Eelmise postituse lõpus lubasin, et järgmine kord jutustan, kuidas me omale kohaliku giidi leidsime.
Kohtasime Fafat meie hotelli kõrval asuval kuldsel liivarannal. Kõlab nagu filmistseen... ja täpselt nii oligi.
Pärast seda, kui me olime esimese päeva hommikul vasikavaimustuses hotellile kolm tiiru peale teinud ja mõlemad basseinid järgi proovinud, otsustasime hotelli kõrval asuvas laguunis paadireisi teha. Sellisest võimalusest olid hotelliinimesed meile hommikul rääkinud ja meile tundus see esimeseks avasturetkeks parajalt lihtsa võimalusena. Jalutasime paatide rivi juurde aga keda polnud, oli meie hotelli tüüp, kes pidi ekskursiooni tegema. Selle asemel märkasime peagi rannaliival jalutavat kohalikku, kes meile kohe lehvitama ja viipama hakkas. Ilmselt oli temagi meid- kahte valget- märganud.
Kohalikel giididel pole lubatud hotellile läheneda, hotelliala turvavad igas küljes 24/7 turvamehed, kes kohalikke valgetest turistidest eemal hoiavad. Ilmselgelt on hotelli eesmärk su ekskursioonidele mõeldud eurod kõik oma kukrusse koguda.
Aga nii nagu ma vist juba ka maininud olen, meil oli algusest peale natuke teine ettekujutus oma puhkusereisist. Me ei tahtnud ringi käia suure grupiga, kus kedagi pidevalt ootama peab, kellegi kiilanev kukal alati su kaamera kaadrisse jääb, keegi tobedaid nalju või veel hullem- piinlikke nalju viskab ja pidevast pissipeatuse nõudest on kõigil lõpuks kopp ees.
Fafa tegi meile tol korral koos oma sõbra ja sõbra paadiga laguunis tunniajase paadireisi (täpselt sama rahasumma eest, mille oleksime maksnud ka hotellile) ja pärast reisi viis ta meid laguuni vastaskaldale restorani, et õlleklaasi taga oma giiditeenusest rääkida. Jutt jooksis hästi ja klapp tundus hea ja nii me (küll pisikese kõhklusega hingesopis) leppisime järgmiseks päevaks kokku pika ekskursioonipäeva kahe saare külastusega ja vahepealse restoranis lõunatamisega.
Hotellis tagasi, googeldasime esimese asjana giidi antud nime, lootuses leida kellegi häid või halbu kogemusi aga põhjatus internetis ei olnud Fafast kippu ega kõppu.
See fakt oli muide üks selle üsna rahutult veedetud öö põhjustest.
Kes see Fafa ikkagi on? Oli ta jutt piisavalt usaldusväärne? Töötab ta päriselt ka giidina või langesime me kohe esimesel päeval mingisse eriti tüüpilisse turistilõksu? Kes on see meiega kaasa tulev autojuht? On ta noor või vana? On tal auto või pannakse meid hobuvankrisse? Mis siis kui politsei meid kinni peab ja Fafa giiditeenus ebaseaduslikuks osutub? Kas me saaksime hakkama politseile altkäemaksu andmisega? Kas meid viiakse üldse sinna kuhu lubatud? Kas sealt tagasi hotelli ka tuuakse või jäetakse keset Aafrika tühermaad? Kas keegi üldse ilmub hommikul välja või kaob Fafa koos ettemaksuks antud 50 euroga nelja tuule poole?
Katsu sa niisuguses küsimuste virrvarris rahulikult magada.
Fafa ootas meid hommikul kokkulepitud kohas. Koos autojuhi ja autoga, kus olid isegi turvavööd! Startisime esimese saare poole, vahepeal läbides kohalikke külasid ja peatudes, et loodusmaastikust pilte teha. Kõik sujus hästi ja mida edasi, seda kindlamalt me end tundsime. Öösel ärkvel hoidnud küsimused hakkasid järgemööda õhku haihtuma.
Sõit sadamasse kestis umbes tunnikese ja sealt paadisõit saarele u 20 minutit. Sadamas ootas meid paat ja paadimees, mõeldud vaid meile kahele. Täpselt nii me oma puhkusereisi ette kujutasimegi.
Saarele jõudnud tutvustas Fafa meile kohalikku noort tüüpi, kes osutus sealseks kohalikuks giidiks, kes meile siis saare külas ekskursiooni tegi ja saareelu-olu lähemalt tutvustas. Meie autojuht jäi terveks selleks ajaks sadamasse autosse ootama.
Kohalik sadam ja Senegalile iseloomulik värviline taksopaat, mis viib kohalikke ja nende tarbeasju saare ja mandri vahet.
Kohalikud kalamehed.
Sel hetkel olid meil vist suht koht kõik hirmud kadunud.
Saarel.
Elu selles külas on tänasel päeval meie jaoks ikka äärmiselt arhailine.
Majades ja hüttides pole ei elektrit ega vett.
Vahetevahel on mõningatel katustel märgata päikesepaneeli aga üldiselt valitsus ei soosi nende kasutamist, nii et neid on tunduvalt vähem kui võiks. Vett tuuakse küla keskelt kaevult, haiglast ega politseist pole keegi midagi kuulnud. Ravima minnakse küla targema juurde ja vaidlused lahendavad kokku tulnud külavanemad.
Kohalik tutvustamas liivaga maalimise tehnikat.
Selles külaväljaku keskel paiknevas hütis asub tam-tam telefon. Lehmanahast tehtud meetrikõrgune trumm, mida elanikud kasutavad telefonina. Sos signaalide põhimõttel töötav trummipõrin kuuldub kuni 4 kilomeetri kaugusele ja sellega kutsutakse abi kui keegi on haige, on puhkenud tulekahju või muu hädaolukord. Tam-tam telefoniga edastatakse pulma- ja matusekutseid, kutsutakse naaberküladest abiväge. Signaalide järjestused ja tähendused pärandatakse isalt pojale.
Mitme majapidamise peale ühine köök on eluruumidest täiesti eraldiseisev, sest köögis valitseb suurem tulekahjuoht. Kui see palmipuudest hütike peaks tuld võtma, siis vähemalt jäävad eluruumid tulest puutumata.
Elu koos koduloomadega.
Kõikidest nädalastest ekskursioonidest, oli tagantjärgi vaadates see esimese saare külastus meie jaoks vist kõige põnevam. Me saime seal nii palju huvitavat kuulda, sealne elu oli nii hämmastavalt teistsugune.
Saarelt tagasi mandril, ootas meid ees giidi poolt organiseeritud lõunasöök.
See oli meil esimene väljaspool hotelli ja jällegi- me ei teadnud päris täpselt, mis meid nüüd ees ootab. Meeles mõlkus vaid, et jääkuubikutest tuleb igal juhul keelduda ja ainult pudelivesi kõlbab juua.
Lõuna kohalikus restoranis.
See tänavaäärne restoran oli hästi tüüpiline eelkõige turistidele mõeldud söögikoht, mis serveeris meile kohalikku kõige levinumat rooga- kalavardaid valge riisi ja friikartulite ja sibulakastmega. Naljakas, et nad seal igal pool söövad riisi ja friikartuleid koos.
Üritasin kalale ka eestikeelset vastet leida ja wikipedia andmetel oli seal taldrikul lutsukala. Seal on see umbes kõige levinuim ja odavaim söögikala aga siin Prantsusmaal kuulub luts pigem vääriskalade nimekrija ja söögilauale satub nii üks kord aastas, jõuludel või sünnipäeval või mõnel muul riigipühal. Kui palju lutsukala Eestis süüakse?
Teisele saarele minemiseks ei olnud paati vaja, sinna pääses mööda silda.
Mu mõtetes oli palju ettekujutusi, kuidas see saar võiks välja näha, sest kirjeldus saarest, mis on rajatud merekarpidele, paneb tahes tahtmata kujutlusvõime tööle.
Mitte üheski mu kujutluspildis ei olnud see saar aga selline, mis meid tegelikkuses ees ootas.
Juba kaugelt eemalt, enne veel kui silm midagi täpsemalt seletama hakkas, tungis ninasõõrmetesse vänge hais. Selline, milleks ükski mu fantaasia ei olnud mind ette valmistanud.
Kui ma nüüd tagantjärgi meenutan, siis mu meelest ei olnud isegi kalaturul nii kole olemine, kui selle saare alguses.
Õues oli üle kolmekümne soojakraadi ja need notsud... noh need notsud elasid seal vabalt- prügis, jäätmetes, loomasöödas, väljaheidetes... mul on su pärast hea meel, et see pilt siin praegu lõhna edasi ei anna.
Mida lähemale me jõudsime, seda rohkem tahtsin ma otsa ringi keerata ja tagasi minna. Korraga oli kogu muinasjutt merekarbisaarest justkui õhku haihtunud.
Aga ma jõudsin siiski vapralt saarele, sest seal ootas meid järjekordne uus giid, kes selle saare elu-olu ja ajalugu oli valmis meile kohe jutustama hakkama. Meie autojuht jäi selleks ajaks jälle autosse ootama.
Merekarbisaar on tehisaaar, mis rajatud täielikult merikarpidele. Kui meri need kaldale uhub, käivad kohalikud neid ämbritega korjamas ja kasvatavad nii jupp jupi haaval saart suuremaks.
Uskumatu küll aga me kõndisimegi ainult merekarpidel.
Baobabi varjus üritamas päikese eest peitu pugeda ja saare giidi selgitusi kuulata.
Kohalik versioon Pariisi luksuskaubamajast Galerie Lafayette'ist. Neid kohtas mitmes linnas ja külas. Samuti oli igas külas vähemalt üks Picasso ateljee ja Hugo Bossi butiik.
Sild, mis ühendab merekarbisaart teise samasuguse merekarbisaarega, kus asub kohalik surnuaed. Inimesed seal maetakse merekarpidesse.
Koos meie giid Fafaga.
Need täitsa kissis silmad ja natuke pingul naeratus üritavad peita fakti, et meil oli sel hetkel uskumatult palav ja raske olla. Käes oli päeva kõige kuumem tund, kraade oli nii umbes 35 ja see niiske aafrika kuumus oli meie jaoks täiesti erakordne. Me olime ikka veel sellel merekarbisaarel ja kas sa tead ka, kui hästi need kõikjal maas olevad valged merekarbid soojust ja valgust peegeldavad?
Vastusega ei ole vist väga palju vaja vaeva näha. Vaata ülemist pilti. Meil oli seljataga juba päev otsa seiklusi ja avastamisi ja kõik oli äärmiselt huvitav aga selle pildi tegemise hetkel me suutsime mõelda vaid oma hotellitoa kliimaseadmest. Ma pole vist üheski saunas nii palju higistanud, kui tol päeval seal merekarbisaarel.
Aga vähemalt vaade sealt surnuaiasaarelt oli ilus. Ja kuna seal ei elanud ühtki kodulooma, siis saime ka kopsud lõpuks puhtaks hingata.
Järgmises postituses läheme kohalikule kalaturule, kus üllatus-üllatus... saime taaskord ninna tungivate vängete aroomidega maadelda.
Bisous
No comments:
Post a Comment