Tegin ühel hommikul akna lahti ja... järsku on kõik roheline.
Selle maasikakoogi kõrvale, mida ma siin ennist lubasin küpsetada, kavatsen ma pakkuda punase sõstra mahlast tehtud morssi.
Kaks aastat tagasi istutatud marjapõõsad on kõik alles alla-põlve-pikkused päkapikud aga saaki saab neilt igal aastal aina märkimisväärsemalt. Tundub nii, et sel aastal saame me kumbki tunduvalt rohkem kui ühe sõstra. Mitte nii nagu eelmisel aastal kirsiga juhtus. Eelmisel aastal poolitasime me püüdlikult ühte kirssi, sest meie noorel puul valmiski vaid üks mari ja me mõlemad tahtsime ju seda esimest meie oma kirsipuu vilja proovida. See oli loomulikult kõige parem poolik kirss, mida ma kunagi söönud olen.
Kõikidest kõige erivärvilisematest võõrasemadest on need lihtsad valged lilla südamikuga mu suurimad lemmikud.
Need võõrasemad elasid eelmise talve üle nendes samades rõdukastides. Varasematel aastatel on talvekülm lillepottide lilled alati ära näpistanud aga sel korral mitte. See viimatine talv ei olnud muidugi väga oma nime vääriline ka, ilmselt seepärast nad ellu jäidki. Aga sa ei kujuta ette, kui super rõõmus ma olin, kui nendes kastides esimesi tärkavaid rohelisi ninasid nägin ja täna olen veel rõõmsam, et need niisuguse õitemere omale kasvatanud on.
Tumedad tulbid tõin kaasa ühelt meie Hollandi reisilt. Parim suveniir üldse, sest nüüd iga kord kui pilgu sinna peenrale heidan, meenub mulle see mõnus reis. Aga lisaks sellele erilisele emotsionaalsele sidemele, mis mind nende tulpidega ühendab, on neil vist ka mingi võluvägi sees. Need õitsesid juba siis, kui nende naabriks olevad iirised alles pöidlapikkused olid. See oli umbes kolm nädalat tagasi. Nüüd hakkavad iirised ise kohe-kohe õitsema aga needsamad tulbid on ikka siin ja õitsevad. Müstika.
Ma tahaks juba nii väga sinna lillepeenrasse suvelilli istutada. Mai keskel olevad Saints de Glace ehk külmapühad tuleb aga ära oodata. Nii veider, et pärast rekordiliselt sooja märtsi ja aprilli, kus meil on olnud iga päev kahekümnekraadised temperatuurid, tuleb mais veel kolm ööd öökülma. Emake loodus, milleks ometi?
Selle tulbisordi nimi on "ice cream"
Aroonia on siin tõeline haruldus. Keegi pole kunagi kuulnud, et aroonia marjad süüa kõlbavad. Moosist, mahlast rääkimata. Alati vaadatakse mind sellise pilguga nagu ma segaksin neist mingeid võlujooke kokku. Pihlakatega on täpselt sama lugu.
Aga sel aastal läheb meil arooniaga loodetavasti paremini kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal oli mu pisike aroonia paksult marjakobaraid täis. Ainult et siis, kui mina oma marjakorviga põõsa juurde jõudsin, olid linnud kõik marjad juba ära söönud...
Kui kevad jääb vahele ja talvest saab otsekohe suvi, siis on tulemuseks aprillikuus õitsev maasikapeenar. Kui kõik hästi läheb- see tähendab, et jätkub umbes nii nagu praegu, siis ma küpsetan varsti maasikakooki. Ja söön maasikaid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks.
Hollandi tulbiväljad jäid sellel aastal koroonaviiruse tõttu nägemata, selle eest sain ma iga päev oma koduaia tulpe pildistada.
Mõni ei lähegi roheliseks, vaid hoopis purpurselt punaseks.
Asalea näitab õienuppe ja miski roomav roheline, mille nime ma olen unustanud, vallutab visalt vana puukändu.
Paremal: Viinamari elas vist oma esimese talve ilusti üle.
Vasakul: Kas lupiinid ei ole mitte mingid harilikud suvelilled?
Selle maasikakoogi kõrvale, mida ma siin ennist lubasin küpsetada, kavatsen ma pakkuda punase sõstra mahlast tehtud morssi.
Kaks aastat tagasi istutatud marjapõõsad on kõik alles alla-põlve-pikkused päkapikud aga saaki saab neilt igal aastal aina märkimisväärsemalt. Tundub nii, et sel aastal saame me kumbki tunduvalt rohkem kui ühe sõstra. Mitte nii nagu eelmisel aastal kirsiga juhtus. Eelmisel aastal poolitasime me püüdlikult ühte kirssi, sest meie noorel puul valmiski vaid üks mari ja me mõlemad tahtsime ju seda esimest meie oma kirsipuu vilja proovida. See oli loomulikult kõige parem poolik kirss, mida ma kunagi söönud olen.
Vasakul: Vist mu kõige lemmikum aiaelanik. Ma ei tea, kuidas ta eesti keeles kõlab aga wiki sõnutsi kuulub ta pajuliste sugukonda. Täpsemalt ei leidnud kuskilt midagi. Temast saab üsna pea üks äge roosa pall, mis püsib sellisena pea suve lõpuni.
Paremal: Roosikaar näeb pildi peal uhke välja aga tegelikult kimbutavad teda lehetäid. Ja olgugi, et me üritame teda pidevalt looduslike vahenditega aidata, ei saa me neist tüütutest putukatest mitte kuidagi lahti. Appi, mul on neist nii kopp ees.
Mustikapõõsad on küll vist ainukesed selle aia asukad, kes ei tundu sugugi vihmast puudust tundvat. Kõik ülejäänud ja eriti muru, mis kohati ei vääri üldse muru nimegi enam, vajavad hädasti korralikku vihmasabinat. Siin sadas viimati märtsi alguses lund. Pärast seda, mitte ühtegi piiska. Ei lund ega vihma. Meie veearve on juba ammu lõhki ja käes ei ole veel maigi.
Sellised olid väikese aiahooliku ehk siis siinkirjutaja aprillikuised tähelepanekud.
Aialood jätkuvad.
Bisous
No comments:
Post a Comment