Karantiinipäevik. 1

Mu prantsuse keele sõnavarasse on viimastel nädalatel lisandunud hulganisti sõnu ja väljendeid, millega ma eelneva 7 siinelatud aasta jooksul varasemalt kordagi kokku ei puutunud- confinement troonib vaieldamatult selle mööduva nädala uute sõnade edetabeli tipus. confinement tähendab eesti keeles isolatsiooni. Praegu ei ole artiklit, kus seda sõna vähemalt ühe korra ei mainitaks. Ma ei ole ka veel kunagi nii palju prantsuse keelset ajakirjandust lugenud, ja avastan nüüd, et siingi tuleb hoolikalt valida, mida ja keda kuulata ja lugeda. Aga jah, kui selles keerulises olukorras midagi positiivset välja tuua, siis keeleoskus areneb isegi koduses karantiinis päris hästi. 

Meie piirkonnas on kehtestatud keeld minna metsa ja mägedesse. Ma saan sellest täitsa aru, kuigi esialgu tundus hullu inimõiguste piiramisena. Seda eriti, et meil juhtusid sel nädalal olema erakordselt soojad ja päikeselised ilmad. Need esimesed pärast erakordselt vihmast ja halli oktonovembrit. Mis on esimene asi, mis sellises stressirohkes olukorras ilusa ilmaga pähe tuleb- jalgrattasõit või niisama jalutuskäik värskes õhus loomulikult. Et mismõttes nüüd selline asi siis ära keelati. Aga mõistus sai umbes poole sekundi pärast aru, et väljaminek pole hea mõte. Isegi mitte metsa. Ega nad ilmaasjata hetkel neid liikumiskeelde ei määra ja see, et ma nüüd ja kohe ei saa metsa jalutama minna, ei võta mult küll ühtki tükki küljest ära. 

Meil on muidugi oluliselt lihtsam kui paljudel teistel. Meil on oma aed, kus liikumist ei ole veel keegi ära keelanud. Ainult naabritest tuleb kahe meetri kaugusele hoiduda. Ma pole ausalt olnud veel kunagi nii tänulik selle eest, et meil on oma aed. Mu esimesel kodus oleku päeval- kolmapäeval- liikus meie maja taga metsas veel päris palju inimesi- loomulikult alati kambakesi koos ka veel. Täna on laupäev ja ma ei ole terve päeva jooksul mitte ühtegi inimest metsas näinud. Ehk hakkab vaikselt kohale jõudma. 

Põhja- ja Lõuna-Prantsusmaal suleti väga paljud rannad. Ma lugesin seda uudist vist kaks korda, sest mu peakene ei tahtnud hästi uskuda, kuhu me jõudnud oleme- et riiklikul tasandil on vaja keelata randadesse minek, sest olukord on nii tõsine ja inimesed ikkagi ei saa aru. Siiani eiratakse mõnel pool keelde, kogunetakse parkidesse piknikku pidama, võrkpalli mängima, tehakse mittevajalikke käike poodidesse, mis veel avatud on. Nüüd on osades Lõuna-Prantsusmaa linnades kehtestatud ka lausa absoluutne öine liikumiskeeld- couvre-feu. See tähendab seda, et kella 20 ja 6 vahel ei tohi olla mitte mingit liikumist, va kiirabiga haiglasse minek ehk. Erandid kehtivad ka loomulikult inimestele, kes suunduvad noil kellaaegadel tööle- päästjad, haiglate personal, politsei jne. Linnatänavate kohal patrullivad droonid olukorra kontrollimiseks. Ja seegi üpris äärmuslik kord kehtestati seetõttu, et inimesed on lihtsalt rumalad.  

Kohe saab läbi minu kolmas päev kodus ja C esimene.  

Ma ei ole jõudnud läbi lugeda 10 raamatut. Ei ole kolme online kursust lõpetanud, kodu ei ole superpuhas ja ma ei ole kodutrennidega alustanud. Ja sellest ei ole absoluutselt mitte midagi. See ei ole siin mingi võistlus. Kuigi sotsiaalmeediat vaadates on selline tunne küll. 

Minu kolm päeva kodus on möödunud täitsa harilikult. Rahulikult. Või noh, nii rahulikult nagu praeguses olukorras mu üsna murelik peakene suudab olla. Aga praegu on kõik umbes nii nagu mitmedki nädalavahetused enne viirusepuhangut on olnud ja ma ei mõista inimesi, kellel on nüüd järsku vaja suuremat sorti meelelahutust absoluutselt igaks päeva hetkeks. Võib vabalt olla, et ma ei ole ise veel nii kaugel- ikkagi vaid kolmas päev ju, aga ma tõesti ei kujuta ette, et mul ühel hetkel enam mitte kui midagi teha pole. Kas on võimalik, et see hetk jõuab ka minuni kunagi? 

Kui välja arvata see, et me ei käinud täna hommikul ei turul ega toidupoes nagu harilikult laupäeva hommikuti, siis oli tänane päev umbes samasugune nagu paljud eelnevad laupäevad. Esimesel kahel päeval, kui olid ilusad ilmad ja ma üksi olin, võtsin ma ette akende pesu, istutasin ümber suurematesse pottidesse mõned toalilled, küpsetasin muffineid, pesin ära kõik lambikuplid, lugesin läbi ühe raamatu, vaatasin netist oopereid.
Mõtlesin, et tellin ühest netipoest natuke lõnga, et uus kudumisprojekt ette võtta, aga netipood oli kehtestanud päevalimiidiks 100 tellimust. Neil on ilmselt nii palju tellimusi ja arvatavasti ka vähendatud töötajaskond, nii et nad lihtsalt ei jõua rohkemaid tellimusi päeva jooksul täita. Otsustasin, et lükkan kudumisprojekti natuke edasi, et nad jõuaksid seal netipoes omadega järjele. Uuel nädalal otsin välja oma koduse õmblusmasina ja kangavaru ning proovin üle pika aja midagi endale õmmelda.
Iga kodus veedetud päeva lõpul olen ma natuke ahastanud (eelkõige Itaalia) surnute katastroofilise kasvu üle. See on täiesti üle mõistuse, mis seal toimub. Kuidas on see võimalik, et see viirusepuhang seal ei hakka juba vähenemise märke näitama? Millal ometi? Ja kuigi ma südamest loodan, et ülejäänud riike ei oota ees samasugune saatus, ei saa ma selles kohe mitte kuidagi kindel olla. Ahastama paneb. 

#stayhome #stayhealthy

Bisous