Kuu aega tagasi oli see elutoa otsesein veel kollane.
Siis tuli koroonaviirus ja kodune karantiin ja pärast seda, kui ma olin umbes neli nädalat selle seina kõrval kükitanud, sai mul sellest kollasest ühtäkki küllalt. Ühtäkki oli ta liiga intensiivne ja teda oli liiga palju.
Ma ei olnud jõudnud eriti pikalt selle üle veel ahastadagi, kui C juba hakkas otsima, kust saaks uut värvi. Ju tal oli vist endal ka natuke siiber sellest. Hoolimata sellest, et tema ei olnud sugugi kuu aega kodus kükitanud.
Meil siin ei ole üldse mitte selline eriolukord nagu teil seal Eestis. Meil siin on muuhulgas ka kõik värvipoed olnud juba kuu aega kinni ja on ilmselt veel kuu aega vähemalt. See pood, kus me tavaliselt oma värve ostame, on eriolukorra ajal olnud avatud vaid professionaalidele. Kui neilegi. Ehitusmaterjalide poed on kõik niisamuti kuni viimaste päevadeni täitsa kinni olnud. Nüüd hakkavad piirangud vaikselt leevenema ja ehituspoed lasevad inimesi umbes 10 kaupa poodi- aga usu mind, sa ei viitsiks selles autode rivis poe ukse taga seista. Eriti mitte ühe värvipoti pärast. Meie värvi tavalisest ehituspoest nagunii ei saa, nii et mulle tundus, et mul pole muud valikut, kui veel mitu nädalat seda kollast seina kannatada.
C kurtis nii muuseas meie värvipoti muret ühel päeval ülemusele, kes juhtumisi teadis isiklikult sealse linna värvipoe omanikku, kes päev hiljem C-le isiklikult poe ukse lahti keeras ja nö leti alt selle vajaliku värvi ikkagi kokku segas. Ja siis pärast poe ukse jälle lukku keeras.
Õnnetuseks ei olnud neil seal poes müügil sama värvibrändi, mida me oleme harjunud kasutama ja olgugi, et värvikood sai sama, mis kõikidel ülejäänud seintel elutoas ja köögis, siis lõpptulemus polnud sugugi seesama värv, mis on igal pool mujal ja mida me olime tahtnud. Ja seda ilmselt kahel põhjusel- esiteks oli mujal olnud alati põhi valge aga siin oli nüüd järsku põhjaks intensiivne kollane; teiseks oli see siiski teise firma teistsuguste omadustega valge baasvärv, millesse meie värvikood sisse segati, nii et lõpptulemus oli küll teoreetiliselt sama värv aga reaalsuses kahjuks mitte. Positiivse poole pealt, torkab see oluliselt vähem silma kui eelnev kollane. Ei ole sugugi välistatud, et kui eriolukord laheneb ja meie värvipood taas lahti tehakse, oleme me teisel päeval selle ukse taga. Ja see õnnetu sein saab omale kolmanda värvikihi. Aga hetkel jääb siiski nii nagu praegu on.
Järgmine koduprojekt saab olema sinna tühjale seinale kuusnurksete riiulite meisterdamine. Leidsin internetist ühe toreda lahenduse, mida ei tohiks olla just kõige keerulisem ise meisterdada ja kui me ühel ilusal päeval taas ehitusmaterjalide poodi lihtsamini sisse pääseme, võtame selle riiulite tegemise ise käsile.
See mööblitükk, kus praegu on peal kõik muusikamasinad ja kõlarid ja mille sahtlites on peidus me filmi- ja muusikakogud, kaob ühel hetkel täiesti ära. Meil on neile juba uus koht välja vaadatud, ammu aega tagasi isegi mingi algne riiulisüsteemide kavand paberile visandatud, koos mõõtudega ja puha aga selle mööblitüki valmistamise usaldame me vaid oma mööblitisleri kätte. Taaskord, ühel ilusal päeval, kui meil on lubatud kuhugi mujale kui toidupoodi või apteeki minna.
Diivani ette tahaks üht suurt mõnusat vaipa ka aga ma ootan, et see ajutine (juba kolmeaastane) mööblitükk enne eest ära kaoks.
Sellised plaanid on meil elutoaga hetkel. Näis, kuidas ja millal need edasi saavad areneda. Vähemalt kuu on kõik poed nagunii veel kinni, nii et selle aja jooksul ei liigu ilmselt miski edasi.
No comments:
Post a Comment