud ja miski maas ei kasva, maad künti aga sellegipoolest. Meile räägiti, et põllumehed üritavad nüüd teist külvi teha, et äkki midagi siiski tärkab... Kui vihmad aga ikka tulemata jäävad, siis ei ole varsti enam midagi söögilauale panna. Nagunii on kogu aeg toidunappus.
Selline on palmipuude ja ahvileivapuude mets. Tuleb välja, et tüüpiline Senegali loodusmaastik koosnebki valdavalt neist kahest, akaatsiat ja eukalüpti on ka üsna palju ning metsa moodustavad seal puud, mis asuvad vabalt üksteisest umbes saja meetri kaugusel.
Ütleks, et üsna omapärane on see nende "mets".
Ahvileivapuu ehk pr keeles baobab on Aafrika kuulsaim ja umbes ka ainuke puu. Senegaallastele on baobab püha. Kunagi aastasadu tagasi maeti puu sisse inimesed, kes ei töötanud otseselt maaga, st ei olnud põlluharijad. Kunstnikud, muusikud, kokad- neil ei olnud õigust saada maetud mulda, nii visati nende elutud palsameeritud kehad baobabi sisse. Ahvileivapuu on nimelt seest õõnes. Ta kuulub tegelikult hoopis rohttaimede liiki, kasvab kiiresti ja võib olla väga vana. Vana sellepärast, et tema puidust ei saa hapruse tõttu midagi valmistada, mistõttu keegi neid kunagi ka maha ei raiu.
Nii seisavad mitmel pool sadade, isegi tuhandete aastate vanused puud, kõige pühamal ja suuremal on ümbermõõduks 36 meetrit. C käis selle sees ka. Seal oli pime ja seal elasid nahkhiired. Mu jaoks oli kitsuke avaus puu sisse ronimiseks liialt klaustrofoobiline. Kui see ülemine tundub sulle natuke muljetavaldav, siis ma võin kinnitada, et see 36 meetrise ümbermõõduga tundus täiesti üle mõistuse hiiglane olevat.
Ahvileivapuu viljad
Ja Senegali suurim baobab
Selline lopsakalt roheline on ahvileivapuu vaid vihmaperioodil, kolm kuud aastas, ülejäänud aja seisavad nad uhkelt raagus. Kohalikud tarvitavad ahvileivapuu vilju ravimitena (kõigepealt need kuivatatakse ja siis keedetakse neist teed, mis pidavat aitama hästi nii igasuguste seedeprobleemide korral kui ravima ka malaariat). Ära kasutatakse ka puu lehed, millest mõningates piirkondades keedetakse kuidagi moodi mingit liimi taolist ainet.
Kohalikud kasutavad väga väga palju looduslikke ravimeid, sest päris ravimid on nende jaoks hirmkallid ja kohati täiesti kättesaamatud. Nagu ka arstivisiidid, enamasti minnakse lihtsalt küla kõige targema jutule. Turgudel müüakse kõikvõimalikke kuivatatud lehti, õisi, oksi, segusid ja tinktuure, mis igaüks erineva tõve vastu pidavat aitama. Meile tundub mõeldamatu (eestlane võib-olla veel midagi usub, prantslane kohe üldse mitte) aga seal on see täiesti reaalne igapäev. Ja mitte ainult üksikutes külakohtades kuskil maa äärealadel, vaid igal pool ja igas vanuses inimeste jaoks.
Meie puhkuse viimasel päeval jätsime oma giidile kõik kaasavõetud valuvaigistid ja muud nö käsiravimid, mis meil kaasas olid.
Meie ainuke ostlemise ja tingimisprotsessi kogemus sai meie giidi poolt ka kaamerasse jäädvustatud. Seekord oleme me isegi tervetena kaadrisse jäänud, mistõttu võib seda märkimisväärset momenti siingi jagada. Ta alati igal pool lahkelt pakkus, et ta teeb meist pilti ja ega me siis keelduda saanud, mis sest, et pärast hotellitoas pilte vaadates neist enamikul on üks meist vähem-rohkem poolikult peale jäänud. Giidiametis oli ta õnneks tunduvalt kompetentsem. Aga mitte see jutt ei käinud tegelikult siia pildi juurde.
Me tõime reisilt kaasa kolm suveniiri pluss turult viimasel päeval ostetud mõningad toiduasjad. Aga neist kolmest suveniirist kaks sai ostetud sel ülemise pildi momendil.
Me veetsime seal hea pika pooltunni, kolmveerandtunni vist isegi. Õppides kõigepealt esiplaanil nähtavaid tam-tam trumme mängima ja siis kogu müüdava tavaariga tutvudes ja siis ei saanud sealt loomulikult muidu kuidagi välja, kui pidi midagi ikka viisakusest kaasa ka ostma. Me kumbki valisime omale ühe meelepärase eseme (C valis eebenipuust rohmakalt tahutud figuuri ja mina natuke viimistletumad mehe ja naise puidust profiilid).
Ühtki hinda meile ei öeldud, enne kui asjad olime välja valinud ja siis tuli kokku summaks u 120 eurot, kohalikus rahas mingi hiiglama suur viiekohaline number (1 EUR vastab 648 CFA-le). Meie, kes me arvasime, et Aafrikas on odav, pidime seda numbrit kuuldes peaaegu sealt pingilt maha potsatama. Aga. Kuna me olime eelnevalt ikka üsna hoolikalt giidiraamatut lugenud, siis me tegelikult teadsime, et esimene öeldav summa tuleks enamikel juhtudel 3 või 4ga jagada. Mõnes kohas soovitati öeldu ka lausa 10ga jagada aga meile tundus, et see käib natuke suuremate tehingute kohta, noh nagu hobuse ostmine või midagi sellist.
Kui kolmekordselt hinna alla saad, pidid olema juba väga osav tingija ja et me maksime lõpuks umbes 35, siis ei olnudki vist esimese korra kohta väga halb tulemus.
Pärast ühte ekskursiooni, kui me kuskil linnatänaval oma autojuhti parasjagu ootasime, tahtsin C-st kohalikus elus-olus pilti teha. Sel hetkel, kui ma kaamerat C poole suunasin, peatus parasjagu möödakõndinu C kõrval ja teatas, et ta tuleb ka pildile, et meile ikka tore mälestus jääks. Tegin klõpsu ära ja järgmisel hetkel ta juba jätkas oma teed, nägu laialt naeru täis. Mingi suvaline möödakõndija tänavalt, nimegi ei öelnud. Peatus ja läks. Katsu sa Euroopas niiviisi kellegi pildile sõbraks trügida, kisa-kära missugune.
Seal astusid kõik igal ajal ligi ja tahtsid juttu rääkida. Isegi kui 85% sind jutu lõpuks ikkagi sinna oma butiiki midagi ostma keelitama hakkasid, siis leidus ka neid, kes piirdusidki vaid huvitundmisega:
"Hei, kuidas sul läheb?"
"Kust sa pärit oled?"
"Mis su nimi on?"
"Oled esimest korda Senegalis? Nii vahva."
"Kauaks tulid? Ainult nädalaks!?!" silmad suured
"Oiiii, see ju nii lühike aeg. Aga mis sellest ikka, see siiski parem kui mittemidagi." nägu naerul
"Kuidas su perel läheb?"
"Tead, mul on neli naist ja 19 last" ...
Nädala lõpuks nägime me seda küsimustejada juba unes ka.
.
Inimesed Senegalis on ääretult sõbralikud. "Kui sul on kõik hästi, siis on mul ka kõik hästi." See oli meie giidi mantra, mida me kuulsime vähemalt kolm korda päevas.
Lõpetuseks C lemmikvaatamisväärsustest. Kohalike transpordivahendite omapära ja mitmekülgusus, mille peale ta ikka korduvalt ja korduvalt silmi pööritada sai. No kuidas nii saab sõita? Mille jõul see veel liigub? Ja kõige hämmastavam: kuidas need kitsed ikka sinna ülesse bussi katustele saadakse?
Transpordivahendite pärle püüdsime me kaamerasse kohe mitukümmend. Kohalikud teed on muidugi samuti pisut pikemat kirjeldust väärt. Me ei näinud kuskil ühtki valgusfoori, suunaviita, kiirusepiirangu märke oli vist kolm tükki ainult kiirteel. Ma pole kunagi elus nii palju lamavaid politseinikke ületanud. Kui asfalt järsku otsa lõpeb algab liivane ralli mingis mõttes kruusateel, mis on täispikitud hiigelsuuri auke- ja see kõik leiab aset ikka keset mingit linna või küla, mitte kuskil maapiirkonnas.
Sealne liikluskultuur- meie jaoks küll pigem kultuuritus vist- toimib seal aga üllatavalt hästi. Lehmad, hobuvankrid, motorollerid, jalakäijad, autod ja veoautod suudavad mingi meie jaoks täitsa mõistmatu nipiga kõik läbisegi laveerides ilma signaalitsemise ja räuskamiseta oma kursil püsida ja selles kaoses vähemalt väliselt stressamata liigelda ja sihtpunktigi jõuda. Meil oli nädala jooksul kolm erinevat autojuhti ja kõik nad viisid meid vähimagi sekelduseta alati sihtpunkti. Teeolusid arvestades ja tagaistmel istudes tundus see kohati ikka päris hullumeelne julgustükk olevat.
Järgmises postituses räägin esimesele ekskursioonipäevale eelnenud unetust ööst, sellest, kuidas me omale kohaliku giidi leidsime ja näitan pilte kahest saarest, mida esimesel päeval avastasime.
Bisous
No comments:
Post a Comment