Eeldades, et sul ei ole reisipostitustest veel kopp ees, siis täna on siin veel üks. Järjekorranumbriga ma-ei-tea-enam-mitmes aga ma luban, et kohe varsti on need otsas ka. Pärast tänast on jäänud veel kaks lugu ja siis kolib blogi tagasi tänasesse päeva.
Ma ei arvanud muidugi kunagi, et nende reisijuttude postitamisega nii kaua aega läheb- homme on reisist juba terve kuu möödas, aga need viimased nädalad on siin ootamatult tegevus- ja sõituderohkeks kujunenud, mistõttu on sellised aeganõudvad asjad nagu piltide sorteerimine ja töötlemine ja postituste kirjutamine vajunud pidevalt to-do-listi kõige tagumisse otsa. Kui need reisijutud ühel ilusal päeval otsa saavad, siis kirjutan sellest ka, millega me vahepeal tegelenud oleme.
Senegali kalaturg oli üks meeletu inimeste, värvide ja lõhnade virr-varr karussell.
Thank god, et me seal koos oma giidiga käisime, sest omapäi eksleks me seal väga suure tõenäosusega ilmselt tänase päevani.
Kalaturu hoone taga asus nö tavaline turg, millesarnast meie kaks eurooplast polnud veel kunagi näinud ega kogenud. Meie, kes me isekeskis peame ennast oma igalaupäevase tururetkega üsna kogenud turulkäijateks. Häh. Selle, põhiliselt meeter x meeter putkadest ja nendevahelistest imekitsukestest radadest koosnev rägastik- selle läbimine, kulges meie jaoks nagu mõnes heas põnevusfilmis. Selline tunne oli, et me sattusime keset kõige põnevamat tagaajamisstseeni ja kõike on ühtäkki liiga palju- asju, mida vaadata; inimesi ja loomi meie ümber; vasakpöördeid, parempöördeid, ümbernurga kadumisi; arusaamatut keelt, muusikat, lihtsalt lärmi... Meil ei jäänud mahti vaadata eriti ei paremale ega vasakule, ainuke sihtmärk silme ees oli meie giidi punane t-särk, mida ei tohtinud mitte mingi hinna eest silmist lasta. Vastasel juhul... nagu ma ütlesin, eksleks me seal tänase päevani.
Kui Nolan'il peaks järgmise filmi tagajamisstseeni tarbeks võttepaika vaja minema, siis tean ühte julgelt soovitada.
Turg oli hiiglaslik, vähemalt nii meile seal sel ekslemise hetkel tundus, ja seal leidus põhiliselt toidukraami. Natuke ka tööstuskaupu loomulikult aga kõige uskumatumad olid kuskil keskel paiknevad rõivaste putkad ja "õmblusateljeed". Täiesti võimatult kitsukestes hüttides, ainumagi päevavalguse kiireta, olid maast laeni seinad täis kas rõivaid ja jalatseid (adidass ja nice ja hugo boss ikka) või siis kangaid ning nende viimaste hüttide ees ja vahekäigus paiknes tavaliselt üks päevi näinud vana singeri õmblusmasin, millel tüüp õmbles.
Ühel õhtul rääkis üks kaasturistidest paar meile hotellis, et nad olid ühes sellises "ateljees" oma tütrele kleidi ostnud. Tütrelt olid kohapeal mõõdud võetud ja poole tunni pärast oli lapsel tema mõõdus kleit seljas. 9 euro eest.
Hetk enne seda, kui me sinna minu taga olevasse turumelusse sukeldusime.
Sealsamas päikesevarjude all toimub merelt toodud kalade sorteerimine ja puhastamine ja müümine. See on selline vaatepilt, mida ükski kirjeldus ei hooma kuigi täpselt, sest kogu selle melu juurde käib üsna vänge aroom. Kujuta ise ette. Seal on päeval vähemalt 30 soojakraadi ja ega sa ei näe ju kuskil külmikuid või üleüldse midagi meie mõistes toiduhügeenilist. Kalad puhastatakse heal juhul suvalise plastikust koormakile peal, mis on asetatud liivarannale ja mille ümbert mööduvad kümned ja sajad paljad jalad. Natuke nagu iuuuuuuu.
Kalade puhastamine käib seal nii, et pea ja saba maha, sisikond välja ja valmis. Liiva ega kärbestega ei näi keegi vaeva nägevat.
Kalamüüja.
Kalapuhastaja.
Kalaostja.
Need kalad, mida hommikul maha ei müüda, neist mingi osa viiakse sada meetrit eemale, rannaliivale kuivama. Heas kuumas liivas ja päikeselõõtsas võtab see seal aega umbes kaks päeva.
Paadid on neil ilusad värvilised. Poseerime ühe verivärske eksemplari juures.
Turuhoone, kus toimus samuti kaladega kauplemine.
See siin on sinu või minu vana külmkapp. Kurb tõsiasi aga enamik neist satuvad siit sinna ja jäävad seal lihtsalt randadesse (või metsa alla või tee äärde) vedelema. Kohalikud lõikavad nendest kastiosad välja ja kasutavad neid kalade kaugemale transportimiseks. Kõik, mis külmkapist aga üle jääb, jääb sinnasamasse maha. Ilmselt igaveseks. Või seniks kuni meri ta endasse haarab, et siis mõnele teisele rannale uhtuda või merepõhja uputada.
Külmkapid on vaid imetilluke osa sellest plastprügist, mis sealpool maailmas niisama vabalt looduses vedeleb. Kõikjal. Kogu selle saastatuse hulga oma silmaga nägemine pani meid nii mitmelgi õhtul prügi- ja tarbimisteemadel vestlema. Nii halvasti kui see ka ei kõla, ükskõik kui palju me siin sorteerime ja taaskasutame, meist üldse mitte nii kaugel on terve manner, kus keegi ei sorteeri ega taaskasuta, kus kõik jääb lihtsalt maha. Pärast meid tulgu või veeuputus.
Kõige halvem selle loo juures on see, et väga suur osa sellest, mis seal tee ääres vedeleb, on tegelikult meie endi prügi. Kui silma alt ära on (teisel mandril), siis justkui polegi probleemi või tundub probleem kontrolli all olevat. Järsku tunduvad meie siinsed loodussäästlikud püüdlused, reklaamid ja hurjutamised silmakirjalikena, pisikeste ja tühiste piiskadena veeklaasis. Mida muudab plastkõrte keelustamine, kui me ülejäänud prügi saadame ikka sinna randa vedelema?
Sellelt kalaturult jõuavad kalad nii ülejäänud Senegali kui ka naaberriikidesse. Ja tuleb välja, et parimad kalad saadetakse lausa Euroopasse, meie igapäevastesse toidupoodidesse ja restoranidesse. Nende transpordiks kasutatakse neid omapäraseid veoautosid, mis üldse mitte ei näe välja nii, nagu nende tagune väga külm oleks.
Turul kohalike toiduainetega tutvumas.
Kollases kotis on hibiskuse õied, millest tehakse teed. Eespool kottides on erinevad kohalikud teraviljad, millest keedetakse putru ja taboule'e moodi asja. Valged viljad on ahvileivapuuviljad, mida kasutatakse ka ravimina. Tagaplaanil võrkkottides paistavad sibulatekuhilad. Tuleb välja, et Senegalis kasvatakse päris palju sibulat.
Allpool on fotod kohalikest ravimitest. Need on tehtud turu nö apteegiosakonnas, kus me samuti natuke aega uudistasime ja ekslesime.
Järgmises ja ühtlasi ka eelviimases Senegali postituses näed selle puhkusereisi ägedamat ekskursiooni.
Bisous
No comments:
Post a Comment