Head uut kooliaastat sulle!
Isegi, kui sa täna ise koolipinki ei istunud ega klassi ees ei seisnud, esimene september viib mu meelest alati mõtted kooli ja uute alguste/õppimiste/tegemiste peale.
Hoolimata sellest, et ma tahaksin kangesti siin praegu kirjutada sellest, kuidas sügisetunne esimesel septembril meie kööki puges, ja mis sünnipäevaks saadud kasvuhoonest vahepeal saanud on, ja mille jaoks me pärast natuke rohkem kui kolme siinelatud aastat ehitusluba taotlema hakkasime.... siis kõik need teemad peavad veel natuke kannatlikult järjekorras ootama, kuniks ma puhkuselugudega joonele saan. Mul on selline tunne, et blogikirjutaja mina puhkab ikka veel seal La Réunion'i saarele. Mul on tegelikult veel terve hunnik pilte, mida tahaks näidata- ma ei suuda uskuda, et ma pole veel vulkaaninigi jõudnud. Aga loodetavasti leian ma nüüd uue kuu alguses oma blogikirjutamise vaimu ka üles ja jõuavad need puhkuselood ikka ka kõik lõpuks siia blogiseinte vahele. Ja siis tulevad kindlasti juba ka kõik muud põnevad jutud riburadapidi sinna otsa.
Inspireerivat septembrikuud!
Kas sa teadsid, et Prantsusmaal kasvatatakse teed? Teadsid, et riigi ainuke tee-istandus asub kesk India ookeani paikneval vulkaanisaarel? Et Euroopa umbes ainuke (neid on tegelikult kaks või kolm veel, ükski ei asu geograafiliselt Euroopas aga kuna need kuuluvad Euroopa riikidele, siis... ) teeistandus asub 1200 meetri kõrgusel merepinnast?
Ma ei teadnud ühtegi neist faktidest, enne kui me La Réunion'i saare giidiraamatu ostsime ja selle 256. leheküljelt lugesime, et saarel saab külastada tee-istandust ja teepuudest labürinti on võimalik ära eksida.
Panime selle tee-istanduse oma reisikavasse, sest me oleme igahommikused tee-joojad ja me kumbki polnud varem teepõõsast eriliselt lähedalt näinud. Pole just eriliselt palju võmalusi tee kasvatamist kuskil siin lähemalt näha, nii et me otsustasime võimalust kasutada ja ühel hommikul panimegi selle istanduse aadressi gps-i ja sõitsime kohale. Vahepeal umbes kaks või kolm korda jätsime auto tee serva, sest need kahelt poolt teed avanevad vaated olid lihtsalt liiga head.
Kui me lõpuks siis sinna üles istandusse jõudsime, olid kõik giidiga ekskursioonid juba ammu alanud, nii et meile tutvustati natuke tee kasvatamise/korjamise/kuivatamise põhimõtteid ja siis lasti meid lihtsalt vabalt sinna teepõõsaste vahele uudistama. Lisaks tee kasvatamisele on neil seal ka mingi pisike eeterlike õlide tootmine käsil, väga arhailisel meetodil nagu sa piltide pealt näed, aga see oli väga huvitav, sest me sattusime kahekesi sinna sel hetkel kui üks tüüp just parasjagu mingit segu hakkas valmistama, nii et ta seletas meile pikalt laialt kuidas nende õlide tootmine seal siis ikka käib. Lõpuks oli meil tunne, et me saime nende õlide kohta rohkemgi teada, kui teepõõsaste kohta.
Aga labürint oli tore- tuleb välja, et minu suunataju on tunduvalt mõtekam usaldada kui C oma, vähemalt tee labürindis. Ja külastuse lõpul istusime nende tee poe terrassil, ninad päikese poole ja degusteerisime sealsamas kasvanud teelehtedest toodetud rohelist ja valget teed.
Tee-äärsed peatuspaigad ja nende piltpostkaardi vaated.
Selle päeva, mis algas hommikul tee-istanduses teed juues, lõpetasime me õhtupoolikul ühes botaanika aias lilli nuusutades. Ma ei oleks arvanud, et sellisel saarel, kus loodus ise on juba nagu eriti liigirikas botaanikaaed, on kohta veel ühele aiaga piiratud ja piletiraha küsivale botaanikaaiale, aga saare lõuna osast me ühe sellese justnimelt leidsime. Ja kuna giidiraamatus oli selle kõrvale hulganisti tähekesi joonistatud, otsustasime, et käime seal siis ikka ka ära. Olgugi, et me olime selleks hetkeks juba sellest kohalikust vabast loodusest natuke üleküllastunud.
Sinna botaanikaaeda oli kokku kogutud erinevate perioodide lilli, puid ja põõsaid- liike, mida täna enam vabas looduses niisama tihti ei kohta. Samuti ei leiaks neid kuskil niimoodi ilusti riburadapidi koos kasvamast- palmimetsast kaktusteparadiisi.
Nii et tegelikult oli see aed ikka täitsa külastamist väärt ka seetõttu, et paljusid nendest taimedest ei näeks me Euroopas isegi mitte siinsetes botaanikaaedades.
Bisous
No comments:
Post a Comment