Ühel päeval saare idarannikut pidi põhjast lõunasse sõites leidsime end ühel hetkel täiesti kogemata laavatunnelite sissekäigust.
Loomulikult ronisime sisse ka aga kuna meil polnud mitte mingisugust tunnelis matkamise varustust- ei ühtegi korralikku valgusallikat peale minu telefoni hädise valgusallika ega isegi mitte õigeid jalanõusid- siis loomulikult piirdusime üsnagi lühikese avastusretkega. Pimedas tunnelis pole just eriti huvitav. Aga see tunnelite alguspunkti leidmine juhtus nii kogemata ja nii lambist. Meie suvaline tee-äärne "teeme mõned pildid ja sõidame edasi" peatumine venis seetõttu nii vähemalt tunniseks laava peal turnimiseks ja tunnelisse ronimiseks.
La Réunion'i idarannikul on selliseid hangunud laavajõgesid kohe päris mitu tükki. Ja need on nii mitmekümne- kohati isegi saja ja enama meetri laiused, nii et need on väga olulised sealse maastiku üldmulje kujundajad.
Sõidad rahulikult mööda seda saare ainukest peateed, ühel pool teed imeilus sinine India ookean ja teisel pool taamal mäed ja esiplaanil lopsakad metsad ja niidud ja rohelus nagu ikka ja siis ühtäkki lõpeb rohelus ära ja mõlemat poolt teed- sest laava on mitmel korral kuni ookeanini välja voolanud- katab maastikku mustjas-hall laavakiht. Seda peateed kutsutakse sealkandis ka laavateeks, sest väga mitu korda on need laavajõed sellesama peatee lihtsalt enda alla matnud. 2007 aasta aprillis voolanud laava jõudis ookeanini välja, mattis väga suure tüki peateest enda alla ja mõnes kohas oli laavakihi paksuseks mõõdetud lausa 60 meetrit! Neil kulus seal 7 kuud, et peatee laava alt üles kaevata ja uuesti üles ehitada. Hõõguv laavamass teel võis olla midagi väga filmilikku aga ilmselt põhjustas see ületamatu teetõke kohalikele ka parasjagu peavalu, kui idaranniku tee järsku totaalselt läbi lõigatud sai nii pikaks ajaks.
Mööda seda teed sõites näeb kõiki laavajõgesid, mis on nüüd ilusti aastate järgi ka nummerdatud- 2002, 2003, 2004, 2007 jne...
Me tegimegi peatuse selle 2007 aasta suure laavajõe kohas ja seal oli parasjagu ka grupp inimesi, kes giidi juhtimisel hakkasid just laavatunnelitesse ekskursioonile minema. Grupp inimesi, kes ilmselgelt polnud klaustrofoobilised. Me turnisime alguses seal niisama tee ääres laavakividel ja tegime pilte, kui see grupi juht meie juurde juttu tuli puhuma. Tema oligi see, kes meile ütles, et siinsamas on ühe tunneli algus ja kõigil on tegelikult vaba voli sinna ka ise kondama minna. Omal vastutusel. Me arvasime, et see on raudselt tasuline, sest giidiraamatus oli samuti neid laavatunnelite ekskursioone mainitud. Me otsustasime aga juba kodus, et see pole meie seiklus. Ma vist olen natuke klaustrofoobiline. Aga jah, selle giidiga rääkides selgus, et osasid tunneleid ei pääse tõesti niisama uudistama, osad on aga tee ääres vabalt kõigile avatud. Ja üks pidavat olema justnimelt siinsamas, kus me parasjagu seisime ja lobisesime. Ega ta meile otseselt tunneli avaust kätte ei näidanud, viipas vaid käega suunas ja me siis otsustasime natuke kaugemale turnima minna. Selles etteviibatud suunas. Ja täiesti kogemata leidsimegi selle avause üles.
Bisous
No comments:
Post a Comment