Teisipäevased mõtteterad ehk random thoughts 19

Ma lõpetasin just oma jõulupaki lahtiharutamise. Jep, lugesid õieti. Mu eestimaised päkapikud on sel aastal ekstra usinad ja varajased olnud. Käisin eile õhtul postkontoris oma pakil järgi ja kuigi mul oli luba pakk kohe lahti teha, sest need päris jõulukingitused pidavat olema ilusasse krabisevasse paberisse peidetud, siis ma päris tõsiselt kaalusin natuke aega terve paki hoidmist jõululaupäevani. Eestimaiseid pakke on ilmatuma põnev avada ja mulle ei valmista mingit probleemi kuu aega oodata. Hea, et ma seda siiski ei teinud, sest pakki peidetud lepasuitsujuustule ei oleks vist väga meeldinud kuu aega soojas toas diivani taga kükitada. 

Jõulukingitused peitsin ära (ei, mitte diivani taha, mul on kavalam peidupaik) ja jäin ülejäänud pakki harutama. Välja tuli igasuguseid häid asju- nagu alati- mu lemmikuid kaneeliküpsiseid ja kalevi kirju koera komme ja sefiiri ja.... leivasupi segu. Ohooo, sellist asja pole varem pakis olnud. Ja mu esimene mõte oli- ma tahaks nii väga juba näha C nägu, kui ma talle selle paki sisu valmis keedan ja kausi nina alla panen. Ma olen leivasuppi lapsena söönud küll. Mul ei ole sellest eriti mingeid erilisi mälestusi aga kuna täiskasvanueas ei ole ma vist kordagi leivasupikausi taha sattunud, siis mine sa tea, äkki on täitsa hea? C on siiani leivasupist vaid lugusid kuulnud. Lugusid, mida ta vist kategoriseerib pigem hirmujuttude lahtrisse. Verivorsti sööb ta samas ülima hea meelega, ehk on see märk, et päkapikud peavadki hakkama pidevalt leivasupipakikesi siia poole saatma? Eks me proovime ja ma siis jagan emotsioone siin ka. 

Jõuludest veel niipalju, et siin on selline tunne, nagu oleksid pühad ülehomme. Kaubanduskeskuste ees müüakse nüüd juba kuuski, linnatänavatel süttivad osad kaunistused õhtupimeduse saabudes ka juba põlema, üha rohkem kuuleb poodides katkematut! jõulumuusikat ja ühesõnaga- selline tunne on, et ma olen viimane inimene Prantsusmaal, kellel ei ole veel mitte ühtegi jõulukaunistust välja otsitud. Kas on veel ehk mõni minusugune kuskil?

Nii nagu jõulupühad tungivad meelevaldselt uksest ja aknast sisse, nii on meil praegu üleküllus ka black friday allahindluste kampaaniatest. See, mis siin toimub, on leebelt öeldes üsna hullumeelne. Osta, osta, osta. Mul oli eelmisel reedel selline tunne, et täna on black friday, sest eelnevalt oli juba nii palju reklaami tehtud. Googel tõi alles selguse, et tegelikult on alles nädala pärast ehk siis nüüd reedel. Siin on sel aastal paljud kaupmehed avastanud, et milleks vaid piirduda reedega, kui saab teha allahindlusi terve nädala- nad kutsuvad seda black-friday pre-week'iks. Hullumeelsus ma räägin.

Ühe kodusisustusbrändi kodulehekülg pani mind täna ootelisti, kui tahtsin nende lehte külastada. Mis siis veel reedel saab, kui juba teisipäeval jookseb internet kokku?

Mul ei ole sel aastal mustadest allahindlustest tegelikult sooja ega külma. Eelmisel aastal täpselt sel ajal lakkas mu vana telefon töötamast, nii et siis oli allahindlustest mingit kasu ka aga sel aastal ei ole meil kummagil ühtgi otsest vajadust midagi soetada. 

Vastupidi, me põgenesime kogu selle hulluse eest pühapäeva õhtul hoopiski jazzkontserdile ja saime nii hea hingekostuva elamuse. 

Me oleme seda artisti (Ibrahim Maalouf) varemgi kuulamas käinud aga seekordne kontsert oli kuidagi erakordselt meeleolukas. Terve saalitäis publikut laulis ja tantsis ning kogu saal sai mõnusat  ja rõõmsat energiat täis. 

Kontsert pühapäeva õhtul oli meie väike preemia selle eest, et me laupäeval ja pühapäeva hommikul pea kõik köögi-elutoa seinad ära värvisime. Juhhhuuuu. Seinavärvimine ON meie sügisene hobi. Aga siin on nüüd jällegi nõks hubasem olemine ja me oleme nii nii rahul selle värviga, mis sai välja valitud. Prantsuse keeles on selline väljend nagu coup de coeur - eestikeelde tõlgituna võiks see olla midagi sinna "armastus esimesest silmapilgust" kanti. See sügavalt seest tulev kõhutunne, mis ütleb, et just see ongi see õige. Mitte kõik seinavärvid ei ole seda armastust tunda saanud aga ma pikemalt sel teemal siin ei peatuks. Ilmselt tuleb uuest elutoast kunagi nagunii blogis ka pikem (pildi)postitus. 

Nüüd on jäänud värvida veel vaid üks suur sein köögis ja pisike teleka nurk elutoas. Eesootava nädalavahetuse plaanid said selle lausega just tehtud. 

Pühapäevaks ilmselt peab mingid jõuluküünlad ikka ka välja otsima, uskumatu aga juba ootabki ees esimene advent. Ma pean vist oma kõrvitsad laternatest välja viskama ja jõuluehete kasti pööningult alla tooma. 

Bisous