Me saime vist päris hästi omadega hakkama, arvestades seda, et me ei varunud viimatisel poeskäigul sugugi erakordselt palju asju koju. Erinevalt nii mõnestki mu kollegist- 18 pakki piima, 120 muna, kastitäied konserve on väga tagasihoidlik osa ühe mu kolleegi sahvri varudest... Täna hommikul haigutas meie külmkapis päris korralik tühjus, selline nagu tavaliselt iga laupäeva hommikul, me oleme sellega nii harjunud. Sügavkülmas ja majapidamisruumis olid aga siiski veel mingid varud, sealt leiab alati midagi. Eelmine poeskäik jäi 14. märtsile ehk siis me saime 10 päeva ilma poeskäimiseta hakkama. Tegelikult oleksime vähemalt päeva või kaks saanud veel oodata, sest mõned söögid olid veel varuks aga otsustasime, et teeme selle vältimatu käigu ikkagi täna ära. Kuna ühel hetkel oleks nagunii pidanud minema, siis väga vahet polnud kas täna või ülehomme.
Alustuseks tegime paberile nimekirja kõikidest otsa saanud asjadest. Täpselt nagu igal nädalal. Tavaliselt teen ma oma nimekirjad telefoni memosse, aga kuna ma ei tahtnud seekord oma telefoni poes olles taskust välja võtta, siis tulid appi paber ja pliiats.
Nimekirja etteotsa said kõige pakilisemad otsa saanud asjad- munad ja või. Lisaks veel tomatikaste, peekon, hakkliha, mais, punased oad, kartulid, riis, pasta, jahu, brioche, crème fraîche, majonees, müsli jne jne.
Nimekiri valmis, võtsime ette järgmise paberi. Iga kord välja minnes, tuleb nüüd ära täita valitsuse poolt välja antud deklaratsioon, mis nö tõendab, et olen kodust lahkunud vaid oma esmavajaduste rahuldamiseks. Väidetavalt seda kontrollitakse üle riigi päris korralikult, mitukümmend tuhat inimest on juba trahvi saanud ja trahvisummad lähevad aina suuremaks. Riigikassa vajab täna enam täitmist kui kunagi varem. Hetkel saab esimese rikkumise korral trahvi 135 eurot, korduval rikkumisel juba 275 ja mingi eriti suure arvu rikkumiste ja vastuhaku jms eest pannakse 6 kuuks vangi. Toidupoodi minek on üks neist esmavajadustest, lubatud on minna ka apteeki, lähedastele appi, teha sporti ja jalutada koeraga. Vältimatut töölkäimist tõendab üks teine deklaratsioon.
Viimaste korralduste järgi tohib nüüd päevas kodust lahkuda ühe korra üheks tunniks, et sporti teha. Koeraga jalutama minek on lubatud vaid 1 km kaugusele kodust. Sama piir kehtib ka jooksutrenniks.
Otsustasime minna linna suurimasse supermarketisse, sest kuuldused täiesti tühjadest lettidest olid kuidagimoodi ka meie kõrvu jõudnud. Kuna me polnud tükk aega ise kuskil käinud, siis ei teadnud, kas päriselus oootabki ees täielik tühjus või on see lihtsalt kuulujutt ja hirmupaanika.
Pistsin kotti nimekirja, deklaratsiooni, desinfitseerimisvahendi ja tšekiraamatu ning suundusime poodi.
Poodi sisenemiseks tuli kõigepealt õues järjekorras oodata, iga inimese vahel u meeter tühja ruumi. Õnneks päike paistis ja linnud laulsid ja see ootamine kestis vähem kui kümme minutit, nii et ei midagi eriliselt erilist. Kriisiaja argipäev lihtsalt. Meie ees ootas nii u 15 inimest- paljud maskis, paljud kinnastes. Sisse pääsesime me ühel hetkel kõik ja samuti mõned meie taga seisvad inimesed. Suhteliselt inimtühjade riiulivahede järgi võis kliente korraga poes olla äkki umbes 50.
Hästi palju torkas silma kauba komplekteerijaid. Toidu koju toomine ei ole siin veel väga levinud, küll aga saab ise minna poodi järgi internetis tehtud tellimusele. Ma proovisin päev varem teha sama poe drive-tellimust aga kuna ootejärjekord veebilehele pääsemiseks oli 26 minutit, siis ma suht koht kohe loobusin. Ma ei taha teada, kui pikk see tellimuse kättesaamise aeg siis sellisel juhul veel on.
Poe kahest sissepääsust üks oli reserveeritud sisse minemiseks ning teine väljumiseks, inimestele tuletati sisenedes meelde, et teistega tuleb hoida pidevalt 1 meetrist vahet ja kõikidele anti kätte iseteeninduspult. Erinevalt tavaolukorrast ei pidanud neid ostukärus olevaid skaneeritud asju pärast enam kassalindile laduma ehk siis keegi otseselt ei kontrollinud, mida ja kas ma olin skaneerinud ja rohkem ei olnud vist midagi erilist.
Asusime toidujahile. Meie üsnagi pikast nimekirjast jäid ostama vaid jahu, jogurt, mõned puuviljad ning enamus juurvilju. Viimaste lett oligi pea ainukesena kõige tühjemas ja nukramas seisukorras. Eriti just juurviljade osas. Ei paprikat, ei kurki, ei suvikõrvitsat, lillkapsast, avokaadot, baklazaani, porrut, mõned üksikud tomatid ja kartulid ja siis üllatuseks terve suur kastitäis sibulaid. Kahjuks ma ei söö sibulasuppi nii et... Aga redist saime ja porgandit saime ka. Puuviljadest ei leidnud banaane ega pirne. Polnud midagi parata. Ilmselt on neil puu- ja juurviljade tarneahelas mingi katkine lüli kuskil. Bio lettidel haigutas samuti täielik tühjus.
Muudest asjadest nagu ütlesin jäid puudu vaid jahu ja jogurtid. Kõik ülejäänud riiulid olid aga lookas nagu tavapäraselt. Ei mingit erilist puudujääki. Nii et see tühjade riiulite kuulujutt täna vähemasti seal poes küll tõele ei vastanud.
Me ei jäänud riiulite vahele pikemalt uitama. Suhteliselt inimtühi ja harjumatult vaikne suurpood, lisaks veel maskides ja kinnastes kaaskodanikud, kõlaritest pidevalt kostuvad hügieenireeglid, kellegi ootamatult vali köhatus- kogu see poeskäik mõjus ikka natuke kõhedalt. Kuklas kummitas pidevalt soov võimalikult kiiresti koduseinte vahele käsi pesema pääseda.
Tasusime oma ostude eest ja lõpetasime poeskäigu parklas enne autosse istumist käte desinfitseerimisega. Nüüd peaks vähemalt järgmiseks 10 päevaks muretult süüa olema.
#stayhome #stayhealthy
Bisous
No comments:
Post a Comment