MY FRENCH BLOG: Suur jõuluüllatus. Neljas ja viies päev New Yorgis.

See on üks mu lemmikuimatest reisipiltidest. On top of the R̶o̶c̶k̶ World.

On top of the Rock ehk siis Rockefeller Center'i tipus olev vaateplatvorm pakkus vist selle reisi kõige ägedama elamuse. Mulle nii meeldivad linnavaated ja see sealt ülevalt on kindlasti üks mu lemmikuimaid terves maailmas. See on peaaegu samaväärne Tallinna kilukarbisiluetile ;)

Mõni armastab vaadata mägede lumiseid tippe ja mõni loksuvaid merelaineid. Mina armastan küll nii merd kui ka mägesid aga üle kõige meeldivad mulle sellised ülelinna vaated. Kus nii kaugele kui silm seletab, seisab maja maja kõrval. Kus linn saab ilmatuma mõõtme ja sina ise kahaned selle tipus imetillukeseks. Ja mida kõrgemale ma ronida saan, seda parem, kõrgust ma ei karda. Need linnavaated on kõige meeliülendavamad muidugi suurlinnades nagu New York või London või Pariis. Pariisis on mu lemmikkohaks näiteks Galerie LaFayette'i viies korrus, sest sealt avaneb imetabane vaade linnale ja Eiffeli tornile. Eiffeli tornist avanev vaade ei ole muidugi ka üldse paha. Ja Triumfikaarel on ka hea olla, olgugi et see pole eriti kõrge. Vaade loeb.

Ma oleksin väga tahtnud seda NYC vaadet kogeda ka öises linnas aga sel korral ei olnud meil ühelgi õhtul seda aega, et uuesti piletisabas oodata, turvakontrollis oodata, liftijärjekorras oodata ja saad aru küll... Ühesõnaga, öine tuledes linn jääb järgmiseks korraks.

Rockefeller Center'i tipus on kolm korrust vaateplatvorme, millest viimane on eriti hea pildistamiseks, sest seal puuduvad klaaspiirded. Veetsime üleval vist pea poolteist tundi. Ilm tõotas minna ilusaks ja kuna hommikul ei olnud ka väga palju inimesi, siis sai rahulikult kõikides ilmakaartes linna imetleda.

Pilvede piirilt tagasi maa peal, sõitsime metrooga Chelsea Marketini ja sõime seal alustuseks lõunat. Kõht oli tühi ja esimest kaht vaba tooli märkasime tänavatoidukohas, mis serveeris Jaapanist inspireeritud mehhikopäraseid tacosid. Saime ülimalt maitsva ja omapärase maitseelamuse osaliseks.
Kõhud täis, jalutasime Chelsea turul veidi ringi. Leidsime sealt 6 ja enam dollarit maksvaid baguette'e ja pidime pikali kukkuma. Meie, kes me elame pm baguette'i riigis, kus keskmiselt maksab üks baguette 1 euro, ei teadnud, kas selliste ulmehindade peale peaks nutma või naerma hakkama.

Turul käidud, oli meie järgmine sihtpunkt High Line. High Line on läbi Manhattani lääneosa kulgev pargitee, mis on rajatud vanadele raudteerööbastele. Rööpad on alles, sinna kõrvale on rajatud laudtee jalutamiseks, mitmete puhkealadega- pinkide ja taimestikuga, mis suvel on ilmselt oluliselt lopsakamad ja rohelisemad. Seda 2.3 kilomeetri pikkust teed nimetatakse inglise keeles lineaarseks pargiks, mille teeb eriliseks veel see, et see kulgeb tänavatasandist kõrgemal, kohati ongi nii nagu smilersi laulus- käime katuseid mööda. Ja mõelda, et vanasti kulges mööda seda New Yorgi rongiliiklus. Me läbisime sel päeval vaid üsna lühikese jupi sellest, sest meid ootas üks off-Broadway etendus.

Teatrit otsides kõndisime seal piirkonnas maha jällegi mitmeid kilomeetreid tänavaid ja möödusime sadadest majadest ning muuhulgas jäi meie teele ka hoone, kus asus Sõprade seriaali nö "korter". Ainult, et sel hetkel kui me seal maja ees seisime, me ei teadnud, et see on see maja. See tuli välja alles mõned tunnid hiljem hotellis, kui me giidiraamatust hakkasime lugema selle kandi kohta, kus me olime ennist viibinud. Tänavanimed tulid tuttavad ette ja isegi vist just see konkreetne tänavanurk oli meil meeles- lihtsalt kahju, et me tol hetkel ei teadnud kui ajaloolises kohas me parasjagu seisame. Vaatasime pärast kaamerast ka kõik pildid läbi, et äkki jäi see maja ka ikka kogemata peale, aga ei. Järgmisel korral siis.

Kuna me eelmisel päeval nähtud Broadway etendusest saime nii positiivse elamuse, otsustasime, et tahame veel midagi vaatama minna. Valisime taaskord jõuluteemalise etenduse- muusikali A Christmas Carol aga seekord off-Broadwayl. Mis vahe on Boradway'l j off-Broadway'l?
Broadway teater mahutab 500 ja enam pealtvaatajat, off-Broadway'le mahub 100-499 vaatajat ning olemas on veel ka off-off Broadway, kus teatrisaali mahub alla 100 pealtvaataja.

Meie off-Broadway teater asus Greenwich Village'i rajoonis ning oli vist veel suurem elamus kui etendus ise. Tegemist oli ühe vanima tänaseni tegutseva teatriga New Yorgis. Alustuseks kõndisime me sellest kaks korda mööda, sest teatrisaali pääseb läbi tillukese natuke vanaaegse moega raamatupoe. Sinna sisse astudes oli tunne nagu oleksime avastanud ukse harry potteri võlumaailma. Teatrisaali astudes kulus hetk, et silmad harjuksid hämara lühtrivalgusega. Punaste seinte ja sametkardinatega saal tundus tilluke ja lõhnas vanade raamatute järgi.
Etendus oli ilus ja südamlik. Ei saagi väga muudmoodi olla, kui ühel hetkel on laval varjupaigast pärit koer, kes peategelasele õigel hetkel musi annab. Pärast tuli välja, et koer on teatri alaline palgaline, annetades iga kuu oma "päris" palga koerte varjupaigale ning olles ise tasustatud küpsistega.

Teatri "orkester", mis koosnes klahvpillidest, kitarrist ja trummidest paiknes otse esimeste toolideridade ees, "valgusshow" eest hoolitsesid kolm prožektorit, laval ei olnud ühtki sädelevat kostüümi ega arvutiinstallatsiooni. Selle asemel olid näitlejad, kes laulsid ilma mikrofonita ning kelle hääl tõstis ka viimaste pingiridade vaatajatel ihukarvad püsti. Etenduse lõpus jäid kõik laval olnud näitlejad teatrisaali uksele, et isiklikult kõik külastajad ära saata ning kõigile häid aastalõpu soove soovida. See oli üks erakordne teatrikülastus.

Istusime pärast etendust lähedal asuvasse kohvikusse, et juustukoogi ja teekannu taga äsjanähtud etenduse muljeid vahetada. Emotsioonid olid ehedad ja ägedad, kahju ainult, et juustukook oli natuke liiga kauaks letile seisma jäänud. Kuna see oli meie viimane õhtu NY-s otsustasime tagasi juba väga tuttavasse bussijaama jalutada, mis sest et teekond oli natuke liiga pikk, jalad olid juba ammu natuke liiga väsinud ja saapad kulunud. Jalutuskäik läbi öise tuledes linna oli peaaegu sama hea kui oleks olnud see vaade pilvelõhkuja tipust.

Viimasel päeval ärkasime hotellis kiirustamata. Sõime hommikust ning pakkisime oma kolm asja kokku- meil olidki vaid seljakotid- ning suundusime viimast korda Manhattanile. Kuna meil eelmisel päeval jäi High Line'il jalutamine pooleli, siis otsustasime viimase asjana selle siiski kogupikkuses läbi jalutada. See oli täiega seda väärt, isegi seljakotid seljas. Pärastlõunal suundusime lennujaama ning tagasilend Euroopasse võis alata.
Järgmise korrani, New York.