Esimese karantiinipäeviku avaldasin ma paar päeva pärast koju jäämist ehk üsna kriisiolukorra alguses. Hämmastaval kombel on sellest möödas juba rohkem kui kaks nädalat, nii et ehk on aeg uueks sissekandeks. Tahaks mõelda, et võib-olla on see viimane taoline aga mu sisetunne ütleb, et see ei ole teps mitte, tõenäoliselt oleme me siin hetkel umbes kriisi keskel, mis tähendab seda, et sellele postitusele siin, tuleb veel vähemalt üks järg.
Kohe kohe saab läbi mu 19nes karantiinipäev. Ma olen selle aja jooksul kodust lahkunud täpselt kaks korda- mõlemal korral selleks, et meie toiduvarusid täiendada ehk siis viibinud koduhoovist väljapool umbes tund-poolteist, et toidupoes käia. Sellest esimesest korrast kirjutasin blogis ka SIIN, teisest korrast on vist samuti plaanis lähipäevil mingis natuke teises vormis rääkida.
Üllataval kombel ei ole mul olnud sugugi raske selle koduse olemisega harjuda. Alguses oli küll natuke imelik- tahaks linna minna, tahaks poodi, mul oleks seda ja seda vaja... aga harjumus tegi kiiresti oma töö ja juba ammu on argipäevad kodus muutunud uueks normaalsuseks. Millegi (muu peale toidu) ostmise vajadus kadus samuti üsna ruttu- igal hommikul ja õhtul uudiseid lugedes tundus kõik järsku kuidagi ebaoluline ja tühine. Vannitoa uus vaip ja kevadmantel tundusid järsku mitte eriti vajalikud, mitte eriti tähtsad. Kuhu mul selle uue mantliga ikka praegu minna on? Panin selle raha hoopiski tagavarakontole. Igaks juhuks. Ehk läheb järgmisel kevadel mantlit ostes vaja.
Ma jään koju veel vähemalt nädalaks või kaheks. Sellel nädalal ei alusta me kindlasti tööd, võib-olla et järgmisel nädalal aga tõenäoliselt sedagi mitte. Järgmise nädala esmaspäev on riiklik püha, nii et kui siis nagunii alles alates teisipäevast. Nii et vist tuleb arvestada veel vähemalt kahe koduse nädalaga ja mis siis saab edasi, ei tea praegu keegi. Kuidas ja millal ja mis tingimustest tööle tagasi läheme, on kõik alles veel selgusetu. Õnneks ei kaota ma ei palgas ega puhkusetasudes mitte midagi, nii et vähemalt majanduslik kindlustunne on meil hetkel olemas.
C käib tööl ja hetkel tundub, et ka mitmed teised meie sektori ettevõtted on juba taasalustanud või kohe alustamas, nii et tal on juba ka uusi tellimusi ja tööd tundub et jagub. Sel nädalal küll mitte täies koosseisus tehasele aga ilmselt pole seegi enam kaugel. Siinse tekstiilimaailma on taaskäivitanud maskide vajadus. Väga paljud nii väiksemad kui suuremad ettevõtted on siin alustanud maskide tootmist. Igal tööandjal- ükskõik mis valdkonnas- on kohustus tagada töötajatele isikukaitsevahendid ja need maskid, mida kohalikud õmblusfirmad ja vabatahtlikud õmblevad, lähevadki justnimelt kohalikele firmadele nende töötajate kaitseks. Haiglad ja vanadekodud saavad oma maskid nüüd juba Hiinast, kust neid on tänaseks tellitud miljonite ja miljonite kaupa. Esimesed on juba ka kohale jõudnud ja laiali jagatud.
Ma olen sellel karantiiniperioodil näinud oma üleaedseid naabreid ja nendega emotsioone vahetanud aga üldiselt on need mu ainsad inimkontaktid. C loomulikult ka. Tema on ka mu kohalikuks info allikaks. Sellest, mis toimub meil siin väljaspool meie aeda, tean ma paljuski vaid tema kaudu. Ja temagi teab vaid niipalju, kui tööl kolleegidelt kuuleb aga võrreldes minuga on seda juba oluliselt rohkem.
Kuuldavasti tehakse siin näiteks trahvi inimestele, kes väljuvad toidupoest käes vaid kuuspakk õlut.
Tõestisündinud lugu. See on meie praegune argipäev.
Mägede kohal pidavat patrullima politsei helikopter, kes ajab nii taga ilusat ilma nautivaid jalutajaid.
Taaskord, tõestisündinud lugu. Meie praegune argipäev.
Prantslased hakkavad vaikselt välja kippuma. Meil on nüüd käsil neljas karantiini nädal ja kuna ilmad on super ilusad olnud- meie soojakraadid on jõudnud täna juba 20+ juurde, siis on siililegi selge, et kõik tahavad esimeste tõeliselt soojade kevadiste ilmadega väljas olla. Teoreetiliselt peaks see ju head tegema nii kehale kui vaimule. Aga praegu vist mitte. Lisaks hakkas eelmisel reedel osades piirkondades juba kevadvaheaeg, mispeale võimud tõttasid kohe loomulikult meelde tuletama, et igasugune reisimine on absoluutselt keelatud ja tänavatele saadeti patrullima ja trahve tegema veel rohkem politseinikke ja sõjaväelasi.
Ametlikult on lubatud väljas viibida 1 tund ja 1 km raadiuses kodust aga kuidas sa kujutad ette, et keegi seda päriselus päriselt nii järgib? Võtab aega ja mõõdab meetreid? Ei, läheb ikka metsarajale ju. Täpselt nii nagu ma vist eelmises päevikus juba kirjutasin- ma olen ikka veel nii väga tänulik selle üle, et meil oma aed on. Praegu korteris karantiinis olla... ma võin vaid ette kujutada, kui keeruline see olla võib. Nii et ma natuke nagu mõistan neid, kes ikka kuhugi parki kogunevad aga samas tahaks karjuda, et mis teil ometigi arus on...
Ilusate ilmade ahvatlustest veel rääkides, siis ma sain pühapäeval oma esimese päikesepõletuse. Unustasin ennast kõigepealt köögiviljapeenrasse seemneid maha panema ja siis terrassile raamatut lugema ja rohkem polnudki vaja- õhtuks olid õlad ja kael täitsa punased. Ma ei mõelnud kordagi kreemi peale. Täna panin aga juba kohe hommikul päiksekaitsekreemi peale ja südapäeval nina välja ei pistnud.
Siin on kohutavalt vaikne. Sa ei kujuta ette. Ma tabasin end ükspäev mõttelt, et ma ei taha ise mingit müra tekitada, sest ma kardan, et ma võiksin kedagi seetõttu häirida. Kuigi arvestades seda, kui vaikseks kõik on jäänud, siis ma pole vahetevahel enam kindel, kas mu ümber ikka veel inimesi päriselt ongi. Enamikel päevadel ei paista aedadest mingit inimtegevust- tavaliselt kostub kuskilt ikka tennisepallide põrgatust või muruniiduki ühtlast põrinat või kellegi jutuvada või siis vähemalt laste kilkeidki aga nüüd ei miskit. Aegajalt keegi ikka kuskil kaugel võtab mingi masina välja, või möödub mõni üksik auto, aga muidu kuuleb siin nüüd vaid linnulaulu. Ma ei tea, kas kõik need uudised hüljatud linnadesse ilmunud metsloomadest on tõesed või mitte aga ma üldse ei imestaks, kui loomariik oma territooriume avardama hakkaks.
Alguses oli ka vaikus imelik aga sellegagi harjusin. Nüüd ma isegi eelistan enamiku osa päevast ilma muusikata veeta.
Argipäevadel, kui ma üksi olen, on mul tunne, et ma olen sattunud elama spaasse, kus ärevaid mõtteid ravitakse metsavaate ja linnulauluga. Ma lugesin kuskilt, et looduse vaatlemine pidi olema kõige efektiivsem teraapia- ja roheline kõige terapeutilisem värv-- ma nüüd testin iga päev neid teooriaid.
Meie linna seitsmest bussiliinist on vaid kolm väga hõrendatud graafikuga tööl ja ükski neist ei sõida meie juurde. Mul ei ole seetõttu mitte mingit võimalust linna minna, isegi kui tahaksin. Hädaolukordadeks on õnneks olemas naabrid ja takso ja lõpuks kiirabi. Aga ega mul kuhugi minna nagunii pole, kõik poed on siin kinni. Mitte nagu Eestis, kus võrreldes siinsega on ikka veel äärmiselt leebed eriolukorra meetmed. Kuidas on võimalik, et teil seal veel ilusalongid ja ehituspoed lahti on??
Paar päeva tagasi hakati valitsuse tasandil rääkima sellest, kuidas eriolukorrast tagasi tulla. Kuidas karantiinimeetmeid leevendama hakatakse- kas regiooni kaupa või ettevõtete suuruse järgi või hoopiski leevendatakse piiranguid inimestele sõltuvalt vanusest. Mingeid otsuseid ei ole veel kuskil vastu võetud aga selgeks tehti see, et mitte kõik ei naase korraga tagasi tavaellu.
Viimastest uudistest on läbi käinud ka võimalus, et kõikidele kehtestatakse kohustus kanda kodust väljas viibides maski. Aga seegi pole täna veel kindel, et millal see kohustuseks saab ja kas üldse. Paljud arvavad siiski, et maskikandmisest saab Euroopas pärast koroonaviiruse pandeemiat tavapärane nähtus, midagi sellist nagu see on siiani olnud Aasias.
Täna õhtul tundub meile, et need jutud eriolukorra meetmete lõdvendamistest on olnud ennatlikud, sest paar tundi tagasi avaldatud numbritest selgus, et viimase 24 tunni jooksul suri Prantsusmaal rekordarv inimesi, 833. Alates 7. märtsist, mil siin vandus viirusele alla esimene inimene, pole see number veel kordagi nii suur olnud. Siin avaldatakse viimase 24 tunni andmed alati õhtuti, Eestis vist pigem hommikul või keskpäeval. Nii ma tavaliselt alustan siin oma päeva Eesti uudistega ja lõpetan kohalikega ja vahepeal uudistesse oma nina ei topi, sest õnneks on muudki teha. Aga ma tõmban sellele karantiinipäevikule nüüd joone alla ja loodan, et homne toob paremaid uudiseid mõlemas uudistevoolus.
#stayhome #stayhealthy
Bisous
Kohe kohe saab läbi mu 19nes karantiinipäev. Ma olen selle aja jooksul kodust lahkunud täpselt kaks korda- mõlemal korral selleks, et meie toiduvarusid täiendada ehk siis viibinud koduhoovist väljapool umbes tund-poolteist, et toidupoes käia. Sellest esimesest korrast kirjutasin blogis ka SIIN, teisest korrast on vist samuti plaanis lähipäevil mingis natuke teises vormis rääkida.
Üllataval kombel ei ole mul olnud sugugi raske selle koduse olemisega harjuda. Alguses oli küll natuke imelik- tahaks linna minna, tahaks poodi, mul oleks seda ja seda vaja... aga harjumus tegi kiiresti oma töö ja juba ammu on argipäevad kodus muutunud uueks normaalsuseks. Millegi (muu peale toidu) ostmise vajadus kadus samuti üsna ruttu- igal hommikul ja õhtul uudiseid lugedes tundus kõik järsku kuidagi ebaoluline ja tühine. Vannitoa uus vaip ja kevadmantel tundusid järsku mitte eriti vajalikud, mitte eriti tähtsad. Kuhu mul selle uue mantliga ikka praegu minna on? Panin selle raha hoopiski tagavarakontole. Igaks juhuks. Ehk läheb järgmisel kevadel mantlit ostes vaja.
Ma jään koju veel vähemalt nädalaks või kaheks. Sellel nädalal ei alusta me kindlasti tööd, võib-olla et järgmisel nädalal aga tõenäoliselt sedagi mitte. Järgmise nädala esmaspäev on riiklik püha, nii et kui siis nagunii alles alates teisipäevast. Nii et vist tuleb arvestada veel vähemalt kahe koduse nädalaga ja mis siis saab edasi, ei tea praegu keegi. Kuidas ja millal ja mis tingimustest tööle tagasi läheme, on kõik alles veel selgusetu. Õnneks ei kaota ma ei palgas ega puhkusetasudes mitte midagi, nii et vähemalt majanduslik kindlustunne on meil hetkel olemas.
C käib tööl ja hetkel tundub, et ka mitmed teised meie sektori ettevõtted on juba taasalustanud või kohe alustamas, nii et tal on juba ka uusi tellimusi ja tööd tundub et jagub. Sel nädalal küll mitte täies koosseisus tehasele aga ilmselt pole seegi enam kaugel. Siinse tekstiilimaailma on taaskäivitanud maskide vajadus. Väga paljud nii väiksemad kui suuremad ettevõtted on siin alustanud maskide tootmist. Igal tööandjal- ükskõik mis valdkonnas- on kohustus tagada töötajatele isikukaitsevahendid ja need maskid, mida kohalikud õmblusfirmad ja vabatahtlikud õmblevad, lähevadki justnimelt kohalikele firmadele nende töötajate kaitseks. Haiglad ja vanadekodud saavad oma maskid nüüd juba Hiinast, kust neid on tänaseks tellitud miljonite ja miljonite kaupa. Esimesed on juba ka kohale jõudnud ja laiali jagatud.
Ma olen sellel karantiiniperioodil näinud oma üleaedseid naabreid ja nendega emotsioone vahetanud aga üldiselt on need mu ainsad inimkontaktid. C loomulikult ka. Tema on ka mu kohalikuks info allikaks. Sellest, mis toimub meil siin väljaspool meie aeda, tean ma paljuski vaid tema kaudu. Ja temagi teab vaid niipalju, kui tööl kolleegidelt kuuleb aga võrreldes minuga on seda juba oluliselt rohkem.
Kuuldavasti tehakse siin näiteks trahvi inimestele, kes väljuvad toidupoest käes vaid kuuspakk õlut.
Tõestisündinud lugu. See on meie praegune argipäev.
Mägede kohal pidavat patrullima politsei helikopter, kes ajab nii taga ilusat ilma nautivaid jalutajaid.
Taaskord, tõestisündinud lugu. Meie praegune argipäev.
Prantslased hakkavad vaikselt välja kippuma. Meil on nüüd käsil neljas karantiini nädal ja kuna ilmad on super ilusad olnud- meie soojakraadid on jõudnud täna juba 20+ juurde, siis on siililegi selge, et kõik tahavad esimeste tõeliselt soojade kevadiste ilmadega väljas olla. Teoreetiliselt peaks see ju head tegema nii kehale kui vaimule. Aga praegu vist mitte. Lisaks hakkas eelmisel reedel osades piirkondades juba kevadvaheaeg, mispeale võimud tõttasid kohe loomulikult meelde tuletama, et igasugune reisimine on absoluutselt keelatud ja tänavatele saadeti patrullima ja trahve tegema veel rohkem politseinikke ja sõjaväelasi.
Ametlikult on lubatud väljas viibida 1 tund ja 1 km raadiuses kodust aga kuidas sa kujutad ette, et keegi seda päriselus päriselt nii järgib? Võtab aega ja mõõdab meetreid? Ei, läheb ikka metsarajale ju. Täpselt nii nagu ma vist eelmises päevikus juba kirjutasin- ma olen ikka veel nii väga tänulik selle üle, et meil oma aed on. Praegu korteris karantiinis olla... ma võin vaid ette kujutada, kui keeruline see olla võib. Nii et ma natuke nagu mõistan neid, kes ikka kuhugi parki kogunevad aga samas tahaks karjuda, et mis teil ometigi arus on...
Ilusate ilmade ahvatlustest veel rääkides, siis ma sain pühapäeval oma esimese päikesepõletuse. Unustasin ennast kõigepealt köögiviljapeenrasse seemneid maha panema ja siis terrassile raamatut lugema ja rohkem polnudki vaja- õhtuks olid õlad ja kael täitsa punased. Ma ei mõelnud kordagi kreemi peale. Täna panin aga juba kohe hommikul päiksekaitsekreemi peale ja südapäeval nina välja ei pistnud.
Siin on kohutavalt vaikne. Sa ei kujuta ette. Ma tabasin end ükspäev mõttelt, et ma ei taha ise mingit müra tekitada, sest ma kardan, et ma võiksin kedagi seetõttu häirida. Kuigi arvestades seda, kui vaikseks kõik on jäänud, siis ma pole vahetevahel enam kindel, kas mu ümber ikka veel inimesi päriselt ongi. Enamikel päevadel ei paista aedadest mingit inimtegevust- tavaliselt kostub kuskilt ikka tennisepallide põrgatust või muruniiduki ühtlast põrinat või kellegi jutuvada või siis vähemalt laste kilkeidki aga nüüd ei miskit. Aegajalt keegi ikka kuskil kaugel võtab mingi masina välja, või möödub mõni üksik auto, aga muidu kuuleb siin nüüd vaid linnulaulu. Ma ei tea, kas kõik need uudised hüljatud linnadesse ilmunud metsloomadest on tõesed või mitte aga ma üldse ei imestaks, kui loomariik oma territooriume avardama hakkaks.
Alguses oli ka vaikus imelik aga sellegagi harjusin. Nüüd ma isegi eelistan enamiku osa päevast ilma muusikata veeta.
Argipäevadel, kui ma üksi olen, on mul tunne, et ma olen sattunud elama spaasse, kus ärevaid mõtteid ravitakse metsavaate ja linnulauluga. Ma lugesin kuskilt, et looduse vaatlemine pidi olema kõige efektiivsem teraapia- ja roheline kõige terapeutilisem värv-- ma nüüd testin iga päev neid teooriaid.
Meie linna seitsmest bussiliinist on vaid kolm väga hõrendatud graafikuga tööl ja ükski neist ei sõida meie juurde. Mul ei ole seetõttu mitte mingit võimalust linna minna, isegi kui tahaksin. Hädaolukordadeks on õnneks olemas naabrid ja takso ja lõpuks kiirabi. Aga ega mul kuhugi minna nagunii pole, kõik poed on siin kinni. Mitte nagu Eestis, kus võrreldes siinsega on ikka veel äärmiselt leebed eriolukorra meetmed. Kuidas on võimalik, et teil seal veel ilusalongid ja ehituspoed lahti on??
Paar päeva tagasi hakati valitsuse tasandil rääkima sellest, kuidas eriolukorrast tagasi tulla. Kuidas karantiinimeetmeid leevendama hakatakse- kas regiooni kaupa või ettevõtete suuruse järgi või hoopiski leevendatakse piiranguid inimestele sõltuvalt vanusest. Mingeid otsuseid ei ole veel kuskil vastu võetud aga selgeks tehti see, et mitte kõik ei naase korraga tagasi tavaellu.
Viimastest uudistest on läbi käinud ka võimalus, et kõikidele kehtestatakse kohustus kanda kodust väljas viibides maski. Aga seegi pole täna veel kindel, et millal see kohustuseks saab ja kas üldse. Paljud arvavad siiski, et maskikandmisest saab Euroopas pärast koroonaviiruse pandeemiat tavapärane nähtus, midagi sellist nagu see on siiani olnud Aasias.
Täna õhtul tundub meile, et need jutud eriolukorra meetmete lõdvendamistest on olnud ennatlikud, sest paar tundi tagasi avaldatud numbritest selgus, et viimase 24 tunni jooksul suri Prantsusmaal rekordarv inimesi, 833. Alates 7. märtsist, mil siin vandus viirusele alla esimene inimene, pole see number veel kordagi nii suur olnud. Siin avaldatakse viimase 24 tunni andmed alati õhtuti, Eestis vist pigem hommikul või keskpäeval. Nii ma tavaliselt alustan siin oma päeva Eesti uudistega ja lõpetan kohalikega ja vahepeal uudistesse oma nina ei topi, sest õnneks on muudki teha. Aga ma tõmban sellele karantiinipäevikule nüüd joone alla ja loodan, et homne toob paremaid uudiseid mõlemas uudistevoolus.
#stayhome #stayhealthy
Bisous
No comments:
Post a Comment