Teisipäeva hommikul helises hirmus vara üks äratuskell. Ma ei saanud tükk aega silmi lahti ega mõistnud, kelle kell see küll minu padja kõrval pläriseb. C oli juba ammu ärganud ja tööle läinud. Kulus mitu head hetke, enne kui ma mõistsin, et see on ikka minu enda telefon, mis heliseb. Ma lihtsalt polnud seda äratust üle kuu aja kuulnud.
Täna on reede, mis tähendab seda, et mu esimene töönädal, mis tegi lõpu mu viiele kodusele isolatsiooninädalale, on täitsa ametlikult läbi saanud. Ei olnud sugugi nii hull, kui ma arvasin. Mul ei olnud kodus olemise vastu mitte midagi aga tegelikult oli natuke hea olla vahelduseks ka kuskil mujal, kui elutoa diivanil. Ja näha kedagi muud peale C. Ma tean, et see "hea meelega tööle minemise" tunne, saab ühel hetkel otsa, nii et ma praegu naudin.
Tegelikult sai mu nädal läbi juba eile, sest me töötame hetkel vaid kolm päeva nädalas, teisipäevast neljapäevani. Tasa ja targu.
See tagasi tööle minek oli vabatahtlik, nii nagu eelmisel korral kirjutasin, ja suur oli mu üllatus kui teisipäeva hommikul ei olnudki kõiki kolleege tööl. Ma ausalt arvasin, et kõik tulevad kohale. Ma ei olnud muide ainus, kes nii arvas.
Aga jah, meid on praegu tööl vaid pooled me niigi pisikesest kollektiivist. Järgmine päev oli mul juba hea meel, et meid nii vähe on- koos ülemusega 7- nii hea rahulik ja vaikne on ja me saame kõik omavahel hästi läbi ja meil on natuke rohkem ruumi ka. Meie ateljee on hästi pisike ja mingist kahemeetrisest distantsi hoidmisest ei saa väga juttu olla, me põhimõtteliselt töötame kõik ninapidi koos. Nüüd siis küll pigem maskipidi koos.
Esimese päeva hommikul ootas meid kõiki laual pisike pakk. Selles olid meie uued töövahendid- ülemuse poolt igaühele õmmeldud mask, pudel desinfitseerimisvahendit ja paar kindaid. Kuu aega tagasi oleks sellises pakis olnud näiteks uus paar kääre ja mõõdulint aga noh... times have changed.
Esimesel päeval kandsid kõik väga hoolikalt maske, hoidsid distantsi, desinfitseerisid iga liigutuse järel käsi ja üleüldse valitses selline natuke ettevaatlik ja hästi hoolikas suhtumine. Mina möödun sinust meetri kauguselt ja sina lähed köhatad teises nurgas...
Teisel päeval hakkas mask üha ebamugavam tunduma. Kui kedagi su ees või taga parasjagu ei istunud ja kellegagi juttu ei olnud ka vaja ajada, siis võeti ikka ühe sagedamini mask eest. Selle kandmine pole muide üldse mugav, eriti mitte 8 tundi jutti. Ja eriti mitte juhul, kui sa kannad prille. Alustuseks lähevad prilliklaasid kogu aeg uduseks, tükk aega kulub sellel, et leida mingi selline sobiv asend nii maskile kui prillile, et üldse midagi näeks ja seejuures veel normaalselt hingata ka saaks. Ja make-up'i kandmise võib põhimõtteliselt ära unustada, nagu ka valge maski, päeva lõpuks oli pool mu jumestuskreemist maskil ja esimene asi, mis ma töölt koju tulles tegin, oli maski pesumasinasse panemine.
Kolmandal tööpäeval oli märgata vaid hoolikat käte desinfiteerimist ja mingil määral ikka distantsi hoidmist ka aga maskid olid peaaegu et kõik kadunud. Kolmandal päeval! C rääkis, et nende töökohas oli täpselt sama asi juhtunud, esimesel päeval olid kõik hüper-super ettevaatlikud ja kandsid hommikust õhtuni maski aga juba nädala pärast ei tulnud see enam kellelegi meelde. Meil ei ole vist ikka sellist harjumust maski kanda nagu Aasias on ja isegi mitte pandeemia ei suuda seda paari kuuga tekitada. Tööl me ilmselt praegu lihtsalt pimesi usaldame, et keegi meist pole nakatunud...
Samas, kui me eelmisel laupäeval C-ga poes käisime, siis seal oli just näha väga paljusid inimesi maske kandmas. Tunduvalt rohkem, kui nädal enne seda.
Meie tavapärased tellimused on praegu kõik ikka veel pausi peal. Toodame nüüd vaid maske.
Need on tehtud kolmekihilisest kangast- kaks kihti puuvillast ja keskel õhuke kiht fleece'i (ma ei tea, eesti keeles on see vist samuti fliis-kangas, ma päris täpselt tõlget ei oska praegu öelda). Keskele teeme voldi, ja üla- ning allserva läheb kant, mis moodustub ka paelad, mille saab siis kas kõrva taha või kukla taha kokku siduda.
Kangad on kõik riiklikus laboris sertifitseeritud, ja need tõesti on siin kontrolli läbinud. Neid müüakse vist umbes viie euro eest ja nad on mitmekordselt pestavad.
Üldiselt on see maski õmblemine juba kolmanda päeva õhtuks üsna monotoonne tegevus ja me keegi ei tea, kui kaua me neid veel õmbleme. On väga suur tõenäosus, et pärast 11. maid- kui riigis osad eriolukorra piirangud kaovad, siis tehakse siin avalikus ruumis maski kandmine kohustuslikuks. Kõigile.
Osalt ilmselt seepärast ongi siin lahti läinud täiesti uskumatu maskide õmblemise ralli. Praktiliselt üleöö avatakse tehaseid, mis hakkavad saja inimeseda 24/7 vaid maske õmblema. C-l pole veel kunagi nii palju tööd olnud, nende tehase ukse taga on kilomeetrine järjekord veoautodest, mis ootavad kangaste peale- või mahalaadimist. Kangaste defitsiit on kohe kohe varsti reaalsuseks saamas, sest Hiina ja India ei ekspordi pea midagi ja siinsed varud on kõik juba ammu kokku otsitud ja maha müüdud. Absoluutselt kõik õmblevad järsku maske, alates vabatahtlikest ooperiteatri kostüümikunstnikest kuni tehasteni, mis kuu aega tagasi tootsid veel külmkappe. Jep, lugesid õigesti. Üks mingeid külmutusseadmeid tootev firma oli valiku ees- kas koondada kõik oma töötajad ning sulgeda ettevõte igaveseks või... osta Brother'ilt hunnik õmblusmasinaid ning panna kõik oma töötajad maske õmblema. Selles pole muide absoluutselt mitte midagi keerulist. Ja see ilmselt päästab selle firma uste sulgemisest. Selliseid lugusid oleme me viimase kahe nädala jooksul kuulnud teisigi. Ja veel ei ole mingit märki, et see hullumeelne olukord siinses tekstiilimaailmas kuidagi normaliseeruma hakkaks.
Mul on nüüd neli vaba päeva, okei nüüd on järgi vaid kolm, sest siin on juba üsna öö, ja siis sukeldun tagasi maski maailma.
Bisous
Täna on reede, mis tähendab seda, et mu esimene töönädal, mis tegi lõpu mu viiele kodusele isolatsiooninädalale, on täitsa ametlikult läbi saanud. Ei olnud sugugi nii hull, kui ma arvasin. Mul ei olnud kodus olemise vastu mitte midagi aga tegelikult oli natuke hea olla vahelduseks ka kuskil mujal, kui elutoa diivanil. Ja näha kedagi muud peale C. Ma tean, et see "hea meelega tööle minemise" tunne, saab ühel hetkel otsa, nii et ma praegu naudin.
Tegelikult sai mu nädal läbi juba eile, sest me töötame hetkel vaid kolm päeva nädalas, teisipäevast neljapäevani. Tasa ja targu.
See tagasi tööle minek oli vabatahtlik, nii nagu eelmisel korral kirjutasin, ja suur oli mu üllatus kui teisipäeva hommikul ei olnudki kõiki kolleege tööl. Ma ausalt arvasin, et kõik tulevad kohale. Ma ei olnud muide ainus, kes nii arvas.
Aga jah, meid on praegu tööl vaid pooled me niigi pisikesest kollektiivist. Järgmine päev oli mul juba hea meel, et meid nii vähe on- koos ülemusega 7- nii hea rahulik ja vaikne on ja me saame kõik omavahel hästi läbi ja meil on natuke rohkem ruumi ka. Meie ateljee on hästi pisike ja mingist kahemeetrisest distantsi hoidmisest ei saa väga juttu olla, me põhimõtteliselt töötame kõik ninapidi koos. Nüüd siis küll pigem maskipidi koos.
Esimese päeva hommikul ootas meid kõiki laual pisike pakk. Selles olid meie uued töövahendid- ülemuse poolt igaühele õmmeldud mask, pudel desinfitseerimisvahendit ja paar kindaid. Kuu aega tagasi oleks sellises pakis olnud näiteks uus paar kääre ja mõõdulint aga noh... times have changed.
Esimesel päeval kandsid kõik väga hoolikalt maske, hoidsid distantsi, desinfitseerisid iga liigutuse järel käsi ja üleüldse valitses selline natuke ettevaatlik ja hästi hoolikas suhtumine. Mina möödun sinust meetri kauguselt ja sina lähed köhatad teises nurgas...
Teisel päeval hakkas mask üha ebamugavam tunduma. Kui kedagi su ees või taga parasjagu ei istunud ja kellegagi juttu ei olnud ka vaja ajada, siis võeti ikka ühe sagedamini mask eest. Selle kandmine pole muide üldse mugav, eriti mitte 8 tundi jutti. Ja eriti mitte juhul, kui sa kannad prille. Alustuseks lähevad prilliklaasid kogu aeg uduseks, tükk aega kulub sellel, et leida mingi selline sobiv asend nii maskile kui prillile, et üldse midagi näeks ja seejuures veel normaalselt hingata ka saaks. Ja make-up'i kandmise võib põhimõtteliselt ära unustada, nagu ka valge maski, päeva lõpuks oli pool mu jumestuskreemist maskil ja esimene asi, mis ma töölt koju tulles tegin, oli maski pesumasinasse panemine.
Kolmandal tööpäeval oli märgata vaid hoolikat käte desinfiteerimist ja mingil määral ikka distantsi hoidmist ka aga maskid olid peaaegu et kõik kadunud. Kolmandal päeval! C rääkis, et nende töökohas oli täpselt sama asi juhtunud, esimesel päeval olid kõik hüper-super ettevaatlikud ja kandsid hommikust õhtuni maski aga juba nädala pärast ei tulnud see enam kellelegi meelde. Meil ei ole vist ikka sellist harjumust maski kanda nagu Aasias on ja isegi mitte pandeemia ei suuda seda paari kuuga tekitada. Tööl me ilmselt praegu lihtsalt pimesi usaldame, et keegi meist pole nakatunud...
Samas, kui me eelmisel laupäeval C-ga poes käisime, siis seal oli just näha väga paljusid inimesi maske kandmas. Tunduvalt rohkem, kui nädal enne seda.
Meie tavapärased tellimused on praegu kõik ikka veel pausi peal. Toodame nüüd vaid maske.
Need on tehtud kolmekihilisest kangast- kaks kihti puuvillast ja keskel õhuke kiht fleece'i (ma ei tea, eesti keeles on see vist samuti fliis-kangas, ma päris täpselt tõlget ei oska praegu öelda). Keskele teeme voldi, ja üla- ning allserva läheb kant, mis moodustub ka paelad, mille saab siis kas kõrva taha või kukla taha kokku siduda.
Kangad on kõik riiklikus laboris sertifitseeritud, ja need tõesti on siin kontrolli läbinud. Neid müüakse vist umbes viie euro eest ja nad on mitmekordselt pestavad.
Üldiselt on see maski õmblemine juba kolmanda päeva õhtuks üsna monotoonne tegevus ja me keegi ei tea, kui kaua me neid veel õmbleme. On väga suur tõenäosus, et pärast 11. maid- kui riigis osad eriolukorra piirangud kaovad, siis tehakse siin avalikus ruumis maski kandmine kohustuslikuks. Kõigile.
Osalt ilmselt seepärast ongi siin lahti läinud täiesti uskumatu maskide õmblemise ralli. Praktiliselt üleöö avatakse tehaseid, mis hakkavad saja inimeseda 24/7 vaid maske õmblema. C-l pole veel kunagi nii palju tööd olnud, nende tehase ukse taga on kilomeetrine järjekord veoautodest, mis ootavad kangaste peale- või mahalaadimist. Kangaste defitsiit on kohe kohe varsti reaalsuseks saamas, sest Hiina ja India ei ekspordi pea midagi ja siinsed varud on kõik juba ammu kokku otsitud ja maha müüdud. Absoluutselt kõik õmblevad järsku maske, alates vabatahtlikest ooperiteatri kostüümikunstnikest kuni tehasteni, mis kuu aega tagasi tootsid veel külmkappe. Jep, lugesid õigesti. Üks mingeid külmutusseadmeid tootev firma oli valiku ees- kas koondada kõik oma töötajad ning sulgeda ettevõte igaveseks või... osta Brother'ilt hunnik õmblusmasinaid ning panna kõik oma töötajad maske õmblema. Selles pole muide absoluutselt mitte midagi keerulist. Ja see ilmselt päästab selle firma uste sulgemisest. Selliseid lugusid oleme me viimase kahe nädala jooksul kuulnud teisigi. Ja veel ei ole mingit märki, et see hullumeelne olukord siinses tekstiilimaailmas kuidagi normaliseeruma hakkaks.
Mul on nüüd neli vaba päeva, okei nüüd on järgi vaid kolm, sest siin on juba üsna öö, ja siis sukeldun tagasi maski maailma.
Bisous
No comments:
Post a Comment